Kultuur – see on show ja human touch

Valle-Sten Maiste

  Berk Vaheri diagnoos, et (eesti) kultuuri suurim häda on selle mõtestamises vaba aja veetmise viisina, toob meelde Martin Heideggeri mõtted vaimu võimutusest ja väärtõlgendamisest (pelga) toredus- ja kujundusesemena. Heideggeri on küll ennastki kerge väärtõlgendada. 1990. aastate algupoolel, kui neid mõtteid Ülo Matjuse loengutes kuulasin, oli mugav ja harjumuspärane tee vaimu võimutust seostada kultuuri karjuva alarahastamisega varakapitalistlikus ühiskonnas, toonitades, et tegelikult ju vaid kultuur ja vaimusuurus ongi aidanud pimeduse ajad üle elada ja meile vabaduse toonud.  Kas aga praegu, kus vaimse sfääri jätkuvale alarahastamisele vaatamata poliitikud ja vähesed ärimehedki juba üsna armastavad paraadkultuuri kolosside ja vähemategi taieste paistel oma mainet kosutada, on vaimu seis parem? (Veider oli näha läinud pühapäeval ETV otsestuudios Savisaart ja Laari kisklemas panuse pärast Kunstimuuseumi rahastamisse. On ju esimene juba aastapäevi ja rohkem lasknud abitult aina süvenevate alarahastamiskriiside käes lohiseda kultuuriministril, kes ametisse tulles kuulutas, et tema missiooniks on saavutada kultuurirahastamise osakaalu tõus riigieelarves, ja Laari panusena kultuuripoliitikasse meenuvad hästi rahastatud rahvuslikud programmid, mille summade ärakulutamiseks tehti kordustrükke klassikast, mida antikvariaadid võileivahinna eest täis on.) 

On ju loosungi all “Kultuur on tähtis” väga hakatud rääkima nn pehme (kultuur) ja kõva (raha) seostest ja sellestki, et ei ole liberalismi ja majanduskasvu ilma sobiva kultuurilise pinnaseta (vt kas või samanimelist Samuel Huntingtoni ja Lawrence Harrisoni toimetatud eestindatud kogumikku). Olen kuulnud koguni arvamust, et kui meie kultuuris ei oleks üleminekuajal nii ulatuslikult prevaleerinud postmodernne kõikelubavus ja lahtisus, vaid mõni konservatiivsem trend, ei oleks vabaturumajanduse kombitsad sugugi nii sügavale ulatunud ega sedavõrd juurdunud. Jumal teab, kas sellist asjade kulgu tuleb siis nüüd halva või heana mõista. Heideggeri, kes sõdis vaimu rehkendusliku ja ettearvestava kasutamise vastu tehnilise maailma kujundamisel, niisugused spekulatsioonid vaevalt rõõmustanuksid. Vaim on siin ikka vahendi ja tööriista rollis kolmandajärgulisena ei tea mille teenistuses. Vaimu iseseisvust ja esmasust toonitab ka Berk Vaher, rääkides kultuuri rollist olemise sügavamal tunnetamisel. Selles, et kultuuri mõistmine Heideggeri poolt osundatud “tühja teravmeelsuse ja eimillekski kohustava naljategemisena” üksikute kultuuri rakenduslikus mõttes kasulikena vaatlevate spekulatsioonide kõrval süvenenud on, ei ole aga mingit kahtlust.

Suurim roll on siin meedial, nii avalik-õiguslikul televisioonil kui päevalehtedel. Küsimus ei ole kahjuks sugugi ainult selles kõigile nähtavas igamehe madalaimatele huvidele vastutulemises, milles nt Postimees on asunud kurvaks tegevale ja suuresti mõistetamatule võidujooksule tabloid- ja meelelahutusajakirjandusega. Kahjuks ei ole ainult nii, et show ja palagan valitsevad sellepärast, et intelligentseid lehelugejaid on väikeses kultuuris vähe ja vaja on kõigile meeldida (kui vaieldav niisugune loogika on, näitas esmaspäevases Päevalehes taas Eerik-Niiles Kross). Tihti on kultuur ka nende inimeste arusaamises, kes üldiselt on väga asjalikud ja toetavad ühiskonna-, majandus- jm küsimuste tõsist arutelu, täiesti enesestmõistetavalt pelk meelelahutus ja lihtsalt toredusasi. Hullem veelgi – samasugune arusaam on sageli ka kultuuritoimetajatel endil, olgu see siis päevalehtede koosolekutelt saadud igapäevase ajupesu tulemus või lihtsalt prevaleeriva standardarusaama omaksvõtmine. Töötades aastate eest Postimehe kultuuritoimetuses, oli lehes täiesti elementaarne suhtumine, et leht üldiselt tegeleb muidugi tõsiste asjadega, kuid kultuuri- ja sporditoimetuse asi on vahelduseks ja müügiedu silmas pidades pakkuda soft’i, tisse ja human touch’i. Seda tagusid kultuuritoimetajale hommikust õhtuni otsesemaid ja kaudsemaid teid pidi pähe kõik lehe juhtivad jõud. Napis riietuses ja eas näitsikud kultuuriküljel tekitasid alati koosoleku ja juhtkonna heakskiitva meesšovinistliku (milles osalesid paraku valdavalt ka naised) mõmina. Siiski on Postimehe kultuuritoimetajad läbi kõigi aegade ikkagi suutnud säilitada mõned formaadid, aeg-ajalt ilmub tõsiseid ja mõttega tekste.

Arusaama, et kultuur ongi loomult üks vaba aja veetmiseks mõeldud toreduse asi, on iseseisvuse taastamise järgsel ajal kõige järjekindlamalt esindanud Eesti Päevalehe kultuuriküljed. Päevaleht, kes üldiselt on viimastel aastatel teinud otsustavaid samme parandamaks vaimu seisu eesti meediamaastikul ja kes meedia enesepuhastuse küsimust pidevalt üleval hoiab, pakkudes samas lehe esimeses otsas väga tõsist ja ka intellektuaalselt suurepärasel tasemel ühiskondlikku (ja üksjagu muide ka kultuurilist) debatti, on igapäevast kultuuriprotsessi mõistnud alati millenagi, mida annab uudistena üsna kitsasse leheruumi kokku suruda. Kultuurikülje lugejat ei tule mõtlema panna, vaid ikkagi pigem toimuvast teavitada, tarbima ärgitada. Seda üldmuljet ei suutnud muuta ka Mihkel Raua aegsed (sh Raua enda vägagi huvitavad) kommentaarid (praeguse uue kultuuritoimetuse juhataja aja ja tegemiste kohta on vara veel midagi üldistada ja öelda). Keegi ei kujuta ettegi, et ka nt teatrietenduse puhul on olemas esteetiline joonis, sotsiaalne alatoon, kontseptsioon vms, mille üle võiks ja tuleks kestvas dialoogis arutada ning et sellistel debattidel võiks olla mõju meie vaimse kliima kujunemisele. Esietendusest üritatakse võimalikult operatiivselt vaimselt väga lodevas kirjeldusekastmes teada anda, pannakse hinded ja punktid ning kultuur on oma saanud ning asja mõte ammendatud. Kultuurikülgedel valitseb muusikalide mentaliteet ja seda mitte ainult selles mõttes, et kõik palaganid ja muusikalilaadne on lehtede seisukohast vägagi tänuväärne materjal, vaid ka kõike, mis ei ole muusikal, käsitletakse võtmes, mis on paslik muusikalide, tsirkuse ja palagani puhul.

Meie igapäevaajakirjanduse kolletumise üheks tunnistäheks on peetud, et teemadega ei minda lõpuni. Tõstatatu ei leia järjekindlat uurimist ja arvamist. Esteetilistes küsimustes on jätkulood aga eriti haruldased, seondudes peamiselt prominentsete nõrganärviliste vastukajaga isikliku solvumise puhul. Kultuur on meelelahutus ja puhkus ning tõsisel, intellektuaalselt pineval arutelul ei ole selles sfääris kohta. Hea näide on siin ka ETV, mille kavas ei ole ükski tõsisemat kultuuriarutelu pakkuv saade kahjuks ellu jäänud. Raadios võib ju hilistel tundidel teha mingeid ööülikoole, kuid mitte meediumis, mis on laiade hulkade huviorbiidis. Tuleb tunnistada, et ajastu valitsevast mentaliteedist ei ole kerge suurem olla ja nii iseloomustab ülalöeldu nii mõneski mõttes teinekord ka meie spetsiifilisi kultuuriväljaandeid.

Loomulikult tuleb rahvale tsirkust ja leiba anda ning ei ole probleem, kui muidu ühiskondlikult tubli ja edasipüüdlik inimene õhtul muusikali või  promenaadispektaaklit vaadates rihma lõdvaks laseb. Laiadele hulkadele jääb kultuur tõenäoliselt igavesti valdavalt puhkuseks ja meelelahutuseks, kuid see ei tähenda, et tõsidusele pretendeerivad väljaanded (kvaliteetajakirjandus, avalik-õiguslik televisioon) ei peaks rõhutama kultuuri sisulisemat poolt. Olen veendunud, et just kultuuriajakirjanduse showbusiness’lik arusaam kultuurist on paljuski süüdi selles, et kultuuripoliitikagi pigem kodanike vaba aja veetmise kui ühiskonna vaimu seisu eest hea seismise teenistuses kipub olema. Kuidas muidu on saanud enesestmõistetavaks, et muusikalid ja igihaljad viisid, selle asemel et ise ära majandada, ulbivad teatrite egiidi all, teatrite vastavasisulisest tegevusest tekkivad miljonitesse kroonidesse ulatuvad pankotid on lihtsalt tööõnnetused, millise arengu sisuliseks vältimiseks ei tehta midagi. Raamatukogudes aga peetakse enesestmõistetavaks, et lugejateni tuleb tuua Kroonika, ooperiteater saab oma järjestikused kümned miljonid, nii et sisu järgi ei küsi keegi, samas kui avalik-õiguslik meedia just liigse sisu kartuses neist ilma jäetakse jne.

Kui keskpäevavihkajad Astok ja Kilk poliitika pahelisusele ikka ja jälle kultuuri õitsengu vastandavad, pidades kultuuri all enamasti ikka silmas mõnd promenaadiparaadi vms, on see küllap maitseküsimus. Kui selline arusaam kandub üle aga linnaametnik Astoki igapäevatöösse (metseen Kilgile oleme muidugi tänulikud ka siis, kui maitsed ei ühti), siis olemegi probleemi ees, et meil ei osata tipp- ja paraadkultuuri vahel vahet teha ja poliitikud ning kultuuriraha kipuvad koonduma alati suurematele rahvahulkadele korda mineva paraadkultuuri taha. Sisuline, mõtlemapanev, ebamugav, uudne ja harjumuspäratu lükatakse aga enesestmõistetavalt poolpõrandaalusesse, väherahastatud sfääri määratlusega “ainult friikidele”.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming