Kulturoomika kui ühiskonna spektroskoopia

Marek Strandberg

Hiljuti avaldas Illinoisi ülikooli õpetlane, isa poolt eesti juurtega Kalev H. Leetaru artikli („Culturomics 2.0: Forecasting Large-Scale Human Behavior Using Global News Media Tone in Time and Space”), milles tutvustab,  mil moel on võimalik kasutada ajakirjanduse teavet kultuuriprotsesside analüüsimisel. Lisanud mõistelistele seostele veel geograafilised, demonstreeris Leetaru, et avalikele allikatele tuginedes on võimalik tuvastada ka Osama bin Ladeni tegevuse keskpunkt. Avalike allikate alusel tehtud analüüsi kohaselt oli see küll 200 kilomeetri kaugusel tema tegelikust tabamiskohast, kuid need olid ka avalikud allikad. Leetaru näitab ilmekalt, kuidas mõisteliste,  ajaliste ja geograafiliste võrgustike seostatud uurimine toob ilmsiks uusi kultuuriprotsesse ja võib anda ka seni teatule mõõdetavama ja mõistevama tähenduse.       

Mis on kulturoomika?       

Kulturoomika kui termini on välja mõelnud Harvardi teadlased. Eelmise aasta detsembris töötasid nad e-raamatu Google Books projektiga, mis uuris kindlate sõnade esinemissagedust  raamatutes. Nad lugesid üles korrad, kui palju sõna esines, et näidata, millal see esines sagedamini ning millal esindatus vähenes. Seega, kasutades nende uurimistööd, on võimalik näha, millal kindel teema või isik oli populaarne ja millal populaarsus vaibus. Kulturoomika põhiidee on otsida käitumismustreid, jälitades seoseid nii ajas kui ka ruumis.       

Mis on kulturoomika 1.0?         

Analüüs toimub ainult ühel tasandil ja tulemused vastavad ainult mõnele küsimusele. Raamatute skaneerimine annab teistsuguseid tulemusi, kuna need on kirjutatud pikema vahega ja andmeid on parandatud. Kasutatakse peamiselt selleks, et aru saada, mida kohad, inimesed ja asjad endast varem kujutasid  ja mida nendest nüüd arvatakse.       

Mis on kulturoomika 2.0?

Oli vaja uut lähenemisviisi ja selleks võtsin kasutusele uudiste tekstid. Uudiste analüüsimine annab aimu sellest, millised on erinevad maailmavaated kindlal ajahetkel, ning peale selle on võimalik määrata uudiste tooni ehk siis see, kuidas uudis sõnumitefoonist välja kostab ja milline on selle kostmise amplituud,  geograafilise asukoha, inimeste, asukohtade ja asjade omavahelised suhted, mis tähendab, et lõpuks teeb arvuti sama tööd mis ajaloolane. Kulturoomika 2.0 annab kindlasti palju rohkem aimu sellest, kuidas maailm tegelikult käitub. Ma kasutasin artikleid selleks, et luua võrk kümnest miljardist inimesest, kohast, esemest ja tegevusest, mis olid veel omakorda ühendatud saja triljoni seosega (andmemahuks  2,4 petabaiti – liiga suur kõigi praeguste superarvutite jaoks). Uurides vaid murdosa selles tohutus andmekogus üritasin leida huvitavaid mustreid ja tänu lihtsamatele meetoditele jõuda mingile tulemusele. Järgmiseks astmeks on kasutada veel keerukamaid analüüse ja selle tulemusena leitud suhetest välja lugeda inimkonna käitumise arusaamad. Ma arvan, et kulturoomika 3.0 väljatöötamisel  kasutatakse palju rohkem võrgus peituvaid andmeid.   

Kas luureagentuurid on sellist sisuanalüüsi juba pikka aega kasutanud?     

Salaluure ohvitserid on sellist lähenemisviisi juba pikalt kasutanud, kuid nad on teinud seda enamasti „käsitsi”. Loeti väikest osa uudistest  ja vastavalt professionaalsele intuitsioonile määrati, kas olukord läheb paremaks või halvemaks. Edukaks elluviimiseks oleks ikkagi vaja kasutada arvuteid, et saada rafineeritum tulemus.     

Mis sa arvad, kas luureagentuurid kasutasid just sellist andmeanalüüsi, et tuvastada bin Ladeni asukoht?       

  Arvatavasti ei kasutanud salaluure agendid uudiseid, et leida bin Ladenit, pigem kuulati pealt telefonivestlusi, kasutati spioone ja muid metoodikaid. Sellega seoses võin mainida, et minu uurimistöö eesmärk on näidata, millist peidetud informatsiooni suudab meedia kinni püüda  ja mille peale me kunagi isegi mõelnud ei ole. Kuidas suutsid uudistelõigud nii täpselt bin Ladeni asukoha Pakistanis ära määrata? Kas uudistereporterid saavad salaluureagentidelt vihjeid või valis bin Laden selle rajooni peidukohaks sellepärast, et seda kajastati rohkesti ka teiste teemade tõttu, ning ta arvas, et seal on tema jaoks seetõttu ohutum? On veel ebaselget, aga põhiline on ikkagi see, et uudistesse on peidetud hämmastavaid vihjeid, mis  heidavad valgust kogu inimühiskonnale.   

Mulle näib, et just otsitud-leitud tõhusad seosed võivad saada teaduslike avastuste eelduseks. Mida sa arvad selliste meetodite  kasutamisest, selleks et leida seoseid teadusinfo väljas?   

Ma arvan, et võimalused selle töö rakendamiseks eri teadusharudes on ülisuured ning ma olen juba alustanud uurimist, kuidas neid lähenemisviise kasutada, selleks et arendada teadusvaldkondi.     

Millised on kulturoomilise infoanalüüsi  võimalikud rakendusalad?     

Ma arvan, et võimalused kasutada rakendusi turunduse, avalike suhete ja ka mõningate teadusharude puhul on väga suured, kulturoomikat on võimalik kasutada humanitaarteadustes, ajaloos, ajakirjanduses ja mujal – kõik selleks, et paremini aru saada inimühiskonnast, selle kommunikatiivsest toimimisest. 

Küsinud Marek Strandberg

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht