Kultuur 2020 – Kultuuripärand kui ressurss

Iga töökoht pärandi valdkonnas aitab kaude kaasa uute töökohtade loomisele muudel tegevusaladel.

SIIM RAIE

Dokumendis „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“ on kasutatud ohtrasti sõna „riik“: riik teeb, loob, peab, suunab, aitab, osaleb, tunnustab, kaitseb, edendab, väärtustab, võtab, soosib, toetab jne. Kultuuripärandi valdkonnas kehastab seda riiki paljude arvates muinsuskaitseamet (MKA) ja poliitikadokumendi eduaruanne peaks justkui olema ameti tegevusaruanne.

Kultuuripärand on aga oma olemuselt ja sisult kõigi asi. Ei saa olla nii, et kõik tegemised ja tegematajätmised on ühe riigiameti hooleks jäetud. Kui lähtuda teesist, et kultuuriline on kõik, mis kannab või loob tähendust, siis me ju ometigi ei taha, et sellega tegeleks vaid üks amet. Pigem vastupidi: vaja on integreeritud lähenemist, mille korral nii kultuuripärandiga seotu kui ka muu mälutegevus säilib ja areneb iga tegevusala sees, olgu siis riigi- või erasektoris, et hoitaks vanu ja loodaks uusi tähendusi.

Kevadine külaskäik Helsingi kolleegide juurde viis meid päeva lõpetuseks ühte Soome tuntumasse ettevõttesse Stora Enso, kelle hiljuti kaitse alla võetud peakontor (arhitekt Alvar Aalto) asub kesklinna magusaimal krundil. Meid võttis seal vastu härra, kelle ametinimetus on pärandijuht. Kas meil on mõnes organisatsioonis selline ametikoht? Ta ei olnud arhivaar, vaid parimas mõttes mineviku mõtestaja ja olevikuga siduja. Pärandil on ses kompaniis aktiivne roll tootearenduses, mitte ainult külalistele maja esitlemisel.

Eestis valitseb aga arusaam, et kui millelgi on juba kultuuriline funktsioon, siis on see kultuuriministeeriumi haldusala ja need seal siis sellega tegelegu. Mälestise omanikud ütlevad muinsuskaitseametile tihti: „Kui see teile (riigile) nii väärtuslik on, siis ostke ära ja pidage ise üleval!“, riigiasutuse juhilt oleme kuulnud sellist lauset: „Ei no kui tahate, et see mälestis sellisel kujul säiliks, siis makske ise kinni“. Mälestises ja selle säilitamises nähakse vaid kulu. Kas lahendus on siis kogu oma elutegevuse kolimine vaid majanduslikult kõige otstarbekamasse keskkonda? Kas minimaalseima võimaliku eelarvega elu ongi hea elu? Nii et selleks rassimegi?

Meie enda ehk muinsuskaitseameti süü muidugi, et selliseid küsimusi esitama ja neile vastama peame. Maksuametiga ei vaidle keegi maksude (ühine seaduses kokkulepitud hüve) maksmise vajalikkuse üle. Täita muinsuskaitseseaduse 16. paragrahvi, kus on öeldud, et mälestise omanik või valdaja vastutab mälestise säilimise eest, näib aga paljudele olevat vaba valiku küsimus: tegeleme sellega siis, kui aega ja raha üle jääb, ja kuni hoone kaela ei kuku, võite oma ettekirjutusi saata palju tahate.

Mida siis teha? Suhtumine ja hoiakud ei muutu üleöö. Alustuseks piisaks, kui riik mälestiste omanikuna oma soovid ja võimalused seoses riigi kinnisvarapoliitikaga (mis kataks kogu riigile, k.a omavalitsustele kuuluva kinnisvara) läbi mõtleks ning ütleks välja, et väärtuslikumal, s.o kaitse alla kuuluval kinnisvaral on peale majandusliku otstarbekuse ka muid väärtusi, mida hoida. Ei ole lootustki, et eraisiku muinsuskaitsenõuetega piiramise korral hakkab ta suhtuma oma omandisse hoolivamalt, kui riik ei näe rahvusliku rikkuse (seda ju kaitse alla võetud mälestised on) lagunemises probleemi. Ja see on seesama riik, kes „Kultuur 2020“ järgi teeb, loob, peab, suunab, aitab, osaleb, tunnustab, kaitseb, edendab, väärtustab, võtab, soosib, toetab jne.

Dokumendis „Kultuur 2020“ mainitud riik peab olema kogu riik, mitte ainult kultuuriministeeriumi haldusala. Kulu asemel tuleb pärandis näha ressurssi, mis ei dekoreeri pelgalt meie igapäeva ega paita silma, vaid hoiab meie identiteeti ja edendab heaolu. Selleks tuleb loomulikult ette näha ka piisavalt vahendeid. MKA aastane restaureerimistoetus kinnismälestiste omanikele summas 675 000 eurot ei ole kohane riigile, mis põhiseaduse preambuliga alates deklareerib vajadust kultuur säilitada. Sellega rahvusliku rikkuse lagunemist ei peata. Pingutused omanike nõustamise, uuringute, mälestiste tutvustamise, teenuste arendamise vallas jms on mõttetud, kui ei ole raha selle kõige elluviimiseks. Krohv ise seina ei hüppa ja sarikas ise end sirgeks ei aja. Inimest ja materjali on ikka vaja ning need maksavad.

Europa Nostra aruandes* väidetakse, et iga töökoht pärandi valdkonnas aitab kaude kaasa kuni 26,7 töökoha loomisele muudel tegevusaladel. Euroopa Liidu statistika ütleb, et kuni 40% ehitustöödest tehakse juba olemas hoonetes. Nii et kui tahta väga otsida vaid majanduslikke põhjusi, miks peaks kultuuripärandit ja eriti ehituspärandit hooldama, siis leiab neidki. Kuid ennekõike peaksime rohkem märkama pärandi tähendust ja kultuuri funktsiooni täisväärtusliku elukeskkonna ja ühiskonna arendamisel.

* Heritage Counts for Europe, Europa Nostra, http://blogs.encatc.org/culturalheritagecountsforeurope//wp-content/uploads/2015/06/CHCfE_FULL-REPORT_v2.pdf

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar