Kultuuri uurimise võimalikkus ja vajalikkus

Monika Tasa, Maarja Kaaristo

Tänavu suvel Euroopa Regionaalarengu Fondi toetusel asutatud kultuuriteooria tippkeskus on seitsmest rahastuse pälvinud Eesti tippkeskusest ainus, kus tehakse sotsiaal- ja kultuuriteadust.

Viimastel aastakümnetel on kultuuri- ja sotsiaalteadustega vältimatult kaasas käinud mitmesugused üksteisest välja kasvavad kriisid ja/või pöörded. Nimetagem neist vaid mõnda nagu interpretatiivne, performatiivne, refleksiivne, tekstuaalne, kultuuriline ja on selge, et teadusilm elab üle tõepoolest murrangulisi aegu, kus varasemad selgesti piiritletud taustsüsteemid ei näi enam kehtivat ning endiselt otsitakse aktiivselt oma uurimisobjektile (või -subjektile) uusi lähenemisvõimalusi.

Nõnda hakkasid teadusilmas aegsasti kõlama distsipliinideülesuse üleskutsed, sest lahendusvõimalusi, mida oma  eriala siseselt ei leitud, hakati otsima naaberteaduste juurest. Interdistsiplinaarsus võib teinekord (küllap oma liigse pruugituse tõttu) näida küll üsna äraleierdatud ja sisutühja sõnakõlksuna, ka pole vale see, et žanriületus võib uute perspektiivide ja tõlgendusvõimaluste asemel viia hoopis „obskurantismi ja illusioonide” (Clifford Geertz, „Omakanditarkus”, lk 36) juurde. Sellegipoolest ei tasu last (resp interdistsiplinaarsust) koos vannivee (distsiplinaarsusega?) välja visata. Küllap on õige vähemalt esialgu jätta alles ka vannivesi. Pöörete ja kriiside (millest eestikeelse ülevaate annab  käesoleva aasta Keele ja Kirjanduse erinumber „Humanitaarteadused pöördes”) tulemusena on tõesti tihti sündinud uus kvaliteet, kuid nagu on osutanud numbri koostaja Marek Tamm, ei peaks eesmärgiks olema mitte niivõrd uute distsipliinide rajamine, kuivõrd aktiivne avatus eri teadusharudele ja distsiplinaarsete liigenduste avatud käsitlemine. Tamm tsiteerib Clifford Geertzi (samas, lk 37), kelle järgi on tarvis „kõigi asjaosaliste  mööndust, et jõujooned, mis liidavad õpetlasi intellektuaalseteks kogukondadeks, või (mis tegelikult on sama asi) liigitavad neid eri kogukondadesse, jooksevad tänapäeval mõnikord äärmiselt veidrate nurkade all”. On selge, et eesmärgiks pole mingi „distsipliinideülese” uue hübriidteaduse loomine, sest ka distsiplinaarsete piiride teatud määrani säilitamine on vajalik – nagu Maurice Bloch ütleb, on tegu „suvaliste, ehkki kasulike, ajalooliste juhustega” (Vikerkaar 2007, nr 4-5 lk, 76). 

Kultuuriteooria tippkeskus, mis pidas selle aasta 21. ja 22. novembril Tartus avakonverentsi „Kultuuri uurimise võimalikkusest”, tegigi ühe katse kaardistada nimetatud piire, kogukondi ja nurki Eesti teadusmaastikul. Tänavu suvel Euroopa Regionaalarengu Fondi toetusel asutatud kultuuriteooria tippkeskus on seitsmest rahastuse pälvinud Eesti tippkeskusest ainus, kus tehakse sotsiaal- ja kultuuriteadust. Esimene sügiskonverents oligi teatava ühistunde tekitamiseks kavandatud suhteliselt kinnisena, et anda uurimisrühmade liikmeile võimalus üksteisega lähemalt tutvuda. Samas aga pandi alus uuele traditsioonilisele üritusele, mida edaspidi on plaanis korraldada märksa laiemal ja ka rahvusvahelisel tasandil.

Viimasel ajal on sotsiaal- ja humanitaarteadustes rõhutatud muu hulgas oma uurimisküsimuste ja -tulemuste (ning nende kasutusvõimaluste) tutvustamise tähtsust laiemale avalikkusele (nt Tim Ingold Radcliffe-Browni loengul Briti Akadeemias 2007. aastal). Teadlased on mõistnud, et elevandiluust torni sulgumise asemel on kasulik teha koostööd mitte ainult teiste distsipliinide esindajatega, vaid ka avaliku sektoriga. Nõnda ongi tippkeskuse üheks eeliseks seesuguste küsimuste esitamise  potentsiaal: ühendades eri teadusharusid, annab see võimaluse ühelt poolt uurida üksikjuhtumeid, teiselt poolt aga liikuda nende kaudu üldisemate probleemide püstitamiseni. On ju meid tõepoolest sageli kritiseeritud liialt üksikusse takerdumises, ent siiski, nagu on näidanud uuemad teadustööd, annab just üksiku uurimine tihti võimaluse üldistamiseks. Tippkeskusse hõlmatud uurimisalasid ühendab huvi kultuuri ja ühiskonna ning nendevaheliste suhete vastu – ja selle interdistsiplinaarse potentsiaali rakendamine aitabki loodetavasti jõuda uue kvaliteedini eesti sotsiaal- ja humanitaarteadustes,  nagu ka Aili Aarelaid-Tart oma ettekandes rõhutas.

Kultuuriteooria tippkeskuse moodustavad arheoloogia, folkloristika, etnoloogia, semiootika, religiooniuuringute, kultuurikommunikatsiooni, nüüdiskultuuri ja inimgeograafia uurimisrühmad; institutsionaliseerumine seab siiski valdkondade hõlmamisele paratamatult piiri. Sotsiaal- ja humanitaarteaduste omavaheline suhestamine ning võimalikult paljude professionaalsete kultuuriuurijate kaasamine oligi üks peamisi tippkeskuse rajamise eesmärke. Kujundada diskussiooniks vajalik keskkond, koolitada noorteadlasi, julgustada piiride  ületamist nii distsiplinaarses kui geograafilises plaanis, alates tihedamast koostööst Tallinna ja Tartu ülikooli vahel – nii võiks lühidalt kirjeldada paika pandud alusideid. Akadeemilise enesemääratlemise kõrval on tippkeskus oma uurimisküsimuste kaudu võtnud eesmärgiks suhestuda ajalooliste ja tänapäevaste kultuuriprotsesside analüüsi kaudu ka laiemasse ühiskondliku diskussiooniga, mis annab võimaluse analüüsiks ka avalikule sektorile.

Esimese sügiskonverentsi kava oli võrdlemisi heterogeenne: ühelt poolt tutvustati eri uurimisrühmade tööd, teiselt  poolt moodustasid olulise osa arutelud oma uurimisala metodoloogiliste ja teoreetiliste lähtekohtade üle. Kultuuriteooria tippkeskus kujunes mitmete uurimisrühmade varasema koostöö tulemusel Tartu ülikooli kultuuri- ja kommunikatsiooniteaduste keskuse raames. Selle käigus avastati mitmeid ühiseid uurimisprobleeme ja huvisid ning peeti 2007. aasta jaanuaris Tartu ülikoolis rahvusvaheline konverents „Mälu transdistsiplinaarsetes perspektiivides”, mida Sirbi lugejale tutvustasid Ene Kõresaar ja Ester Võsu (vt Sirp 12. I 2007). Tippkeskuse konverents tõigi ilmekalt esile valdkondade sarnased, peamiselt teoreetiliste lähtepunktidega seotud suundumused: Ester Võsu (performance’i teooriad), Helen Sooväli (kultuuriline pööre geograafias) ja Marina Grišakova (narratoloogia) vaatlesid oma ettekannetes mõningaid neist. Samas võib tõdeda, et sünergia uurimisrühmade vahel vajab veel soodsat kasvupinda – seni tehtud uurimistöö on olnud küllaltki oma valdkonna keskne.

See toobki meid kultuuriteooria tippkeskuse sisulise algideeni: luua kultuuri ja ühiskonna aspektide analüüsimiseks uuritava terviklikkust arvestav  teaduslik taust, seda nii eri valdkondade materjali üksteist täiendava olemuse kui teooria ja metodoloogia kohandamise ja konstrueerimise teel. Tippkeskuse uurimisrühmad on seega huvitatud koostööst vastavalt oma valdkonna iseloomule teistelt kas teoreetilise või empiirilise toetuse leidmiseks. Näiteks esitas Valter Lang oma ettekandes ühe arheoloogilise ainese tõlgendamisvõimaluse valitud kultuuriliste tunnuste kaudu. Sellega osutas ta nii vajadusele teha oma uurimistulemused  teistele kultuuriuurijatele arusaadavaks kui ka sellise lähenemisviisi potentsiaalile kultuuri enesekirjelduse metoodika väljatöötamisel. Koostöövõimalustele osutavad ka problemaatilised žanripiirid (Halliki Harro-Loit meedia nn hübriidkultuuridest) ja žanri seosed eri ajastute ning oma sotsiaalse funktsiooniga (Ülo Valk kummitustest).

Otseselt teoreetilistele probleemidele oli pühendatud kolm ettekannet. Rein Raud vaatles oma ettekandes „Kultuuriteooria võimalikkusest” kultuuri erinevaid käsitlusviise, nende tugevaid ja nõrku külgi. Peeter Torop kõneles  teemal „Kultuur, kultuuriteooria ja kultuurisemiootika metodoloogia”, osutades muu hulgas uurimiskeelega seonduvatele küsimustele ja autokommunikatsioonile kui kultuuri säilimisvahendile. Teoreetiliste arutelude pinnalt kerkis esile konverentsi üks läbivamaid teemasid ja vaidluspunkte, mõistete kasutus (nt ’maastik’ geograafide ja folkloristide sõnakasutuses, võrdluseks vastavalt Hannes Palangu ja Tiiu Jaago ettekanne), nende metafoorilisus ja tõlgendusviisid ning terminite tõlkimise raskused. Tänapäeval olulisi teoreetilisi mõisteid käsitles oma ettekandes ka Kristin Kuutma, vaadeldes traditsiooni,  mälu ja kultuuripärandi põimuvaid alasid ning teadmuse tingitud kujunemisprotsessi. Kultuuri teadmussüsteemid, kultuuriline mälu ning sellega seostuvad identiteedi ja kultuuripoliitika küsimused on mitmete tippkeskuse uurimisrühmade lähtepunktiks. (Otseselt kultuurimälust rääkis Ene Kõresaar, tutvustades seniseid uurimistulemusi mäletamise kultuuriloogika vaatlemisel eesti identiteediloomes. Art Leete ja Lorenzo Cañás Bottos käsitlesid etnoloogia ja antropoloogia vaatepunktist religioosse identiteedi teadlikku kujundamisprotsessi, teadmussüsteemide kujundamisest kõneles Pille Valk, väärtushinnanguid vaatlesid Indrek Tart ja Olga Schihalejev.)

Kultuuri komplementaarsele süvauurimisele on nüüd loodetavasti loodud varasemast paremad võimalused. Tulevaste ühisettevõtmiste eesmärgiks on leida suurem kooskõla, mis tagas parema teineteisemõistmise ning avardaks ka igaühe uurimisküsimusi. Milleks on kultuuri uurimine üleüldse vajalik? Kuigi puhuti võib niisugune mulje ehk jääda, pole kultuuri ja ühiskonna uurimise näol kaugeltki tegu academia eralõbuga, sest nagu antropoloogid on juba ammu täheldanud, esitavad üldisi küsimusi kultuuri kohta tegelikult kõik inimesed. Kuigi  me ei tea, kas vastused niisugustele „suurtele küsimustele” kunagi leitaksegi, on viimasel ajal hakatud taas rõhutama, et küsida tuleb sellegipoolest, sest lõpuks on kõigi sotsiaal- ja kultuuriteaduste eesmärk jõuda parema enese (ja loomulikult ka Teise – olgu ta siis meile kauge või sootuks lähemal, kui esmapilgul ehk arvata võikski) mõistmiseni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming