Kultuuri raha. Ühe vande­nõulase pihtimus

J?n Ligi

Sissejuhatuseks kultuuri rahastamise teemasse kulub ära Peter Singeri lugu uurimusest, mille kohaselt raha teeb inimesest egoisti (EPL 4.IX). Olin alustanud sellesarnase mõttearendusega, kui see näppu jäi. Tema kohal on ka illustratsioon – järjekordne tuntud kirjamehe „oma” raha pärast räuklemine poliitikute kallal. Viimastel nädalatel on neid ikka olnud ja paraku meenuvad kirjutajaist, kes rahapakist kõrgemale kerkinud, vaid Mihkel Mutt ning Ilmar Raag. Tarviliku umbusuga, kuid siiski on nad pakkunud eeskätt ausa tsunfti sise- ja kõrvaltvaate. Teiste üksikud tuhakübemed peas on vaid taktikaline markeering, ei enamat.

Egoism ja ahnus tulevad uuringu järgi loodusest endast ning edasipürgimise materialiseerumine ei rebi veel vaimu pjedestaalilt. Rebib agressiivne rumalus, mida see sünnitab. Aga loodusjõu tundmine on jõud, mis aitab alla neelata solvangud ning keskenduda teemale endale. Kultuuriraha kaitsjate ründelahingute vastas on miraažid. Ilmselt peab tegu peale huvide olema riigi ja poliitika toimimise mittemõistmisega. Pean tunnistama, et neist asjust arvan ma ise üht-teist teadvat, seevastu kultuuri rahastamise sisu osas tahtnuksin saada palju targemaks kui sain.

Kui see mu verbaalsest piinamisest päästaks, oleksin nõus omaks võtma poliitikute, ajakirjanduse ja netikommentaatorite ühendvandenõu kultuuri vastu. Selle roima üksikasjade kirjeldamisega jääksin aga kohe hätta. Ma ei tunne ühtegi poliitikut, kes oleks kahtluse alla seadnud kulka vajaduse või iseseisva otsustamismehhanismi või nelja silmagi all rääkinud temalt raha „ära võtmisest”. Ma ei tea elukutset, mida netis poliitiku omast rohkem vaenataks. Ja ainult poliitika pindudest annab ajakirjanduses palke voolida.

Aga ma olen valmis surmani kaitsma parlamendi õigust kulkalt raha ära võtta, see likvideerida või ümber kujundada. Maksuraha üle otsustamine, eri valdkondade vahel ümbertõstmine ja selle üle arupidamine on parlamendi ja valitsuse vääramatu õigus ja kohustus. Selline on meie põhiseaduslik kord. Kuna kultuuri rahastamisel on räägitud ka eripära toetamisest ja sallivusest, pakuksin vastu sallivust ka poliitikute suhtes, kelle eripära on vastutada kõige erinevamate valdkondade eest ning päästa ka kõige halvemaid eelarveseise. Kultuuril on eelarvekonkurendid, mitte röövlitest vastased. A priori pole prioriteet mitte keegi.

Et kulka seadus 1994. aastast suurt muutunud ei ole, pole kahjuks märk mitte sellest, et kõik oleks laitmatu või et me vahepeal targemaks poleks saanud. Rünnakud kulka „kaitseks” on alati olnud lärmakad ja isiklikud, kulka puutumatuks kuulutamised aga aidanud suurendada oma poliitilist skoori. See ei ole säästnud harvu kriitikuid süüdistustest, et poliitikud koguvad kulkat rünnates hääli. Miks küll „ründavad” siis ainult üksikud? Need umbes kolm poliitikut, kel midagi öelda on olnud, ei räägi mitte ainult koordineerimatult, vaid ka eri asjadest ja on isegi eri meelt.

Kultuurikomisjoni esimees on mu teada teinud etteheiteid kulka aruandluse, eesmärgipäratuse ning enesekiituse pärast. Meie riigikord nõuabki talt seisukohti ja neid on nõudnud ka ajakirjanikud. Rahanduskomisjoni esimees seevastu on lahanud põhiliselt arhailise rahastamisskeemi probleemi. See on tema miinimumkohus kehtivate seaduste järgi. Kultuuriminister on kulkat vaid kiitnud. Neli korda võib arvata, kes neist populaarsemaks muutus.

Naljakas muidugi, et demokraatlikkust rahajaotamisel defineeritakse demokraatlikult valitutele vastandumise kaudu. Kulka puhul on sellel demokraatiajutul vähe alustki. Rahajagamise otsused seal on autoritaarsed ehk autorikesksed. Neis andestavad poliitikud korporatiivsust määral, mis mujal poleks mõeldav ja mille vastu mujal on keerukad ja kulukad regulatsioonid. Rahaeraldused toimuvad mitte demokraatlikult valitute kiuste, vaid tänu nende ebademokraatlikule valikule. Lugu on ju nii, et maksumaksja raha on kulkale eraldatud vastukaaluks demos’e enese maitse-eelistustele, mis kultuurile vähegi piisavat äraelamist ei tagaks. Kas pole see poliitikute poolt hoopis roim demokraatia vastu ja kultuuri nimel? Tõsi, too roim ei ole karistatav, kuni raha on võõras, mitte konkreetse inimese oma, kes seda maksma ei ole nõustunud.

Minu huvi kulka rahajagamise vastu on olnud leige, olen selle printsiipi pidanud otstarbekaks ning kultuuri spetsiifikale vastavaks. Arendavad reisid, arvutid kirjutajatele või juubelid kultuurisümbolitele on mulle arusaadav valik. Aga kulka maine on kah oluline, valikut tuleb viisakuse piires avalikult selgitada ning enesekiitus ei asenda aruandlust. Korras paberid peaksid ju olema oluline nii enesetundele ja -distsipliinile kui ka tagasisideks. Võrdluseks: minul tiheda päevakavaga ametliku delegatsiooni juhina, kelle käest raha läbi pole käinud, pole piisanud piletikontsudest ja hotelliarvest, vaid raamatupidaja on küsinud ka pardakaarti, otsekui ma oleksin pääsenud hotelli ilma lennukile minemata.

Kulka ei ole siiski nii suur erand, et riigi rahandus teda ei puudutaks ning tema raha kasutamise otstarbekuse küsimus oleks tabu. Kultuuri rahastamisse ei peaks programmeerima olukordi, kus tekib talumatu ebavõrdsus. Kui kõrvutada muuseumide või teatrite kokkuhoiuplaane ning suhteliselt edasilükatavaid kulutusi kulkas, siis ju mõtteainet on. Töötut näitlejat pole sünnis naisega ilmareisile saata, aga just selliseid olukordi kulka riputamine pahedest laekuvate maksude külge tekitab. Vastupidi jutule, et see on sõltumatuse alus, lisab see tegelikult määramatust. Keegi ju ei garanteeri maksumäärade tõstmist, see on poliitiline otsus ja tehakse hoopis teistel kaalutlustel kui kultuuripoliitiline.

Kasiinonduse piiramise aruteludel on kulka kaotus täiesti reaalne argument. Kas kasiinod ikka peavad olema meie kultuuripoliitika tööriist? Oma hämmastuseks kuulsin Postimehe vestlusringis, et moraalne argument oli täielik üllatus ega kohanud vähimatki mõistmist. Siiski ei seganud see hetk hiljem väitmast, et kultuur on ju see, mis alkoholist, tubakast või hasartmängudest eemal hoiab.

Seda mööndes peab märkama sedagi, et palju kultuuri tapab kultuuri ära. Samas ei ole märke ei loomeinimeste endi karskusest ega kiirest abist sõltujatele. Ei ole nii, et viinakast või kasiinoring suurendab vajadust lennuki või arvuti järele, pigem on vaja politseid ja kiirabi, kas või mõne hilise loomeinimese abistamiseks. Riigi rahandusega tegelejana näeksin isegi haridust selle peale rahanõudjana eespool olevat. Ma ei küsigi, miks alkoholipoliitika enamasti loomeinimesi ei huvita.

Seega ei saa noil aktsiisidel ja hasartmängumaksul olla otsesidet kultuuriga. Ka kultuuriehitistel pole, kui me just ei ehita viina-, tubaka- või hasartmängumuuseumi. Aga ma ei hakka ERMi rahastamise eelnõu teemakski tõstma, sest need protsendid on tallumine vanal rehal. Muuseume ehitada saab siis, kui eraldada raha, mitte sõltuvalt hasartmängude regulatsioonist.

Kokkuhoiu kontekstis ei ole mu kulkajutt rohkem kui osa riigieelarve jäikuse omast. Riigieelarve kriis ei tule raha vähenemisest, vaid sundkulude kiiremast kasvust üldise kasvuga võrreldes. Kultuuri eelarve on vaid selle väike mudel. Kui arvatakse, et kulka tulude suurenemine pahede maksumäärade tõusuga tähendab ka kultuuri eelarve kasvu, siis see on asjatu: rahandusminister jagab muule kultuurile raha pigem niipalju, kui automaatrežiimil täituvast kulkast üle jääb. See ei peegelda tegelikku rahavajadust.

Kultuuriministeerium pole muidugi pime ning leevendab olukorda omamoodi. Ta liigutab muu eelarve kulusid kulkasse poliitilise otsusega. Minister on see, kes kinnitab eksperdid, ja tal on mõistagi võimalusi mõjutada nõukogu liikmete määramist. Poliitilised on nii kulka kui maksuseaduste muutmine ning mittemuutmine. Apoliitiline pole ka nõukogu esimehe toolil minister. Mille peale on vabadusvõitlejad hüüdnud, et seda ei või puutuda, sealt saame poliitilist toetust.

Mida oligi tarvis tõestada: seda neitsilikkust, millesse klammerdutakse, pole olemas. Samas on otsustamine ministeeriumis jäetud väga loometsunfti-siseseks ka kulka-välise kultuuriraha puhul.

Igalt huvigrupilt tahaksin poliitikuna näha, et arvestataks üldiste huvide ja reeglite kontekstiga, kus enda omad asuvad. Aga ihulähedasemalt väljenduses juhin tähelepanu, et hasartmängumaksu laekumises on oodata tagasiminekut ning aktsiisimäärade tõusu pole otsustatud. Rahandusminister sellistel juhtudel pisaraid ei usu. Ka ainult kulka-huvilistel on sellises olukorras mõistlikum tahta kulka tulude määramist osana kultuuri rahast, mitte paarist ebastabiilsest maksust.

Aga kulka on võrratult parem rahamasin kui kultuuriürituste käibemaks. Vahest oli paroodia see lugu (Sirp 29. VIII), millega kiideti „Õllesummeri” käibemaksusoodustust. Siis ei saanud ma peenest naljast aru. Ütlen igaks juhuks, et üldine reegel, mida kõik võiksid austada, on maksumaksja raha mitte kaubitsejate sekka loopida. Kultuurile vaevalt sel moel pihta saab.

Eurodirektiiv lubab maksusoodustust „etendustele ja muule taolisele”. Ei tasu uskuda, et direktiiv lähtub millestki üllamast kui lobist ja poliitikute pugemisest avaliku arvamuse ees. Viimane ei tea kunagi täpselt, millised on valikud ja ekspertarvamused. Direktiivi muutmine on päevakorras, kuid keegi ei garanteeri, et kõigi maade populistid selle läbi lasevad. Igatahes on selle tõttu mis tahes palaganil ja joomapeol võimalus riigilt toetust saada. Selle skeemi kasutegur kultuurile on võrdne sõelaga veekandmise omaga, ühiskonnale aga negatiivne.

Toetuste asemel maksusoodustuste rakendamine tähendab hinnanguliselt 200-miljonilist kadu riigieelarvele, väärtkultuuri osa on suurusjärk väiksem. Selle süsteemi kaitsjad käituvad kui metallivargad, kes kunsti vanarauaks viivad. Aga isegi selles saajate reas seisab kõrvu ööklubide ja tissimissivõistlustega ebaproportsionaalselt palju poliitikuid ja lihtparteilasi.

Samas võib sellist rahajagamist just demokraatlikuks pidada. Kultuuri toetatakse siin ju käibe suuruse alusel ehk definitsiooni järgi on see eeskätt toetamist mitte vajava massimaitse toetamine.

Säästlikult toimiv rahandussüsteem on kõigi huvides – mitte ainult muude avalike teenuste pärast, vaid ka kultuuri enda egoistlikes huvides. Maksusüsteem, mida on lihtne hallata ja keerukas kuritarvitada, ning toetuste sihipärasus ja kontroll on eriti vahetu väärtus siis, kui ollakse riigieelarvest toetatav suhteliselt suuremal määral kui sinna maksja.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming