Kultuuridiplomaatia. Pragmatism, ideaalid ja eeskujud

Heli Meisterson

Kultuuridiplomaatia mõistes on kasutusel ka väljendid „kultuurialane välissuhtlus” ja „kultuuri rahvusvahelistumine”. Kõik need võivad tunduda neutraalsed, kuid peale semantilise välja erinevuse viitab mõnede nüansitundlike praktikute arvates sõna „diplomaatia” tähenduslikult poliitilistele eesmärkidele ning kätkeb endas seega ohtu(?)rakendada kultuuri instrumentaliseeritult. Kultuuridiplomaatia on üks riiklike välispoliitiliste eesmärkide saavutamise vahendeid ning vastavad ülesanded kuuluvad enamasti välisministeeriumide kompetentsi. Kultuurisuhtlust peetakse oluliseks rahvuslikus mainekujunduses ja tuntuse suurendamisel, riigi mõjupiirkonna laiendamisel ja kinnistamisel, majanduslike ning julgeolekuhuvide kaitsel ja arengukoostöö edendamisel.

Eesti välisministeeriumi struktuuriüksused1 aitavad välisesindusi kultuuriürituste korraldamisel, kuid Eesti rahvusvahelist kultuurisuhtlust administreerib eelkõige kultuuriministeerium. Vastastikuse koostöö tulemusena on viimase 15 aastaga üles ehitatud institutsionaalne võrgustik, mille raames tegutsevad selgroona Brüsseli, Pariisi, Moskva, Berliini, Londoni ja Helsingi välisesinduste juures lähetatud kultuurinõunikud ning kohaliku tööjõuna veel referent New Yorgi konsulaadi juures. Rahalised vahendid tulevad kultuuri rahvusvahelistumise toetamiseks algatatud ministeeriumi programmidest ning kultuurkapitali toetustest eesti kultuuri välismaale viimiseks. Institutsionaalselt toetavad kultuurinõunike tööd ka ekspordipotentsiaaliga institutsioonid, arenduskeskused ja EAS.

Kahepoolsed lepingud
Kultuurisündmused on avalikkusele kultuurisuhtluse kõige silmapaistvam ja käegakatsutavam tulemus, kuid kultuuriministeeriumi välissuhete osakonna töö ei piirdu ainult sellega. Eestil on ligi 50 riigiga sõlmitud vastastikuse kultuurikoostöö lepingud, millel on kultuuri- ning ka teadus- või hariduspoliitiline tähendus, kuid mille roll on koos poliitilise, ühiskondliku ja kultuurilise arenguga ajas muutunud. Nii näiteks pole enam vaja reguleerida ELi liikmesriikidega tolli või loovisikute mobiilsusega seotud küsimusi ning rohujuuretasandi suhtlus ei vaja ametlikku käehoidmist või teetasandust. Seniajani on aga efektiivne koostööleping Flaami ja Valloni piirkonnaga. Edu on siin taganud lepingupartnerite initsiatiiv, rahaliste vahendite olemasolu ja pikaajaline traditsioon niisuguste lepingute strateegilisel järgimisel.
Koostöölepingute sõlmimine on teatud mõttes rätsepatöö, mis sõltub riikide valmisolekust ja huvist, kultuurilisest eripärast, valdkondlikest eelistustest ja traditsioonidest. Kui USAga toimib sealse kultuurikorralduse tava tõttu koostöö ilma igasuguste raam­lepinguteta, siis näiteks Iisraeli ja Hiinaga sõlmitud lepingud on ministeeriumi hinnangul selgelt elavdanud kultuurisuhtlust nende riikidega.
Teine oluline kultuuridiplomaatia töövaldkond on rahvusvaheliste organisatsioonide töös osalemine. Kohe pärast iseseisvuse taastamist püüdis Eesti intensiivselt ühineda eelkõige UNESCO ja Euroopa Nõukogu tegevusega. Muu hulgas Soome kolleegide vahendusel õpiti rakendama nende ühenduste eriprogrammide eeliseid ja ideelisi ressursse. Nüüdseks on mitmed Eesti asjatundjad aastaid osalenud rahvusvaheliste organisatsioonide ekspertkomisjonide töös, saades ja andes nii edasi märkimisväärse erialase ja inimliku kogemuse. Nimetatud organisatsioonide kõrval osaleb Eesti umbkaudu 15 rahvusvahelise ühenduse töös.

Kultuurisuhete geograafia
Kultuuriesindajate võrgustikku hakati süsteemselt arendama 2004. aastal, kui saadeti esindaja Berliini. Enne seda oli tegutsenud kultuuriesindaja Brüsselis. Eesti Instituudil oli oma välisesindus Helsingis, Budapestis, Pariisis ja Stockholmis. Kaks viimast on praeguseks oma tegevuse lõpetanud ning laienemise plaanid ei näi realistlikud. Eesti välis­esinduste juures tegutsevate kultuuri­esindajate võrgustiku geograafia puhul hakkab silma tehtud otsuste mitu tahku. Tegemist on minimaalprogrammiga, võrreldes tegelike soovidega. Samuti on valiku taga erinev strateegiline taust. Pariis, London, Berliin ja New York on vaieldamatud kultuurimetropolid, kus kohalolek on loomulik, hoolimata ülimalt suurest konkurentsist nähtavakssaamise nimel. Pariisis tegutseva kultuuriesindaja ülesannete hulka kuulub lisaks ka Eesti esindamine UNESCO juures. Brüssel on poliitiliselt oluline keskus, ELi administratiivne süda. Moskva on geopoliitikat, ajalugu ja meie multikultuurilist tausta silmas pidades vajalik tugipunkt ning Helsingi ilmselt ei vaja kommentaari. Seoses tulevikuplaanidega leiab kultuuriministeeriumi paari aasta tagustest töödokumentidest idee saata kultuuriesindajad ka Hispaaniasse, Itaaliasse, Austriasse ning Lätti, kuid praegu on prioriteet seada võimaluse avanemisel kultuurinõuniku koht sisse hoopis Aasias.2

Eeskujud ja rollimuutused
Eesti kultuurivahetuse süsteemi ülesehituse ideaaliks olid 1990. aastate lõpus Euroopa Liiduga liitumisele orienteerudes suured pika ajalooga rahvuslikud kultuurivahendusinstitutsioonid nagu Briti Nõukogu ja Goethe Instituut. Pragmaatiliste kaalutluste tulemusena langes valik kultuuriesindajate võrgustiku kasuks ning tagantjärele peab ministeerium seda ainuõigeks arengusuunaks.
Kui rääkida välispartnerite kultuurialasest tegutsemisest Eestis, siis esimene välismaine kultuuriesindus oli Taani Kultuuri Instituut, mis avas siin oma uksed 1990. aastal juba enne iseseisvuse taastamist. Tegu oli kodanikualgatusega, mille rahastamiseks korraldas Taani suurim päevaleht Politiken rahakogumiskampaania. Üks olulisi suundi oli kõigepealt reiside rahastamine, et valdkondade esindajad saaksid omavahel vahetult suhelda3. 1991. aastal järgnesid Põhjamaade Ministrite Nõukogu ning siinse initsiatiivina Tallinna Saksa Kultuuriinstituut. Briti Nõukogu, Ungari Instituut ja Prantsuse Kultuurikeskus avasid oma Tallinna esinduse aastal 1992. Soome Instituut 1994 ning Goethe-Instituut 1999. Viimane oli 1993. aastast tegutsenud Riias mõttega sealt kogu Baltikumi hõlmata. Tänaseks tegutsevad Eestis Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni infobüroo, esindatud on UNICEF ja UNESCO, kes panustavad (muu hulgas kultuuriürituste kaudu) haridusse, mainekujundusse ja teavitustöösse.
On omamoodi sümboolne, et selle aasta alguses lõpetas Taani Kultuuri Instituut oma töö Tallinnas. See on märk välismaiste kultuuriesinduste rolli ja siinse keskkonna muutustest viimase 25 aasta jooksul. Alguses pakkusid instituudid võimaluse kompenseerida pikast kultuurilisest eraldatusest tingitud lünki, aitasid luua kontakte ning tutvuda oma maa ajaloo ja kultuuriga, olgu siis stipendiumide, reiside, keeleõppe, tõlgete, raamatukogude või kultuuriürituste vahendusel. Uued kultuurivaldkonnad ja alternatiivsed formaadid said paljuski tänu välismaistele kultuuriesindustele inspiratsiooni ja tuge oma esimesteks loomingulisteks või institutsionaalseteks väljunditeks. Mõelgem näiteks Tiina Loki meenutustele Pöfi algusaastate õhinast ja heitlustest ning välisesindustelt saadud toest. Siinse kultuurivälja professionaliseerumisele aitasid kaasa kultuurikorralduse koolitused ja koostööprojektid. Kodaniku­ühiskonna areng ja demokratiseerumisprotsessi toetamine Eestis olid paljude vahendajate otsesed eesmärgid, mis ühtlasi legitimeerisid nende tegevuse ja investeeringud kodusel areenil. Nüüdseks nähakse vajadust demokratiseerumisele kaasa aidata ehk maailma teistes piirkondades.
Eestisse tulnud paljude kultuuriesinduste eelarvevahendid olid toonastes oludes üsna luksuslikud, kuid kuna need on kohati jäänud suuresti samale tasemele, on elukalliduse tõus võimalusi tunduvalt kahandanud. Samuti on Eesti partnerid muutunud professionaalsemaks ja mobiilsemaks. Neil on aja jooksul välja kujunenud otsesidemed rahvusvaheliste partneritega, neid ei huvita enam ühest riigist teise rändavad tsentraalselt kureeritud projektid, mida nimetati siseringis „hädaabipakkideks”. Soovitakse võrdväärselt koostöös formaate välja töötada. Alternatiivsetele ja uudsematele kultuurivormidele on tekkinud rohkem rahastusallikaid ning koostööle kehtivad uued ootused, mis tähendab, et rahaline aspekt nihkub ehk tagaplaanile või saab sootuks uue mõõtme, kui koostööd tehakse rahvusvaheliste suurprojektide või ELi toetusprogrammide raames.

EL kui uus argumentatiivne ja praktiline koostöötasand
Loomulikult on kultuuriesindused oma töökorraldust, meetodeid ning teemasid kohandanud vastavalt muutunud oludele või nihkunud prioriteedile. See ei ole tingitud vaid siinsetest muutustest, vaid ka kodustest diskussioonidest kultuuridiplomaatiat teostavate institutsioonide struktuuride, sisu ja formaadi ajakohasuse üle. Üheks uueks positsioneerimise argumendiks paistab olevat „Euroopa”. See tähendab strateegilist koostööd ELi programmide ja struktuuride raames, samuti ühiseid ideaale ja väärtusi nagu kultuuripärandi kaitse ning mitmekeelsus kui omaette väärtus. Oluline on mitmekesisus selle kõrval juba olemas või -kujuneva jagatud euroopa identiteediga. Ressursside tõhusamaks kasutamiseks, avalikkuse ulatuslikuma tähelepanu võitmiseks ning suurema poliitilise mõjuvõimu saavutamiseks nii kodusel kui ELi tasandil teevad liidu riikide rahvuslikud kultuuriesindused koostööd võrgustiku EUNIC raames.
Lissaboni lepingu tulemusena moodustatud Euroopa välisteenistuse tegevuse valguses on kerkinud üles arutelu ELi ühise kultuuridiplomaatia organiseerimisest eelkõige väljaspool liidu piire. Sellise lahenduse kasuks räägivad kultuuripoliitilised, eetilised ning praktilised argumendid. Praktilise tõhususe kõrval oleks tegemist kohase vastusega Euroopa majanduslikule integratsioonile ning liidu suurte ja väikeste liikmete ebavõrdsete võimaluste ja mõjuvõimu tasakaalustamisega. Viimane aspekt kajastub näiteks väljaspool ELi piire osaliselt endiselt toimivates postkoloniaalsetes struktuurides4.
Sellise kultuuridiplomaatilise koostöö väljund võiks olla ühine Euroopa Instituut, mis saaks suuresti tugineda liikmesriikide struktuuridele ja kogemusele. Igal pool kalli ja staatilise infrastruktuuri ülesehitus ja finantseerimine ei pruugi siiski enam ajakohane olla. Optimismi ei suurenda ka asjaolu, et just suurematel riikidel puudub huvi koostööd teha, kuna nad on niigi nähtavad ning kontaktid ammu olemas. Erand on siin Saksamaa, kus väljapoole suunatud kultuuripoliitika prioriteet on rahvuslike huvide kõrval ametlikult Euroopa integratsiooniprotsessi tugevdamine ning ühisväärtusi edendav dialoog.
Teine võimalus on kultuuriosakonnad ELi delegatsioonide või „saatkondade” juures. Selles vallas on juba olnud ekspertgrupi konsultatsioonid, milles osalesid Eesti välis- ja kultuuriministeeriumi esindajad ning arutuse all oli kultuuridiplomaatiline koostöö Pekingisse loodava Euroopa Liidu esinduse juures. Lõpparuanne on koostatud, kuid ettepanekute rakendamine on veel lahtine, kuna Euroopa välisteenistusel ja kultuuri peadirektoraadil puudub asjast ühine arusaam.
Eesti seisukohast on oluline küsimus, millistel alustel koostööd koordineeritakse ja teostatakse, kes teeb sisulisi ja temaatilisi valikuid ning kuidas tagada tulemuse kunstiline kvaliteet. Loomulikult on põnev küsimus, kuivõrd räägitakse siin veel liikmesriikide rahvuslikust eripärast (kui ühest ELi väärtustest) ja selle diferentseeritud vahendamise realistlikkusest geograafiliselt kaugel asuvale kultuuripublikule või realiseerub siin pragmaatilistel kaalutlustel kujuteldav rahvuskultuuriline trauma Euroopa ühise sildi alla sulandumisest.
Tehnilise poole pealt oleks samuti huvitav, kuidas arvestataks üksikute riikide osakaalu konkreetses programmilises väljundis. Kas proportsionaalselt, nagu on jaotatud saadikute kohad Euroopa parlamendis, või mingi konsensusliku võrdse ühiku alusel?5 Viimast on proovitud rakendada EUNICi koostöö raames, kuid looming ja kultuurikorralduslikud seaduspärad on siin sõrad vastu ajanud ja osalistele piirid kätte näidanud.

Kas väärtuspõhine kultuurisuhtlus?
Kui jääda Hiina näite juurde, siis saab selgesti näitlikustada väärtuspõhise ja pragmaatilise kultuuridiplomaatia dilemmat.6 Terava diskussiooni on Saksamaal tekitanud suured koostööprojektid nagu Hiina Frankfurdi raamatumessi külalismaana või ulatuslikud Saksa kultuurifestivalid Hiinas. Need pidid sillutama teed geopoliitiliste ja majanduslike huvide realiseerimiseks. Näiteks investeeriti üle kuue miljoni euro näituseprojekti „Valgustusajastu kunst”, mida külastas napp pool miljonit hiinlast ning mille missiooni ja subtiilsete sõnumite tõhususes kahtlemiseks on kasutatud följetonis terve plejaadi muude argumentide kõrval viidet, et näitust esitleti Taevase Rahu väljaku ääres.
Sellest hoolimata kõlavad Euroopa kultuuridiplomaatiat puudutavas debatis üleskutsed tegutseda ühiselt „muutuste agentidena” maailmas, mis peab „oma ühise heaolu uuesti defineerima”, lähtudes – üldsegi mitte nii isetult? – Euroopa väärtustest ja standarditest.7
Kui vaadata kultuuriministeeriumi töödokumente, prevaleerib seal 2013. aastast kultuuriekspordi mõiste, millele sekundeerib kultuuri rahvusvahelistumine, kultuurivahetust või -diplomaatiat ei mainita pea kordagi. praegu on veel läbi arutamata, kuivõrd selline pragmaatiline terminoloogiline nihe muudab kultuurisuhtluse väärtusepõhisuse paradigmat, kui see ka seni üldse kehtis. Kuigi, väikesele riigile on ka pragmatism väärtus.
Järgmine suur kultuuridiplomaatiliste väljakutsete ja võimaluste aasta on 2018, kui Eestist saab Euroopa Liidu eesistuja ning tähistame oma sajandat sünnipäeva. Samal aastal on Eesti ka Londoni raamatumessi külalismaa koostöös Läti ja Leeduga.

Autor tänab Reet Remmelit ja Airiin Lehtmetsa kultuuriministeeriumist.

1 Avaliku diplomaatia osakond ning kultuuri- ja äridiplomaatia büroo, mis on välismajanduse ja arengukoostöö osakonna allüksus.
2 „Kultuuriministeeriumi valitsemisala arengukava 2015–2018”, „Kultuuriministeeriumi strateegiline arengukava 2011–2014”.
3 Vt Silvi Teesalu (koost.), Kilde Taani suhetest Eestiga. Taani Kultuuri Instituudi kahekümnendaks aastapäevaks. Tallinn 2010.
4 Vt Robert Peise, Ein Kulturinstitut für Europa. Untersuchungen zur Institutionalisierung kultureller Zusammenarbeit. Frankfurt/M, 2003.
5 Mikael Laidre on iseloomustanud EL konsensuspoliitika võimalikku tulemust kui „frankensteinlikku moodustist erinevatest miinimumidest“. Mikael Laidre: EL kui Eurovisioon. Miks Euroopal pole efektiiv­set välispoliitikat? – Diplomaatia, Jaanuar 2011 nr. 89.
6 Vt ka Eesti Hiina poliitikast ajendatud välispoliitilist debatti nt Riina Kionka: Väärtuspõhine välispoliitika on efektiivne välispoliitika! – Diplomaatia, detsember 2011 nr 100.
7 Gottfried Wagner (Euroopa Kultuurifondi direktor), http://www.nachtkastl.or.at/styled-4/styled-21/.

Normal 0 false false false EN-US X-NONE X-NONE MicrosoftInternetExplorer4

Kultuuridiplomaatia.
Pragmatism, ideaalid ja eeskujud

Heli Meisterson

Kultuuridiplomaatia mõistes on kasutusel ka väljendid „kultuurialane välissuhtlus” ja „kultuuri rahvusvahelistumine”. Kõik need võivad tunduda neutraalsed, kuid peale semantilise välja erinevuse viitab mõnede nüansitundlike praktikute arvates sõna „diplomaatia” tähenduslikult poliitilistele eesmärkidele ning kätkeb endas seega ohtu(?)rakendada kultuuri instrumentaliseeritult. Kultuuridiplomaatia on üks riiklike välispoliitiliste eesmärkide saavutamise vahendeid ning vastavad ülesanded kuuluvad enamasti välisministeeriumide kompetentsi. Kultuurisuhtlust peetakse oluliseks rahvuslikus mainekujunduses ja tuntuse suurendamisel, riigi mõjupiirkonna laiendamisel ja kinnistamisel, majanduslike ning julgeolekuhuvide kaitsel ja arengukoostöö edendamisel.

Eesti välisministeeriumi struktuuriüksused1 aitavad välisesindusi kultuuriürituste korraldamisel, kuid Eesti rahvusvahelist kultuurisuhtlust administreerib eelkõige kultuuriministeerium. Vastastikuse koostöö tulemusena on viimase 15 aastaga üles ehitatud institutsionaalne võrgustik, mille raames tegutsevad selgroona Brüsseli, Pariisi, Moskva, Berliini, Londoni ja Helsingi välisesinduste juures lähetatud kultuurinõunikud ning kohaliku tööjõuna veel referent New Yorgi konsulaadi juures. Rahalised vahendid tulevad kultuuri rahvusvahelistumise toetamiseks algatatud ministeeriumi programmidest ning kultuurkapitali toetustest eesti kultuuri välismaale viimiseks. Institutsionaalselt toetavad kultuurinõunike tööd ka ekspordipotentsiaaliga institutsioonid, arenduskeskused ja EAS.

Kahepoolsed lepingud

Kultuurisündmused on avalikkusele kultuurisuhtluse kõige silmapaistvam ja käegakatsutavam tulemus, kuid kultuuriministeeriumi välissuhete osakonna töö ei piirdu ainult sellega. Eestil on ligi 50 riigiga sõlmitud vastastikuse kultuurikoostöö lepingud, millel on kultuuri- ning ka teadus- või hariduspoliitiline tähendus, kuid mille roll on koos poliitilise, ühiskondliku ja kultuurilise arenguga ajas muutunud. Nii näiteks pole enam vaja reguleerida ELi liikmesriikidega tolli või loovisikute mobiilsusega seotud küsimusi ning rohujuuretasandi suhtlus ei vaja ametlikku käehoidmist või teetasandust. Seniajani on aga efektiivne koostööleping Flaami ja Valloni piirkonnaga. Edu on siin taganud lepingupartnerite initsiatiiv, rahaliste vahendite olemasolu ja pikaajaline traditsioon niisuguste lepingute strateegilisel järgimisel.

Koostöölepingute sõlmimine on teatud mõttes rätsepatöö, mis sõltub riikide valmisolekust ja huvist, kultuurilisest eripärast, valdkondlikest eelistustest ja traditsioonidest. Kui USAga toimib sealse kultuurikorralduse tava tõttu koostöö ilma igasuguste raam­lepinguteta, siis näiteks Iisraeli ja Hiinaga sõlmitud lepingud on ministeeriumi hinnangul selgelt elavdanud kultuurisuhtlust nende riikidega.

Teine oluline kultuuridiplomaatia töövaldkond on rahvusvaheliste organisatsioonide töös osalemine. Kohe pärast iseseisvuse taastamist püüdis Eesti intensiivselt ühineda eelkõige UNESCO ja Euroopa Nõukogu tegevusega. Muu hulgas Soome kolleegide vahendusel õpiti rakendama nende ühenduste eriprogrammide eeliseid ja ideelisi ressursse. Nüüdseks on mitmed Eesti asjatundjad aastaid osalenud rahvusvaheliste organisatsioonide ekspertkomisjonide töös, saades ja andes nii edasi märkimisväärse erialase ja inimliku kogemuse. Nimetatud organisatsioonide kõrval osaleb Eesti umbkaudu 15 rahvusvahelise ühenduse töös.

Kultuurisuhete geograafia

Kultuuriesindajate võrgustikku hakati süsteemselt arendama 2004. aastal, kui saadeti esindaja Berliini. Enne seda oli tegutsenud kultuuriesindaja Brüsselis. Eesti Instituudil oli oma välisesindus Helsingis, Budapestis, Pariisis ja Stockholmis. Kaks viimast on praeguseks oma tegevuse lõpetanud ning laienemise plaanid ei näi realistlikud. Eesti välis­esinduste juures tegutsevate kultuuri­esindajate võrgustiku geograafia puhul hakkab silma tehtud otsuste mitu tahku. Tegemist on minimaalprogrammiga, võrreldes tegelike soovidega. Samuti on valiku taga erinev strateegiline taust. Pariis, London, Berliin ja New York on vaieldamatud kultuurimetropolid, kus kohalolek on loomulik, hoolimata ülimalt suurest konkurentsist nähtavakssaamise nimel. Pariisis tegutseva kultuuriesindaja ülesannete hulka kuulub lisaks ka Eesti esindamine UNESCO juures. Brüssel on poliitiliselt oluline keskus, ELi administratiivne süda. Moskva on geopoliitikat, ajalugu ja meie multikultuurilist tausta silmas pidades vajalik tugipunkt ning Helsingi ilmselt ei vaja kommentaari. Seoses tulevikuplaanidega leiab kultuuriministeeriumi paari aasta tagustest töödokumentidest idee saata kultuuriesindajad ka Hispaaniasse, Itaaliasse, Austriasse ning Lätti, kuid praegu on prioriteet seada võimaluse avanemisel kultuurinõuniku koht sisse hoopis Aasias.2

Eeskujud ja rollimuutused

Eesti kultuurivahetuse süsteemi ülesehituse ideaaliks olid 1990. aastate lõpus Euroopa Liiduga liitumisele orienteerudes suured pika ajalooga rahvuslikud kultuurivahendusinstitutsioonid nagu Briti Nõukogu ja Goethe Instituut. Pragmaatiliste kaalutluste tulemusena langes valik kultuuriesindajate võrgustiku kasuks ning tagantjärele peab ministeerium seda ainuõigeks arengusuunaks.

Kui rääkida välispartnerite kultuurialasest tegutsemisest Eestis, siis esimene välismaine kultuuriesindus oli Taani Kultuuri Instituut, mis avas siin oma uksed 1990. aastal juba enne iseseisvuse taastamist. Tegu oli kodanikualgatusega, mille rahastamiseks korraldas Taani suurim päevaleht Politiken rahakogumiskampaania. Üks olulisi suundi oli kõigepealt reiside rahastamine, et valdkondade esindajad saaksid omavahel vahetult suhelda3. 1991. aastal järgnesid Põhjamaade Ministrite Nõukogu ning siinse initsiatiivina Tallinna Saksa Kultuuriinstituut. Briti Nõukogu, Ungari Instituut ja Prantsuse Kultuurikeskus avasid oma Tallinna esinduse aastal 1992. Soome Instituut 1994 ning Goethe-Instituut 1999. Viimane oli 1993. aastast tegutsenud Riias mõttega sealt kogu Baltikumi hõlmata. Tänaseks tegutsevad Eestis Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni infobüroo, esindatud on UNICEF ja UNESCO, kes panustavad (muu hulgas kultuuriürituste kaudu) haridusse, mainekujundusse ja teavitustöösse.

On omamoodi sümboolne, et selle aasta alguses lõpetas Taani Kultuuri Instituut oma töö Tallinnas. See on märk välismaiste kultuuriesinduste rolli ja siinse keskkonna muutustest viimase 25 aasta jooksul. Alguses pakkusid instituudid võimaluse kompenseerida pikast kultuurilisest eraldatusest tingitud lünki, aitasid luua kontakte ning tutvuda oma maa ajaloo ja kultuuriga, olgu siis stipendiumide, reiside, keeleõppe, tõlgete, raamatukogude või kultuuriürituste vahendusel. Uued kultuurivaldkonnad ja alternatiivsed formaadid said paljuski tänu välismaistele kultuuriesindustele inspiratsiooni ja tuge oma esimesteks loomingulisteks või institutsionaalseteks väljunditeks. Mõelgem näiteks Tiina Loki meenutustele Pöfi algusaastate õhinast ja heitlustest ning välisesindustelt saadud toest. Siinse kultuurivälja professionaliseerumisele aitasid kaasa kultuurikorralduse koolitused ja koostööprojektid. Kodaniku­ühiskonna areng ja demokratiseerumisprotsessi toetamine Eestis olid paljude vahendajate otsesed eesmärgid, mis ühtlasi legitimeerisid nende tegevuse ja investeeringud kodusel areenil. Nüüdseks nähakse vajadust demokratiseerumisele kaasa aidata ehk maailma teistes piirkondades.

Eestisse tulnud paljude kultuuriesinduste eelarvevahendid olid toonastes oludes üsna luksuslikud, kuid kuna need on kohati jäänud suuresti samale tasemele, on elukalliduse tõus võimalusi tunduvalt kahandanud. Samuti on Eesti partnerid muutunud professionaalsemaks ja mobiilsemaks. Neil on aja jooksul välja kujunenud otsesidemed rahvusvaheliste partneritega, neid ei huvita enam ühest riigist teise rändavad tsentraalselt kureeritud projektid, mida nimetati siseringis „hädaabipakkideks”. Soovitakse võrdväärselt koostöös formaate välja töötada. Alternatiivsetele ja uudsematele kultuurivormidele on tekkinud rohkem rahastusallikaid ning koostööle kehtivad uued ootused, mis tähendab, et rahaline aspekt nihkub ehk tagaplaanile või saab sootuks uue mõõtme, kui koostööd tehakse rahvusvaheliste suurprojektide või ELi toetusprogrammide raames.

EL kui uus argumentatiivne ja praktiline koostöötasand

Loomulikult on kultuuriesindused oma töökorraldust, meetodeid ning teemasid kohandanud vastavalt muutunud oludele või nihkunud prioriteedile. See ei ole tingitud vaid siinsetest muutustest, vaid ka kodustest diskussioonidest kultuuridiplomaatiat teostavate institutsioonide struktuuride, sisu ja formaadi ajakohasuse üle. Üheks uueks positsioneerimise argumendiks paistab olevat „Euroopa”. See tähendab strateegilist koostööd ELi programmide ja struktuuride raames, samuti ühiseid ideaale ja väärtusi nagu kultuuripärandi kaitse ning mitmekeelsus kui omaette väärtus. Oluline on mitmekesisus selle kõrval juba olemas või -kujuneva jagatud euroopa identiteediga. Ressursside tõhusamaks kasutamiseks, avalikkuse ulatuslikuma tähelepanu võitmiseks ning suurema poliitilise mõjuvõimu saavutamiseks nii kodusel kui ELi tasandil teevad liidu riikide rahvuslikud kultuuriesindused koostööd võrgustiku EUNIC raames.

Lissaboni lepingu tulemusena moodustatud Euroopa välisteenistuse tegevuse valguses on kerkinud üles arutelu ELi ühise kultuuridiplomaatia organiseerimisest eelkõige väljaspool liidu piire. Sellise lahenduse kasuks räägivad kultuuripoliitilised, eetilised ning praktilised argumendid. Praktilise tõhususe kõrval oleks tegemist kohase vastusega Euroopa majanduslikule integratsioonile ning liidu suurte ja väikeste liikmete ebavõrdsete võimaluste ja mõjuvõimu tasakaalustamisega. Viimane aspekt kajastub näiteks väljaspool ELi piire osaliselt endiselt toimivates postkoloniaalsetes struktuurides4.

Sellise kultuuridiplomaatilise koostöö väljund võiks olla ühine Euroopa Instituut, mis saaks suuresti tugineda liikmesriikide struktuuridele ja kogemusele. Igal pool kalli ja staatilise infrastruktuuri ülesehitus ja finantseerimine ei pruugi siiski enam ajakohane olla. Optimismi ei suurenda ka asjaolu, et just suurematel riikidel puudub huvi koostööd teha, kuna nad on niigi nähtavad ning kontaktid ammu olemas. Erand on siin Saksamaa, kus väljapoole suunatud kultuuripoliitika prioriteet on rahvuslike huvide kõrval ametlikult Euroopa integratsiooniprotsessi tugevdamine ning ühisväärtusi edendav dialoog.

Teine võimalus on kultuuriosakonnad ELi delegatsioonide või „saatkondade” juures. Selles vallas on juba olnud ekspertgrupi konsultatsioonid, milles osalesid Eesti välis- ja kultuuriministeeriumi esindajad ning arutuse all oli kultuuridiplomaatiline koostöö Pekingisse loodava Euroopa Liidu esinduse juures. Lõpparuanne on koostatud, kuid ettepanekute rakendamine on veel lahtine, kuna Euroopa välisteenistusel ja kultuuri peadirektoraadil puudub asjast ühine arusaam.

Eesti seisukohast on oluline küsimus, millistel alustel koostööd koordineeritakse ja teostatakse, kes teeb sisulisi ja temaatilisi valikuid ning kuidas tagada tulemuse kunstiline kvaliteet. Loomulikult on põnev küsimus, kuivõrd räägitakse siin veel liikmesriikide rahvuslikust eripärast (kui ühest ELi väärtustest) ja selle diferentseeritud vahendamise realistlikkusest geograafiliselt kaugel asuvale kultuuripublikule või realiseerub siin pragmaatilistel kaalutlustel kujuteldav rahvuskultuuriline trauma Euroopa ühise sildi alla sulandumisest.

Tehnilise poole pealt oleks samuti huvitav, kuidas arvestataks üksikute riikide osakaalu konkreetses programmilises väljundis. Kas proportsionaalselt, nagu on jaotatud saadikute kohad Euroopa parlamendis, või mingi konsensusliku võrdse ühiku alusel?5 Viimast on proovitud rakendada EUNICi koostöö raames, kuid looming ja kultuurikorralduslikud seaduspärad on siin sõrad vastu ajanud ja osalistele piirid kätte näidanud.

Kas väärtuspõhine
kultuurisuhtlus?

Kui jääda Hiina näite juurde, siis saab selgesti näitlikustada väärtuspõhise ja pragmaatilise kultuuridiplomaatia dilemmat.6 Terava diskussiooni on Saksamaal tekitanud suured koostööprojektid nagu Hiina Frankfurdi raamatumessi külalismaana või ulatuslikud Saksa kultuurifestivalid Hiinas. Need pidid sillutama teed geopoliitiliste ja majanduslike huvide realiseerimiseks. Näiteks investeeriti üle kuue miljoni euro näituseprojekti „Valgustusajastu kunst”, mida külastas napp pool miljonit hiinlast ning mille missiooni ja subtiilsete sõnumite tõhususes kahtlemiseks on kasutatud följetonis terve plejaadi muude argumentide kõrval viidet, et näitust esitleti Taevase Rahu väljaku ääres.

Sellest hoolimata kõlavad Euroopa kultuuridiplomaatiat puudutavas debatis üleskutsed tegutseda ühiselt „muutuste agentidena” maailmas, mis peab „oma ühise heaolu uuesti defineerima”, lähtudes – üldsegi mitte nii isetult? – Euroopa väärtustest ja standarditest.7

Kui vaadata kultuuriministeeriumi töödokumente, prevaleerib seal 2013. aastast kultuuriekspordi mõiste, millele sekundeerib kultuuri rahvusvahelistumine, kultuurivahetust või -diplomaatiat ei mainita pea kordagi. praegu on veel läbi arutamata, kuivõrd selline pragmaatiline terminoloogiline nihe muudab kultuurisuhtluse väärtusepõhisuse paradigmat, kui see ka seni üldse kehtis. Kuigi, väikesele riigile on ka pragmatism väärtus.

Järgmine suur kultuuridiplomaatiliste väljakutsete ja võimaluste aasta on 2018, kui Eestist saab Euroopa Liidu eesistuja ning tähistame oma sajandat sünnipäeva. Samal aastal on Eesti ka Londoni raamatumessi külalismaa koostöös Läti ja Leeduga.

 

Autor tänab Reet Remmelit ja Airiin Lehtmetsa kultuuriministeeriumist.

 

1    Avaliku diplomaatia osakond ning kultuuri- ja äridiplomaatia büroo, mis on välismajanduse ja arengukoostöö osakonna allüksus.

2    „Kultuuriministeeriumi valitsemisala arengukava 2015–2018”, „Kultuuriministeeriumi strateegiline arengukava 2011–2014”.

3    Vt Silvi Teesalu (koost.), Kilde Taani suhetest Eestiga. Taani Kultuuri Instituudi kahekümnendaks aastapäevaks. Tallinn 2010.

4    Vt Robert Peise, Ein Kulturinstitut für Europa. Untersuchungen zur Institutionalisierung kultureller Zusammenarbeit. Frankfurt/M, 2003.

5   Mikael Laidre on iseloomustanud EL konsensuspoliitika võimalikku tulemust kui „frankensteinlikku moodustist erinevatest miinimumidest“. Mikael Laidre: EL kui Eurovisioon. Miks Euroopal pole efektiiv­set välispoliitikat? – Diplomaatia, Jaanuar 2011 nr. 89.

6    Vt ka Eesti Hiina poliitikast ajendatud välispoliitilist debatti nt Riina Kionka: Väärtuspõhine välispoliitika on efektiivne välispoliitika! – Diplomaatia, detsember 2011 nr 100.

7    Gottfried Wagner (Euroopa Kultuurifondi direktor), http://www.nachtkastl.or.at/styled-4/styled-21/.

/* Style Definitions */ table.MsoNormalTable {mso-style-name:”Table Normal”; mso-tstyle-rowband-size:0; mso-tstyle-colband-size:0; mso-style-noshow:yes; mso-style-priority:99; mso-style-qformat:yes; mso-style-parent:””; mso-padding-alt:0in 5.4pt 0in 5.4pt; mso-para-margin:0in; mso-para-margin-bottom:.0001pt; mso-pagination:widow-orphan; font-size:11.0pt; font-family:”Calibri”,”sans-serif”; mso-ascii-font-family:Calibri; mso-ascii-theme-font:minor-latin; mso-fareast-font-family:”Times New Roman”; mso-fareast-theme-font:minor-fareast; mso-hansi-font-family:Calibri; mso-hansi-theme-font:minor-latin; mso-bidi-font-family:”Times New Roman”; mso-bidi-theme-font:minor-bidi;}

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming