Kultuur ja geopoliitika

Kaarel Tarand

Rein Raua vestlus Yale’i ülikooli professori Immanuel Wallersteiniga Professor Wallerstein Tallinna ülikoolis 8. märtsil 2008. aastal. TALLINNA ÜLIKOOL

Rein Raua vestlus Yale’i ülikooli professori Immanuel Wallersteiniga

Kaks põhilist väidet, mis te Tallinna ülikoolis esinedes esitasite, olid üllatavad ja tekitasid ka enim küsimusi auditooriumis. Esiteks, et N Liidu kokkuvarisemine oli suur katastroof ka Ameerika Ühendriikide jaoks, sest viimane kaotas nii oma partneri vaenulikus dialoogis, mis aitas maailma jagada.  See on üsna tavatu väide.

Jah, nii see on. Kui vaadata tagasi ajale, mil N Liit oli kokku varisemas, siis pole märgata, et USA, kus presidendiks oli George Bush seenior, oleks seda protsessi mingilgi tõsisemal määral tagant tõuganud. Pigem oli kokkuvarisemine Bushile üsna vastumeelne ja küllap oli see USA ametlik poliitika. Bush oli selles mõttes N Liidule üsna mugav partner.

Loomulikult leidus USAs inimesi, kes iial ei uskunud glasnost’it ja perestroika’t, kes ütlesid, et see kõik on mäng, et tegu on sellesama vana režiimi teesklusega, et Gorbatšov ei muuda midagi jne – igasuguseid hoiakuid leidus. Kuid USA ei olnud peamise jõuna N Liidu kokkuvarisemise taga ja see tuli USA-l vastu võtta kui sündinud tõsiasi ning püüda sellega elada.

 

Eks olnud mõnda aega enne seda hävingut siingi mitmesuguseid Lääne nõuandjaid, kes manitsesid, et ärge kõigutage paati ega rikkuge maailmakorra tasakaalu. Te esitate üsna veenvaid argumente selle kohta, et kuigi N Liit ja USA teineteise peale karjusid, ei võetud iial ette midagi, mis tegelikult tasakaalu muudaks – aga see võis ometi tuleneda ka lihtsalt tuumarelvade olemasolust.

Jah, tuumarelvadel oli loomulikult oma stabiliseeriv roll. Kui N Liidul ei oleks tuumarelva olnud, siis oleks olukord olnud hoopis teine. Kuid N Liidul oli tuumarelv ja see sai kahtlemata rahu tagavaks relvaks. Sestap kutsutigi seda hirmu või terroritasakaaluks: keegi ei tahtnud sõda alustada, sest oleks selle igal juhul ka ise kaotanud.

 

Teine üllatav põhiseisukoht oli, et Kirde-Aasias võiks tekkida allianss, mis koosneks Jaapanist, võimalik et taasühinenud Koreast, Hiinast, mis on inkorporeerinud Taiwani, ja et see liit oleks USA-le hoopis ahvatlevam partner kui Euroopa oma praegusel kujul. Vastavalt oleks Euroopa siis sunnitud liitu astuma Venemaaga.

Ma olen seda väga pikka aega väitnud. Selgitan. Kuni 1945. aastani oli USA kultuuriliselt Euroopa kasvandik või võrse, nagu laps suhtes lapsevanemaga. Kui käisin põhikoolis II maailmasõja ajal, siis loomulikult oli meil õppeaineks inglise keel ja me pidime lugema inglise kirjandust. Nelja aasta jooksul gümnaasiumiastmes ei kuulunud me kirjandusprogrammi mitte ühtki ameerika kirjanikku. Viimne kui kirjandusteos oli inglise oma, alustasime Chaucerist ja nii kuni XIX sajandi lõpuni välja, ainult briti autorid. Niisugune oli kultuuriline atmosfäär teise maailmasõja ajal.

Pärast sõda kõik muutub. Euroopa on kokku varisenud, majanduslikult väga kehvas seisus, ta sõltub USAst ja satub n-ö alluvussuhtesse. Isegi kunstielus kolib kõik Pariisist New Yorki ja New Yorgist saab maailma kunsti-, teatri- ja ooperikeskus, pealava. Kokkuvõttes toimus Euroopa kui kultuurilise keskpunkti, maailmakultuuri europotsentrilise pildi lagunemine. Olen ikka arvanud, et eurooplastele on see väga ebamugav või ebameeldiv olukord. Et see nii oli, avaldus kõikvõimalikes ameerikavastastes kultuuriliikumistes, mis protesteerisid selle vastu, et kasvandik kipub domineerima. Kuid et oli olemas N Liit ja Ameerika Euroopat aitas, suutis Euroopa selle ebameeldivuse alla neelata 25, isegi 40 aastat. Aga nüüd on möödas 60 aastat, ei ole enam külma sõda, noored on mineviku unustanud ning mulle tundub, et Euroopale on tähtis rõhutada oma kultuurilist autonoomsust, kehtestada end taas kultuurikeskusena. Ja ainus viis end taaskehtestada on öelda lahti sidemetest USAga. Selles suunas on praegu tugev tõmme, mis avaldub mitmel viisil ja iga aastaga aina rohkem. Nii et pigem ütleb Euroopa lahti Ühendriikidest kui vastupidi. Vanemad inimesed surevad, uued unustavad.

Ent USA-l on XIX sajandi lõpust peale arenenud kaubanduslikud suhted Jaapaniga, USA misjonäride auasi oli minna usku levitama Hiinasse ja Jaapanisse. See tähendab ammuseid sidemeid. Üks ahvatlus tänapäeval, eeldus suheteks ongi see, et nad pole kultuuriliselt seotud ja võivad alustada võrdsetelt alustelt, mis Euroopaga ei õnnestu. Lisaks käib USA majanduslikult alla ning ta võib olla ka n-ö „noorema venna” rollis. USA pakub esialgu sõjalist võimsust ja samuti ülikoolide võimsust. Kuid see on ajutine. Ida-Aasia tõuseb ja hakkab end kehtestama, tegelikult on ta seda juba mõneski plaanis teinud.

Ma ei tea, kui paljud eestlased on lugenud kirjandust Hiina rolli kohta maailma ajaloos, aga selle uurimiseks on terved koolkonnad Hiinas, Jaapanis ja USAs, mis rõhutavad, et Hiina on alati olnud maailma keskpunkt ning oli hetk, mil Euroopa kerkis tähtsaks, kuid see on ainult üks veider moment, mis möödub, ja Hiina taastab oma koha peagi.

 

Sellele on raske vastu vaielda. Oma jätkuvat töökindlust on tõestanud ka Hiinas sajandeid kehtinud valitsemissüsteem, meritokraatia, mis rõhutab, et pole tähtis, kellena oled sündinud, loeb see, kuidas sooritad oma riigieksamid. Ja teiseks, kui inimesed Hiinas ja Jaapanis räägivad „läänest”, peavad nad tegelikult silmas ida. Jaapanis on kontaktid Euroopa kultuuriga märksa haruldasemad kui Ameerika omaga. Mis sest, et ameeriklased sooritasid Jaapani vastu suuri kuritegusid, sõjaaegsetest koonduslaagritest kuni tuumapommideni. Tuleb lisada, et USA tegi, eriti MacArthuri administratsiooni ajal Jaapanis ka palju head, nagu demokraatlik põhiseadus ja sujuv poliitilise võimu üleminek. Kaalukaim vastuväide teie argumendile võiks olla, et Ida-Aasia riikides on ühiskond väga hierarhiline ning lääne inimesed saavad seal olla ainult väljaspool seisjad, autsaiderid. Näiteks Jaapanis läheb sul väga kenasti, kuni sa ei soovi saada osaks Jaapani süsteemist. Kuid hetkest, mil sa oled selle süsteemi sees, oled sa ei-keegi, sa ei saa hakkama oma arusaamadega isikuvabadustest ja õigustest. Venemaale ei ole see takistus, sest Venemaa sotsiaalne süsteem on samuti väga hierarhiline, vägagi kõrvutatav Hiina omaga. Nende puhul oleks kontakt ja üleminek palju pehmem, mis sest, et Hiina on Venemaa jaoks oma tohutu rahvastikukasvu tõttu ka hirmu allikas.

Nüüd tuleb end panna venelase olukorda. Juba neli-viissada aastat on Venemaal käinud vaidlused läänlaste ja slavofiilide vahel. Kuid iial pole valikuvõimalusena esile toodud võimalust integreeruda Aasiaga – kuna Aasia oli nad ajaloos korra allutanud. Kui slavofiilia pole variandina kasutatav – ja poliitiliselt see ju enam pole, siis jääb ainsaks võimaluseks integreerumine Euroopaga. Seetõttu ma arvan, et venelased saavad aru Euroopa tõmbest. Teiselt poolt, see on siiski Venemaa ja soovib olla maailma suurvõim, mistõttu soovitakse siseneda Euroopasse kui üks suurtest. Venelased kauplevad karmilt, kuid ma ei usu, et nad oleksid tõepoolest Hiinast huvitatud. Nad kardavad Hiinat, nad ei tea, mis hakkab juhtuma, neil on Hiinaga pikk piir, mis pole kunagi meeldiv asi olnud. Nad mängivad mingeid geopoliitilisi mänge rahvusvahelistes organisatsioonides, kuid see kõik on ainult mäng mu meelest.

Ma arvan, et kui hommepäev Saksamaa ja Prantsusmaa ütleksid „Astu sisse, me võtame sind avasüli vastu!” Venemaa läheks kohe. Tõsi, kaubeldes, läbi rääkides tingimuste üle, kuid lõpuks ühinedes.

 

Britid peaksid sel juhul ankru hiivama ja Euroopast minema purjetama.

Ühendkuningriik on tõesti probleem.

 

See kõik on esitatud kujul arusaadav. Kuid kas ei teeks see venelastele asja palju lihtsamaks, kui nad saaksid olla hiinlaste vastu täisvereliste eurooplaste positsioonil, mitte vähest suhtlemisvõimsust pakkuva slaavlase kui eurooplase väikevennana.

Lääne-eurooplased vaatavad kultuuriliselt venelaste peale ülalt alla, kuid venelased võivad öelda, et neil on tugev armee, tugev majandus. Kultuurilised nihked muudavad ka geopoliitilist olukorda. Kunagi käis Lõuna-Euroopa põhjapoolsest kultuuriliselt kõrgelt üle ja nüüd on vastupidi. Ma arvan, et kuigi see on raske, on kokkuleppele siiski võimalik jõuda. Kui see oleks kerge, eks siis oleks ju ammu kokkuleppele jõutud. Kaua Venemaa rõhumise all olnud Ida- ja Kesk-Euroopale on see ebameeldiv, kuid eks õpitakse sellegagi hakkama saama. Kõik sõltub lepingu tingimustest. Keegi ei taha Euroopas seda, et Venemaa seal võimu üle võtaks.

 

See kõik sõltub ka arengust Venemaa sees. Kui Venemaa jätkab karmil liinil ja hierarhilisena, kokkuleppele ei jõuta.

Venemaa peab muidugi arenema. Kuid minu arvates on karmi käe poliitika taga praegu lagunemise hirm. See desintegratsiooni hirm on ühine, kuigi erinevatel põhjustel, nii Hiinas kui Venemaal. Venemaa sai küll lahti kõigist inkorporeeritud liiduvabariikidest, kuid alles jäänud osas on ta ikkagi paljurahvuseline riik. Venelasi on Venemaal küll üle poole, kuid peale nende veel igasuguseid rahvaid, kes võivad potentsiaalselt lahku lüüa. Ja siis ei jää Venemaast midagi järele. Vene riigi jaoks on see väga keskne küsimus ja mure, mis mõjutab ka nende suhtumist naaberriikides toimuvasse, kaasa arvatud Kosovo.

Kui see hirm saab majandusliku edu jätkudes minevikuks, kui mõnede Venemaa osade lahkulöömise võimalus väheneb, siis arvatavasti võetakse ka liberaliseerimist Venemaal kergemini. See omakorda võimaldab Euroopa riikidel, sealhulgas Eestil tunda end suhetes Venemaaga mugavamalt. Midagi ei saa endastmõistetavana võtta, kuid ma arvan, et nii need asjad lähevad.

 

Tõesti, etnilised venelased võivad jääda Venemaal vähemusse, kuid nad on verminud uue mõiste, mis võimaldab lisaks etnilisele taustale olla venelane ka poliitiliselt, eristades „venelasi” ja „venemaalasi”. Ja ma arvan, et neile, kes on kultuuriliselt venelased oma venekeelse koolihariduse ja esimese keele tõttu, tuleb piir ette siis, kui neid ei peeta nende mittevene etnilise päritolu tõttu täisväärtuslikeks rahvuse liikmeks etniliste venelaste poolt.

Etnilisus on väga paindlik ja kiiresti muutuv mõiste. Mida see sisaldab, muutub pidevalt. Inimesed puutuvad pidevalt kokku nähtuste ja tegelikkusega, mida nende vanemad või vanavanemad poleks võimalikuks pidanud. See on sarnane prantsuse aristokraatia olukorraga XVII ja XVIII sajandil. Olid sünnipärased aadlikud ja need, kes olid endale tiitli ostnud. Võttis neli sugupõlve, kuni sa olid täielikult kohanenud ja omaks võetud. Nelja põlve pärast ei tehtud päritud ja ostetud tiitli vahet. Ses mõttes võib samuti võtta paar-kolm põlve, kuni venemaalasest saab venelane ja selle aja peale ei mäleta enam keegi, et niisugust vahet kunagi üldse tehti.

 

Eks seesama juhtub ju Eestis küsimuses, kes on eestlane. Mina nimetaksin samuti eestlaseks kõiki neid Eesti kodanikke, kellel on piisavad kultuurilised oskused ja sotsiaalne kompetents, et ühiskonnas hakkama saada ja Eesti ühiskonna arengudebattidest osa võtta. Pole tähtsust, millise etnilise taustaga nad on, kus nende juured on. Ja see on ju Euroopas tänapäeval üldine hoiak.

Kuid tagasi selle juurde, mida nimetasite – Euroopa soov end taaskehtestada iseseisva kultuurilise keskusena, sõltumatuna USAst. Selle dihhotoomia kultuuriline küsimus tõuseb tõenäoliselt teisel tasandil, kuna ameerika kultuur on seotud Hollywoodi tüüpi kultuuritööstustega. Saksa või prantsuse TV-seriaalides näeme, et nad kasutavad sama visuaalset keelt, samu kujundeid ja klišeesid, mis tulevad USAst.

Mõnikümmend aastat tagasi ütles keegi, et jaapanlased võivad küll toota videomagnetofone, kuid see, mida nendega vaadatakse, on ikka Ameerika oma. Nüüd on Jaapani ja Hongkongi filmid ning üldse Ida-Aasiast pärit popkultuur ka USAs kanda kinnitanud.

Ka keskhariduse tasandil on hiina keel muutumas täiesti tõsiselt võetavaks aineks. 20 aastat tagasi arvati, et tuleks alustada jaapani keelega, nüüd on toimunud nihe hiina keele kasuks. Kultuur on veider asi. Ühtpidi läheb ta tagasi väga kaugesse aega muutumatuna ja muutub samal ajal kohutava kiirusega. Kuid iga uue asja puhul teeskled sa, et see on alati olemas olnud.

 

Leiutatud traditsioonid, nii-öelda.

Täpselt nii. Näiteks kõik, mida peame traditsiooniliselt šotipäraseks, on leiutatud XIX sajandi alguses. Kilt, romantilised jutud ja muu – XVIII sajandi šotlased ei teadnud midagi sellest, et neil on sellised tavad ja lood. Traditsioon on väga paindlik asi.

 

Euroopa kultuuriline hoiak, mis meid eristab USAst, on arusaam oma kultuuride päritolust. Prantsuse või kreeka või bulgaaria kultuur on algupäraselt ta ise, mitte bulgaaria variant euroopa kultuurist. Nad on üksteisest vägagi erinevad, olgugi et on terve hulk ühiseid koode, milleta oleks väga raske samal territooriumil eksisteerida. Iirimaa ja Rumeenia erinevused on tõenäoliselt suuremad kui California ja Uus-Inglismaa vahel, kuigi ka seal on erinevused suured.

See on praegu nii, kuigi ajalooliselt ei pruukinud olla, see on pikaajalise hoopis tihedama poliitilise integratsiooni tulemus, kuigi uuemal ajal ei ole see enam vähemasti keeleliselt nii. Kuid andke endale piisavalt aega ja vaadake, milline on poliitilise integratsiooni tagajärg. Näiteks – kui teil on tõesti üks Euroopa armee. Armeed on väga-väga integreerivad struktuurid. Tuleb rääkida samas keeles, sul peavad olema ühesugused relvad jne. Traditsiooniliselt on armeed igas riigis rahvuslikult integreerivad. Kolme-viie aastaga võiks luua Euroopa armee struktuuri. Ainus põhjus, miks seda tehtud pole, on hirm ameeriklaste vastuseisu ees igal ajahetkel. Koos USA võimsuse allakäiguga, ja see käib alla, vastuseis süveneb, kuid see maksab aina vähem. Kuid armee teeks sama, mis Schengeni režiim ja euro, mis sest, et ühisraha on rakendatud ainult osaliselt ja teised liituvad alles hiljem.

 

Niisiis, veel neli sugupõlve ja meil elavad tervel kontinendil täiesti algupärased eurooplased.

Elame ajajärgul, kus sünnivad praegusest palju suuremad kultuurilised üksused, tervikud, aga ka poliitilised üksused. Euroopa pole ainus, sama juhtub Lõuna-Ameerikas, Aafrikas, Kagu-Aasias. Sama juhtub ka kultuuri tasandil.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming