Kultuur saab rikkamaks eelkõige andes

2018 on Euroopas kultuuripärandi aasta, et märgataks pärandi mitmekesisust ja riikidevahelisi mõjutusi.

ELO KIIVET

Kultuuripärand hõlmab peale kirjanduse, kunsti ja esemete ka käsitsitööd, jutte, toitu, laulu, filmi jms. Pärand ei ole pelgalt mineviku sünonüüm, see on ka tänapäevane, trendikas, inspireeriv ja kaasahaarav. Lai vaatenurk aitab omaks võtta teadmist, et pärand kuulub meile kõigile ning seeläbi paraneb kaitse ja säilitamine ehk pärandiloome ja kasutamine. Mälestuste asemel on Euroopa kultuuripärandi aastal rõhk tänasel, noortel kui pärandi edasikandjatel, kes uusi tähendusi loovad.

Siim Raie, muinsuskaitseameti peadirektor, milline on kultuuripärandi aasta Euroopa mõõtmes?

Kultuuripärandi aasta tähistamisel on kaks ajendit – ajaloo väärtustamine ja tänapäeva olukord. Ajalooliselt on, mida meenutada, ennekõike 100 aastat tagasi lõppenud I maailmasõda ja rahvusriikide teke. Üleeuroopalist kultuuripärandi aastat on vaja, sest pärandil on inimestevahelist võrdsust ja ühtekuuluvust toonitavad omadused: pärand on olemuselt ühine ega kuulu kunagi üheleainsale – see on meie oma, olgu see siis kogukond, riik või maailmajagu. Samal ajal ei ole üht ega ühtset Euroopa kultuuripärandit, mida kõik teadma ja hoidma peame, vaid just see, mida meie teeme ja teame, saab Euroopa kultuuripärandiks.

Saksa egüptoloog Jan Assmann on öelnud, et oma kultuuripärandi kaudu saab ühiskond nähtavaks nii iseendale kui ka teistele. Euroopa kultuuripärandi aastal on sama eesmärk – tuua esile meie pärand nii, nagu meie seda viljeleme ja edasi kanname, teha nähtavaks nii omaenda identiteedi tugevdamiseks kui ka teistega ühisosa kujundamiseks. Kultuur saab rikkamaks ennekõike andes – luues, ennast näidates ja pidevalt taasluues.

Kultuuripärandil on Euroopas ka suur majanduslik mõõde. Kultuuripärandi valdkonnas töötab üle 300 000 inimese ja sellega on vahetult seotud ligi 7,8 miljonit töökohta, sh turismi- ja ehitussektoris. Lisaks on kultuuripärandil tugev ühiskondlik mõju, kuna aitab parandada elukvaliteeti, ühtekuuluvust ja kultuuridevahelist dialoogi.

Soome mõjudega Aarte talu elumaja Kuusalu kihelkonnast Virve külast (nüüd vabaõhumuuseumis).

Heiki Pärdi

Liina Jänes, kultuuriministeeriumi muinsuskaitsenõunik, Euroopa kultuuripärandi aasta juhtnõukogu liige, milline mõju on ehitatud keskkonna kvaliteedil kultuurile?

Teadjamate väitel on tänavuse teema-aasta mõtteline eeskuju 1975. aasta Euroopa arhitektuuriaasta. Toona oli see Euroopa Nõukogu (mitte liidu) algatus ja sellest sündis Euroopa arhitektuuri­pärandi harta. Ka tänavuselt aastalt oodatakse (poliitilise) jälje mahajätmist. Kohe aasta alguses toimub Šveitsis maailma majandusfoorumi raames kultuuri­ministrite kohtumine, kus keskendutakse ehitatud keskkonna kultuuri­väärtusele ja avaliku ruumi kujundamisele ka kultuuri-, mitte ainult majandustegevusena. Ehitatud keskkonna kvaliteet mõjutab elanike kultuurilist identiteeti ja aitab parandada elukvaliteeti. Konverentsil võetakse vastu Davosi deklaratsioon, mille keskmes on ehituskultuuri (Baukultur) kontseptsioon. See hõlmab nii ehituspärandit kui ka tänapäeva arhitektuuri ja manitseb planeerimisel mõlemaga arvestama. Sellise suunitlusega rahvusvahelist poliitilist seisukohta ei ole varem võetud.

Teema-aasta rõhk on aga siiski rohujuuretasandi algatustel, millest igaüks saab osa võtta või ise korraldada. Paljude ürituste puhul võetakse eeskujuks mälestiste avatud uste päevad, mis seatakse kokku kontsertide, loengute vm kunstiliikidega. Ei näidata ainult tippmälestisi, vaid tutvustatakse ka vähemtuntud objekte ja pärandiliike. Euroopas teevad mälestiste tutvustamisel-korrastamisel palju tööd ära vabatahtlikud. Kindlasti on oodata ka nn gerilja-konservaatorite talguid ajaloolistel hoonetel. Euroopas eraomanikke koondav ühenduse Euroopa Ajaloolised Majad (European Historic Houses) liikmed avavad 24. – 27. maini oma majade uksed juhtmõttega „Meie maja, sinu pärand“. Hollandis valgustatakse ühel sügisööl kõikide endiste ja praeguste kirikute fassaadid, et tõsta esile pühakodade rolli Euroopa ajaloos ja juhtida tähelepanu nende uuskasutuse vajadusele.

Elo Lutsepp, Eesti vabaõhumuuseumi maa-arhitektuuri keskuse juhataja, Euroopa kultuuripärandi aasta juhtnõukogu liige, mis on oma ja mis laenatud Eesti maa-arhitektuuris?

Eestipärase maa-arhitektuuri eripalgeline ilme on kujunenud peamiselt viimase 300 aasta jooksul ja vaadeldav on vaid viimase 150 aasta ehituspärand. Oleme uhked meie ainuomasele rehemajale, mida on veel esinenud vaid Põhja-Läti aladel. Meie taluarhitektuuri on aga läbi pikkade sajandite mõjutanud mitmesuunaline suhtlus.

Enne kui saksa parunid jõudsid hakata meie arhitektuurimaitset kujundama, toimus tihe läbikäimine lähinaabrite rootslastega ja tutvumine nende arhitektuurilaadiga. Arvatakse, et meie saartele elama asudes võtsid nad algul üle sealsed tühjaks jäänud rehemajad. Hiljem arenes siinsete rootslaste peamiseks elamutüübiks rehemajaga vägagi sarnane, kuid küüruga kodaköök – sageli rehemajast veelgi pikem polüfunktsionaalne hoonetüüp, mille puhast esindajat näeb tänapäeval kahjuks vaid Ruhnu saarel Korsi talus.

Põhjaranniku kihelkonnad olid läbi aegade (kuni II maailmasõjani) tihedas läbikäimises Lõuna-Soomega. Nii võib ajalooliselt kohata meie rannakülades selgeid Soome mõjusid. Kahekorruselised aidad on vahest ehedaim näide. Eesti vabaõhumuuseumis on Kuusalu kihelkonnast Virve külast pärit Aarte talu, mis sellest selget tunnistust annab.

Seoses Venemaal toimunud kirikureformiga põgenesid vanausulised XVII sajandil Peipsi-äärsetele aladele. Kaasa tõid nad oma traditsioonilise kaetud õuealaga elumaja põhimõtte ja tänavküla. Nüüdseks on sealsete elumajade peafassaad väga sarnane eesti külades nähtud lahuselamu omaga. Selgeks erisuseks on aga suure õueväravaga elumajaga sageli ühe katuse all asuv majandushoov.

XIX sajandil tulid meile ida poolt koos kroonuarhitektuuri (vallamajad, ministeeriumikoolid, raudteehooned) laiema leviku ja tehnikarevolutsiooni saavutuse raudteega ka dekoreeritud aknad ja karniisid puithoonetel, hööveldatud horisontaalne profileeritud ja värvitud voodrilaud ning selge sümmeetriline punasest tellisest lihtsa kaunistusega fassaad.

Kõige rohkem on meie taluarhitektuuri mõjutanud baltisakslased. Selle varaseim ja selgeim näide on vanabalti ehituslaadis mõisahoonete ja väikelinnade mõjul lahuselamute kujunemine. Need on matsakad ühe või kahe korstnaga majad, milles köögi aset täitis veel pikka aega mantelkorsten.

1920. – 1930. aastatel, mil meie taluarhitektuuri hakkasid kujundama arhitektid, toodi meile sisse uus värvikäsitlus, eelkõige Rootsi punane värv, mis Skandinaavia maades oli kasutusel juba XVII sajandil, meil aga levinud vaid aladel, kus oldi tihedamas läbikäimises Rootsi ja Soomega.

Oleme kõik need vastastikused mõjutused nii omaks võtnud, et mõtleme neile vaid siis, kui otsime erinevusi. Maailm on „jäänud väiksemaks“ ja mõjutuste hulk kindlasti kasvanud. Võtkem seda kui vastastikust rikastamist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht