Kultuuri juhtimine?

Berk Vaher

  Kas Kultuurikatel on panus loojatele või on võitjaks taas mõni ehitusmagnaat?

 

Mida oodata rahvusvaheliselt konverentsilt “Kultuurijuhtimine muutuvas keskkonnas”, mis 23. ja 24. novembril Tartus aset leiab? Kindlasti palju huvitavaid ettekandeid, kultuuripoliitiliste visioonide kirjeldusi ja kultuurijuhtimise praktilisi näiteid. See, mida me sellest õpime ja kuhu õpituga edasi liigume, on juba meie teha. Kas me üldse saame aru, kus me praegu oleme? Milline on meie kultuuripoliitika, milline on iga inimese roll selles, kui sidus ja pidev see roll on ja kui kindlad on igaühe väärtushinnangud?

Ses osas on pilt õigupoolest väga segane. Kultuuris osalejad – kogejad, loojad, vahendajad, ametnikud ministrini välja – võivad oma eelistusi ja hoiakuid mõne päeva jooksul ümber mõtestada; mitte ehk isegi niivõrd kasu eesmärgil, vaid lihtsalt seetõttu, et kõik teised muudavad pidevalt oma suhtumist. Ühte või teise ehitisse, autorikaitse finessidesse, võimusuhetesse, elatusvõimalustesse. See ta on, see “muutuv keskkond”.

Ju on sajandid võõrvõime õpetanud meid laveerima ja vigurijutte puhuma, üksteistki üle kavaldama, ja nii ei saa ükski vastandus päriselt välja kujuneda ega ka laheneda, ükski ideoloogia ega poliitiline meedegi kunagi täielikult teostuda. Kultuuri kogemine, loomine, vahendamine ja juhtimine tänases Eestis on kui üks mättalt mättale hüplemine uduses soos.

Mõnikord pakub elu ka siiski üllatavalt selgeid kultuurikaemuslikke vastandusi, mis kätkevad püsivate väärtushinnangute põrkumist, mitte pelka positsioonisõjakest; aga seda juhtub siiski harva, sest selleks on vaja inimesi, kes on oma tõekspidamistes lõpuni kindlad. Näiteks eestivenelaste hulgas tundub sagedamini ette tulevat inimesi, kes oma kindlaid tõekspidamisi kartmata kuuldavale toovad, ehkki (või just kuna) nende pinnalt tegutsemine vähemasti selles ilmanukas neile veel raskemaks võib osutuda. Sõna ise ongi juba kultuuriline tegu.

 

 

Loomemajanduse letikesed

 

Nõnda ilmneski üks selge vastandumine tänavuse kirjandusfestivali “Prima vista” Narva päeval, kui sealsed lugejad leinasid suletud Radugat ja sekkusid aktiivselt literaatide ümarlauda mõtteavaldustega, kuidas eestivene kirjanikud oma loomingut nüüd peaksid avaldada saama. Jõulise ja teatraalse soologa astus üles kodanik A: heledais riietes ja stetsoniga, musklis ja kiilaspäine – nagu Kaur Kender oma parimail sinekuuripäevil. Sõnum: lõpp halale, ma õpetan teid projekti kirjutama ja ennast turustama, me anname midagi kogukonnale ja saame ka ise rikkaks.

Talle vastas kodanik B: habetunud ja elatanud, ilmsesti dissidentliku taustaga haritlane, lihtsa olemise ja iroonilise muhelusega. Mida me kuuleme? pilkas ta. Poeedid anuvad võidu: andke mulle letike! Andke mulle letike, millel ennast müüa! Kui ometi on kirjanduseks piisanud ka pliiatsist ja paberist – ja ülejäänu on juba midagi muud…

Ehk ei mäleta ma enam päris täpselt kõiki repliike – tüpaaže ja eluhoiakuid aga küll. Ja õigupoolest olid mõlemad oma kategoorilisuses sümpaatsed. Õigupoolest mindi lahku üsna sõbralikult, selginenud eluhoiakuid vastastikku tunnustades.

Eestlased, nagu öeldud, ajavad asjad märksa keerulisemaks. Siunavad tihtilugu kuluaarides üksteise karjerismi ja samas haaravad ise ahnelt igast pakutud eduvõimalusest. Tahaks ju mõlemat head: olla uhke, aus ja vaba, ent ka toidetud, katetud ja pärjatud. Kui ka mõlemat korraga ei saa, siis kuidagi ikka peab saama. Ja nii me siis juba mõnda aega arutleme “loomemajanduse” võimalikkuse üle. Eesti Päevaleht avaldas 30. septembril lausa selleteemalise eri-laupäevalisa ning 3. novembri Sirp võttis seda ka mitme kirjutaja abiga kommenteerida; mõtteid-märkmeid on olnud ka Postimehes.

On tähelepanuväärne, et selles arut­elus leidub küll jaopärast radikaalseid eitusi (Kivisildnik mainitud laupäevalisas, Peeter Laurits Sirbis), ent tulised jaatajad on üllataval kombel kas kõrvale jäänud või kõrvale jäetud. Tõnis Paltsu huvi Richard Florida teooriate vastu sai ilmsesti otsa koos tema linnapeastaatusega (ja varikirjutajate koostöötahte kadumisega); Urmas Kõivult või Riho Rõõmuselt pole arvamust küsitud. Juba meedium ise suhtub loomemajandusse teatava kahtlusega ja jätab nõnda jälje ka arutelule.

Mitte et ma selle vastu väga protestiksin – olen ka ise sügavalt skeptiline kultuuri turunduskeelde tõlkimise osas (vt Sirp 25. VIII) , ent seda huvitavam oleks kuulda tõsiseltvõetavat argumentatsiooni. Eesti Päevalehes esinevad loomemajanduse apologeedid räägivad end aga pidevalt puntrasse.

Eriti põnev on jälgida ministeeriumi palgalise loomemajandaja Ragnar Siili intervjuud: ma pole kuskil mujal täheldanud kahe diskursuse lõhe niivõrd värvikat avaldumist. Ta pole kindlasti kaugeltki rumal ega paha mees – aga ju ta isegi tajub, et peab vastastikku tõlkima keeli, mille kõnelejad üksteist sugugi ei usalda. Ühelt poolt arutleb ta: “Miks see ei peaks olema osa haridusest, kuidas ennast müüa, kuidas turustada? [—] Ma küll ei usu, et oleks kunstnikke, kes ei tahaks osata oma loovuse või intellekti najal paremini ära elada.” Teiselt poolt vastab ta küsimusele, kas loovuse najal äraelamine peakski olema kunstnike eesmärk: “Ei peaks! Ma ei arva, et peaks! Kindlasti ei peaks!” Ühelt poolt “tegelikult on vaja kahe valdkonna suuremat integratsiooni”, teiselt poolt aga “õpetada majandusinimestele loovusaineid ja – veelgi olulisem – anda loovatele inimestele majandusaluseid” (rõhk minult – B. V.).

Veiko Jürisson üritab samas lehes ületada lõhet maagilisel viisil, ilu- ja võlusõnadega: “Elu on näidanud, et loomemajanduse mõiste jääb paljudele loomeinimestele võõraks, võib-olla isegi vastuvõetamatuks. Neil on kindlasti õigus, kui nad ütlevad, et majandusega sidumine devalveerib loomingu mõistet, eriti ainukordse individuaalse loomingu seisukohalt vaadates. Samas pole loomingul kunagi olnud nii suurt tarbijaskonda alates kultuurinautlejatest kuni elustiilifännideni, kes võivad samas ise olla loojad teadmistepõhises majanduses, külvates innovatsiooniga igasse eluvaldkonda üha enam loovust.” Sulnis, aga mida me siis nüüd sellest teada saime? Vili voogab, vasar taob.

 

 

Me majandame siiski

 

See ongi tolle loomemajanduse-laupäevalisa suurim puudus: palju leheruumi on kulutatud loomemajanduse idee üldsõnalisele õigustamisele, ilma et sellega hakkama saadaks, positiivsetele näidetele tegelikust kultuurielust (näiteks Mart Niineste ja Rein Fuksi repliigid alternatiivmuusikast) on aga jäetud ruumi jaopärast ja viiluti. Domineerima jäävad kriitilised hääled, eriti kunstivaldkonnast (Ando Keskküla, Maarin Ektermann, Rael Artel). Kunstiinimeste võit? Aga… me majandame ju siiski. Ja sageli mitte just edutult.

Nõnda võikski püstituda üks tuleva kultuurijuhtimiskonverentsi keskseid küsimusi: mil viisil ja mis ajenditel loomemajandus Eestis ometigi toimib ja areneb? – just ennekõike omaalgatuslikul tasandil, kuivõrd teatritele-orkestritele-muuseumidele pole ju majandusliku toimetulemise imperatiiv tegelikult mingi uudis. Teine keskne küsimus: kas praeguste võimutaotlejate kultuuripoliitika on valmis toetama kultuurilist väikeettevõtlust või plaanivad selleski osas selget vahet? (Kui sa pole turuliider, siis sa oled saast; edukaim saab kõrgesti privilegeeritud ülemvasalliks, teised suretatakse välja.)

Kuskil pole loomemajandus, kultuurijuhtimise ja kultuuripoliitika dilemmad praegu nii selgelt esil kui Tallinna Kultuurikatla juures. Väärt kodanikualgatus ja Tallinna linn rääkisid üksteisest mõnda aega mööda, kuni leidusid lobistid, kes katla ja kultuuripealinna edupotentsiaali ühte sidusid – ja tuligi suur erarahasüst, peeti ilusaid kõnesid ja tehti suuri (äri)plaane.

Ent edulootustest tulenev retoorika teeb ettevaatlikuks: paremal juhul on see sisult vägagi ambivalentne. Kultuuritehase rajaja Madis Mikkor deklareerib: “Praegune Kultuuritehas jätab avalikkusele pigem alternatiivse kultuurikeskuse mulje, aga kuna selle asukoht on nii tsentraalne, hakkab siin ilmselt käima nii turiste kui ka kohalikke ning nii konventsionaalsemat kui ka alternatiivsemat kunstipublikut. Seetõttu tahab linn siin näha vastuvõetavat keskust, ilusat ruumi, et poleks mitte vaid head näitused koledas ruumis, aga ka sisukas kultuuritegevus hästi renoveeritud tööstushoones” (Sigrid Laev, “Kultuurikatlamaja saab viie aastaga korraliku remondi”, Eesti Päevaleht 24. X).

Kas seda ei tuleks mõista nii, et linn ja ka riik toetab alternatiivset kultuurikeskkonda vaid siis, kui see on “ilus” ega peleta eemale konventsionaalsemat publikut? Võrdluseks Ragnar Siil loomemajanduslehes: “Palju on räägitud Tallinna kultuuritehasest või kultuurikatlast. See on koht Tallinna kesklinnas, vanalinna müüri ääres, aga see on praegu kinni, linlasele suletud.” Nagu poleks olnudki festivale, kontserte, ruumi ennast kui võimalust…  Ruum pole ju olnud füüsiliselt suletud; aga keegi kehtestab ülevalt mingisuguse esteetilise piirangu, millest edasi ei tohi kultuurikeskkond enam kodanikele vastuvõetav olla ning mille väärtusi ja eeliseid isegi ei vaevuta selgitama. Ei – saage ilusaks, siis laseme lapsukestel teie juurde tulla. Ja katlakütjad ise on sellest aru saanud ning mängivad kaasa…

 

Ideid muutusteks kultuurirahastamises

 

Võib-olla lähebki kõik hästi. Nagu loodab 3. novembri Sirbi esikaanel Jürgen Rooste: “Sellest peab tulema linnakodanikele avatud ruum, selline paik, kus saaks käia, olla ja teha. Viru keskus tühjeneks siis vähemasti osaliselt hängivast seltskonnast, kellel oleks uus koht, loovat vaimu erutav paik, kus edasi hängida. Sotsiaalse funktsiooniga (aga muidugi ka rahvusvahelist kõrgkultuuri ahvatleva) kultuuriasutusena oleks projektil juba jumet. [—] Sakala keskuse kohale kerkib uus Coca-cola Plaza ja Viru keskuse laadne kultuuri- ja ärikeskus (eks aeg näita, kumb), seega võiks sadama ligi olla säärane veidi boheemlaslikum, mugavam, avatum, räpakam pesa, kus lipsuga mehed noori bändipoisse ära ei ehmata…” (“Kultuurimajade aeg”).

Kui läheb nii, siis teeb Tallinn nimelt seda, mida kogu Euroopa kultuuris just praegu hädasti vaja on: taasloob vabaks sotsiaalseks suhtluseks vajalikku avalikku ruumi (vt intervjuud kultuurijuhtimiskonverentsi ühe peaesineja Milena Dragičević Šešićiga). Ent kas Kultuurikatla glasuurimise käigus jääb (usutaval ja ärksal moel) alles too alternatiivkultuuriline säde, mis kultuuritehased on sünnitanud – või toimub edaspidi vaid avangardse mõtte turvaline simuleerimine maksuvõimelistele turistidele ja meelelahutust otsivale väikekodanlusele?

Küsigem ka – ja see on kolmas oluline küsimus kultuurijuhtimise konverentsiks –, kas Kultuurikatel on üks märk sellest, et ometi kord hakatakse rahalisi ressursse panustama ka loojatesse ja nendesse, kes uues avatud ruumis tahavad loojaiks saada (kõigi selle valusate vaimsete järelmitega, kohustusega austada ka toitvat kätt). Või on suurim võitja taas mõni ehitusmagnaat, kes hiilgab  meedias majandusgeeniusena, aga ei häbene ikka ja jälle linnale-riigile tunnistada, et näe, selle objekti kulude kalkuleerimisel panime mõne või mõnekümne miljoniga puusse ja et ehk saaks siis natuke raha juurde (tõepoolest, ma ei tea ainsatki näidet nii saamatult majandavast kunstiinimesest!)

Mitte et ma siin põhimõttelist rikkaviha propageeriks. Vastupidi – metseenid vajavad ka riigilt palju suuremat tänu ja tunnustust, kui nad seni on saanud. Näiteks rikastelt rikastele ümberjagamise süsteemi kaudu. On selge, et looduserüüstajate ja laevavägistajate käest peab riik suured rahad kiiresti ja jõuga ära võtma, muidu on nad ohtlikud endale ja teistele. Ent selle asemel, et pudistada see mõne poliitkampaania korras laiali neile, kes raha paari pudeli või odava teleka peale ära kulutavad, tuleb see anda nendele, kes hoolitsevad rahva suuremahulise kultuurilise harimise eest.

Ehk siis – kui näiteks Manitski, Kilk või Kuulmann teeb suure annetuse kultuurile, siis saab ta selle summa ebakultuurseid sigadusi teinud Kruuda või Pandi hiigelvarandusest tagasi. Karm, kuid õiglane süsteem, ühtaegu julgustab ja ohjeldab neid, kellele meeldib end Eesti eliidiks pidada.

Et miks mitte jagada seda raha otse kultuuriinimestele? Praegu saame ju häbematult väikesi stipendiume? Ning mööngem, et meie rahvusvaheliselt eeskujuliku Kultuurkapitali bürokraatia muutub üha talumatumaks ja alandavamaks. Iga paarisaja krooni kasutamist täpsustatakse mitu korda üle – kas oli ikka tähtajaline ja sihipärane? Kulla ametnikud, kui me, kultuuriinimesed, oskaksime raha vasakule toimetada, teeksime seda tunduvalt suuremas mahus (ehkki majandusmees Viioli tasemele vaevalt keegi jõuab).

Sellepärast teen Kultuurkapitalile ettepaneku: lõpetame aja, paberi ja hoiustusruumi raiskamise ning teeme õige nii, et kuni 50 000-kroonise eelarvega projektide puhul piisab aruandeks toetatud raamatu  või plaadi saatmisest, näituse või kultuurisündmuse puhul fotode saatmisest. Loojale jääb rohkem aega ja energiat põhitegevuseks ja ametnikele aega valvata nende üle, kelle puhul tõesti suured summad ja finantsvilumus mängus.

 

 

Kuidas inimesehakatisest inimene teha

 

Tõtt-öelda ei toeta ma ka loomeinimeste elatamist pelgalt stipi najal, kui seda ei tingi just tervislikud põhjused. Mil määral motiveerib sinekuur tööd tegema? Mitte ennekõike püsiva ja õitseva majanduskasvu tagamiseks ega isiklikuks äraelamiseks, vaid tööks iseendaga, enese ärksas vaimses tegevuses hoidmiseks – pidevaks otsimiseks ja leidmiseks, millel kultuuri elujõud ju püsibki? Sest ärgem küsigem, kui hästi mujal Euroopas loomeinimesed elavad, küsigem, kui palju luuakse suurt, inimestele eluliselt vajalikku ja nõnda üle aegade püsivat kunsti? Või pole see ammu enam eesmärk ja igaüks ongi määratud oma õnne kallal nokitsema?

Miks ka mitte. Kinnisvaraarenduse kõrval ja kiuste areneb üha ka produktivaba kunst: linnaruumi varjatud paikade, piltide ja helide tajumine, sensoorne loovus, poeesia ja pidu sinus eneses. Pole ilmtingimata vaja hoonet ega haldamist, pole vaja turundust ega siis toetustki. Loomemajandust on sellele pea võimatu rajada, kuid paljugi põnevaimat ja lootustandvaimat toimib just sellises, kõige sõltumatumas kultuuri osas.

Ent on ka arusaadav, kui sellest paljudele loojatele ei piisa – sest sellest ei ela ära, ei kehaga ega enesehinnanguga. Inimene vajab ju identiteeti, oma iseolemise õigustamise ideoloogiat – ja “kirjanik” või “kunstnik” tekitab kaaskodanikes siiski vähem lolle küsimusi (või küsimusteta ärapõlgamist) kui “lillenuusutaja” või “tuulekuulaja”.

See enesehinnangu, ise-olla-lastuse küsimus on paljudele mu tuttavatele loomeinimestele palju olulisem rahast – keegi ei ütle ära lisatulust, kui ei pea seejuures oma hinge ja elukaemusega vastuollu minema. Seda peab silmas pidama ka iga kultuurijuht ja kultuuripoliitik. Peab silmas pidama ka arenev Kultuurikatel kui loomemajanduse katsetehas. Sellel on mõtet, kui see on inimkeskne, kui see annab väljundi neile loojatele, kes meil olemas on, ja on valmis maksma neile kursuste eest, kus nad õpetavad just seda, milleni ise oma kunstilistel otsingutel ja elukogemises on jõudnud (teadvustades muidugi, et õpilased peavad leidma oma tee).

Kui Kultuurikatla õpitoad hakkavad sihiteadlikult täitma “tööturu tellimust”, värvates loovisikuid ametnike poolt konjunktuuriuuringute põhjal kehtestatud “õppekavu” täitma, või siis pakuvad loovinimeste tolastamise kaudu pelka närvelõdvestavat taidlustegevust neuroosis kontoriametnikele, siis on asi untsus. Loomeinimesed ei pea ära tegema ülikoolide ja psühholoogiliste nõustamiskeskuste tööd. Me saama olla meie ise – jääma meiks endiks, saama meiks endiks. Selles oleme kõige andekamad ja ühiskonnale kõige kasulikumad.

Ja isegi kui kõik see õnnestub, tekib küsimus – miks peab selleks eraldi maja ehitama? Miks ei võiks see juba täna toimuda Eesti koolides? Mida on haridusministeerium teinud selleks, et õpilased õpiksid midagi ka elusalt kirjanikult, kunstnikult või näitlejalt, ja mitte ainult ühekordse “vaadake, kes külla tuli”-tunnikese raames, vaid püsivalt? Minu teada mitte tuhkagi. Veendagu mind vastupidiseks.

Tõstaks või haridus- ja kultuuriministeeriumi kokku tagasi. Ainult et jah – kust võtta vajalikul hulgal mõlemas vallas võrdselt kompetentseid inimesi (kelle jaoks tegelikult ei ole “mõlemat valda”, vaid üks teadmine, kuidas inimesehakatisest inimene teha)?

Seegi on küsimus tulevasele kultuurijuhtimise konverentsile ja edasistele sellesarnastele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming