Kultuur 2020 – Maksud ja majad korda

Nii sotsiaalsete garantiide parandamine kui koolimajade ehitamine eeldab kultuuriministeeriumi koostööd teiste ministeeriumidega.

OTT KARULIN

Seda ei juhtu just sageli, et riigikogus kultuuripoliitikast räägitakse. Kui jätta kõrvale põhiseaduse preambuli tsiteerimised, millega sobib oponendile lajatada vist küll ükskõik mis teemal vaieldes, siis kultuuripoliitika üle sisulist debatti parlamendis üldjuhul ei peeta. Õnneks on saadikutel vähemalt kohustus kuulata kord aastas kultuuriministri kõnet, kui viimane annab aru dokumendi „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“ täitmisest. Nii ka järgmisel nädalal.

Kahjuks pole aga kultuuriministeerium pidanud vajalikuks sel aastal aruannet koostada, jättes mulje, et ka seda dokumenti on tabanud paljude teiste strateegiate saatus ehk paberil on kirjas, aga praktikas ei rakendu. Ei tahaks viimast siiski uskuda, aga kultuuriministeeriumi laiskus on küll üllatav – just praegu on kõige parem aeg kultuuripoliitiliste teemadega poliitikute ja avalikkuse ette tulla. Sirp seda teebki, osutades kultuurivaldkonna murekohtadele. „Kultuur 2020“ punkt punkti haaval aruannet me ei tee (ausalt öeldes eeldasime, et see tuleb kultuuriministeeriumilt) ja keskendume igas valdkonnas mõnele küsimusele, mis vajab (kultuuri)poliitilist vastust. Sissejuhatuseks lubatagu mul aga korrata üle paar asja, mis justkui peaksid olema iseenesestmõistetavad, aga pole seda teps mitte.

Eelmise aasta olulisim kultuurivaldkonda positiivselt mõjutav otsus oli ravikindlustusseaduse muutmine, õigemini kooskõlla viimine tegelikkusega nii, et selle aasta 1. jaanuarist on õigus ravikindlustusele kõigil võlaõiguslike lepingute alusel töötajatel, kelle töötasudelt on laekunud sotsiaalmaksu kuus kokku vähemalt miinimummäära ulatuses. Varem pidi ettenähtud miinimumi tasuma üks tööandja ja meie edumeelne e-riik ei suutnud kuidagi mitmelt juriidiliselt isikult sama inimese eest tasutud sotsiaalmaksu kokku liita.

Nüüd on vähemalt esimese klassi tasemel arvutamine selge, aga sotsiaalsete garantiide küsimuses on arenguruumi veel küllaga ehk järgmise sammuna peaks õigus ravikindlustusele olema kõigil neil, kelle töötasudelt makstud sotsiaalmaks on keskmiselt suurem kui miinimummäär. See pole sugugi ainult loovisikute probleem, vaid neid inimesi, kes teenivad enamiku oma aastatulust vaid mõni kuu kestva võlaõigusliku lepinguga, on üha enam, sest töötegemise viisid on muutunud. Tähtajatu tööleping pole enam paljudele ihaldatuim töövorm, sest eelistatakse vabakutselisust, oma oskuste teenusena pakkumist mitmele ettevõttele, kaugtööd. Tahaksin väga loota, et riik kasutab oma äsja õpitud arvutamisoskust ka edaspidi ja leiab viisi, kuidas panna süsteem tööle nii, et ravikindlustus laieneb igaühele, kelle eest näiteks viimasel kuuel kuul tasutud sotsiaalmaks (kui see on ka laekunud vaid ühel kuul) ületab kuudele jaotatuna vajaliku miinimummäära. Tegelikult ongi väga raske mõista, miks süsteem juba praegu sel viisil ei tööta ehk kuidas on saanud riik juba mitukümmend aastat oma kodanikke niimoodi petta. Kuuldavasti on sama küsimust vaagimas ka õiguskantsler.

Õigustatud ootus, et järgitakse ammu tehtud otsuseid, on ka mitmel õppeasutusel. Eesti muusika- ja teatriakadeemia tegutseb juba rohkem kui viisteist aastat poolikus majas, kunstiakadeemia vana hoone lammutamisest on möödas üle viie aasta, aga uut maja pole ikka veel. Ka Tallinna muusikakeskkool, G. Otsa nimeline muusikakool ja balletikool alles ootavad oma ühishoonet. Jah, asjad võtavad aega ja ressursid on piiratud, aga häda on ju pigem pidevas ümberotsustamises, mis läheb lõpuks palju kulukamaks kui kokkulepetest kinnipidamine.

Tundub ka, et kultuuriministeerium pole neis küsimustes oma tööga toime tulnud ja on liialt lükata-tõmmata mõne ärimehe või produtsendi erahuvidest ja iseendale monumendi ehitamise soovist. Selles osas peaks kultuuriminister küll „Taavi sõpradele“ koha kätte näitama ja esindama valitsuses kalkuleeritud ja sisuliselt põhjendatud seisukohta, et majasaagad ükskord lõppeksid.

Iseasi muidugi, kui kultuuriministri portfelli liikumine Reformierakonnalt sotsidele oli vaid näilik ja tegelikult juhivad valdkonda endiselt reformikad. Sel juhul on ka täiesti mõistetav, miks pole EMTA ja kunstiakadeemia saanud ehitusega alustada ning miks seda ka kunagi ei juhtu. Meenutan siinkohal „Kultuur 2020“ üht tööversiooni, mis minister Rein Langi täiendustega avalikule arutelule saadeti. Seal on muu hulgas kirjas: „Kaaluda tuleks perspektiivis ühtse Kaunite Kunstide Akadeemia loomist”. Loeme siia kõrvale kurikuulsat Gunnar Oki ettekannet, kus samuti ülikoolide liitmist soovitatakse, ja saamegi selgeks, milline on Reformierakonna kõrghariduspoliitika. Sotsiaaldemokraadist kultuuriministril pole siin ehk tõesti palju teha, sest ka nimetatud õppeasutused kuuluvad Jürgen Ligi tüüritava haridus- ja teadus­ministeeriumi haldusalasse, aga vähemalt sõna võiks võtta. Või kui eesmärk ongi ülikoolide liitmine ja senistesse ruumidesse äramahutamine, siis võiks valitsusel olla ka julgust see selge sõnaga välja öelda.

Igal juhul eeldab nii sotsiaalsete garantiide parandamine kui ka koolimajade ehitamine, samuti teised kultuurivaldkonna teemad, kultuuriministeeriumi koostööd teiste ministeeriumidega. Ega teised muidugi ei taha neid oma õuele mängima lasta, aga proovima peab ikka – meelitamise, kavaluse või trügimisega, kui muu ei aita.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar