Külmast sõjast viha ja eelistusteta

Stalini ajal üritati eestlasi või eestipäraste nimedega tegelasi kaasata. Venemaa ajalookirjanduses osutatakse neile tänini kinnitamaks, et okupatsiooni ei olnud ning küüditamised ja massiterror oli kodusõja vorm.

Rein Ruutsoo

Külma sõja lõpu ühe daatumina tuleb kõne alla 1988. aasta detsember, kui Mihhail Gorbatšov ütles ÜRO kõnetoolis lahti Brežnevi doktriinist. See tähendas suurriikide suhetes geopoliitika ja ideoloogiaründe taandumist. Seega hõlmab vaadeldav kogumik üle 40 aasta pikkust ajavahemikku. Külmale sõjale pühendatud raamatu rõhuasetus ongi siiski Stalini hirmuvalitsusel ja sellele järgnenud aastakümnel. Sine ira et studio – nende sõnadega võib kokku võtta akadeemilise hoiaku, mis avaldub selle Eesti ajaloo ühe vastuolulisema perioodi uurimise puhul. Vabade inimestena saame ka jälgile minevikule uurivalt läheneda, ilma et peaksime tingimata võitlema ja kohut mõistma. See ei tähenda, et raamatus avanev pilt ei masendaks.

Kogumikuga jätkatakse juba tosinkond aastat tagasi hea hoo sisse saanud Nõukogude anneksiooni algusaja ja massirepressioonide uurimise traditsiooni. Mitmed autorid nagu Tõnu Tannberg, Olaf Mertelsmann, Aigi Rahi-Tamm jt on saavutanud Baltimaade sovetiseerimise uurijatena rahvusvahelise tuntuse ja tunnustuse. Uurimusi toetavad tugevasti Tõnu Tannbergi toimetatud dokumentide valimikud ja Olaf Mertelsmanni koostatud ja rahvusvahelises koostöös sündinud artiklikogumikud „Balti riikide sovetiseerimine“ ja „Hitleri ja Stalini paktist Stalini surmani“ („The Sovetization of the Baltic States, 1940–1956“ ja „Vom Hitler-Stalin-Pakt bis zu Stalins Tod“), kus mitmed sellegi raamatu autorid on kaasa löönud. Kogumiku kõrge tase kinnitab, kui oluline on lülitumine rahvusvahelistesse koostöövõrgustikesse. Nüüdseks on Peter Langi kirjastus ilmutanud sellegi kogumiku ingliskeelse versiooni. Raamatu autorkonna valikule on nähtavasti siiski seadnud oma raamid nn grandimajanduslik publitseerimisloogika, mistõttu teose autoritena ei ole kaasatud kaugeltki kõiki olulisi repressiivpoliitika uurimisse panustanuid.

Ajaloosündmuste ja protsesside omavaheliste seoste ja mõjude uurimine on üks suuremaid ajalooteaduse ees seisvaid väljakutseid. Seda laadi probleemiseadele vastab eeskuju andvalt Olaf Mertelsmanni uurimus „Külma sõja majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed Eesti NSVs“. Statistikapõhiste kõrvutuste ja teooria sünergias avaneb lohutu pilt külma sõja laastavast toimest majandusele ja rahva heaolu kasvu väljavaadetele. Mertelsmanni järelduste kohaselt suurendas külm sõda otseselt eestlaste kannatusi ja tõi juurde ka ohvreid. Lubadused metsavendadele appi tulla, nende ärakasutamine luureoperatsioonides jms võimendas terrorit ja suurendas süütute ohvrite arvu. Ka Tõnu Tannbergi uurimus demonstreerib võrdleva lähenemise voorusi: nähtavaks saab seaduspära ja sattumuslikkuse osakaal Baltimaade sovetiseerimisel.

Suuremas osas esindab kogumik aga üsna väljapeetult traditsioonilist jutustavat ajalookirjutamisviisi, mille keskmes on toimunu hoolikas rekonstrueerimine. Olev Liiviku, Meelis Saueaugu, Atko Remmeli ja Ivo Juurvee kirjatöödes on käsitletud vägivallaaparaadi toimimist, võimueliidi kujundamist ja halduskontrolli reforme.

Maailm läbi püssitoru

Külm sõda on lähiajaloos üsna eriline periood. Selle mõistega tähistatakse rahvusvahelistes suhetes sõjalävendipingesse viidud režiimi. Ühtaegu tähendas see võimu seadmist kogu elu keskmesse. Võim imbub muidugi alati ühiskonna kõigisse pooridesse, kuid need aastad olid ka võimu jõulise lavastamise aeg. Võimu nähtav ja ähvardav kohalolu kuulus vähemalt kahel aastakümnel nii idas kui ka läänes poliitiliste režiimide toimimise kuvandisse. Kinnistus veendumus, et maailma peab vaatama läbi püssitoru. Antagonistlikest suhetest puretud süsteemidele näis igasugune kompromiss vaid ajutise hädalahendusena. Sõja totaalloogika kohaselt pidi võitluslik kõrgepinge peegelduma ka siseriiklikus režiimis. Poole valimise nõue läbis kõiki eluvaldkondi.

Kui ühe kirjatöö pealkiri välja arvata, on kogumiku autorid Nõukogude režiimi iseloomustamisel ilmselt teadlikult distantseerunud külma sõja vaimus sündinud sõnavarast nagu „totalitaarne võim“, „kollaboratsioon“ jne. Sovetoloogiast pärit päevapoliitiliste vastaste sildistamisel tõhus sõnavara teeb ajaloolasele möödaniku mõtestamisel asjatuid takistusi. Režiimi vägivallapursete seostamisel marksismiga tuleb olla ettevaatlik. Kahtlane on Robert Service’ilt laenatud väide, nagu oleks terrorit õigustanud Stalini loosung klassivõitluse teravnemisest olnud diktaatori algupärane panus marksismi teooriasse (lk 222). Inimsööjaliku poliitika õigustamist tuli türannil retooriliselt toestada, kuid Stalini hüüdlausetel pole midagi ühist marksismi ja üldse teoreetilise mõtlemisega.

Koguteose fookuses on meetmed, mille toel võõrvõim Eestis vägivallarežiimi igapäevaelu osaks muutis. Nn kõrgstalinismi perioodi osas näib ülesanne olevat lihtsam, ehkki, nagu kinnitavad Maripuu ja Saueaugu uurimused, harrastas võim ka siis „rahvavõimu“ illusiooni loomiseks mimikrit. Etnilisi eestlasi või vähemalt eestipäraste nimedega tegelasi püüti haldusaparaati kaasata ja võltssüüdistusi kuidagi mõistuspärasemaks kohendada. Ei saa öelda, et peitusemäng oleks olnud päris viljatu. Putini Venemaa ajalookirjanduses, aga ka mõnedes Eestiski ilmunud raamatutes osutatakse sellele tänini kinnitamaks, et mingit okupatsiooni ei olnud ning küüditamised, massiterror jms oli lihtsalt kodusõja vorm.

Tamm-Rahi ja Saueauk lahterdavad NKVD tavapärase süüdistava sildistamise poliitilis-propagandistlikuks (nt „kodanlik natsionalist“ „klassivaenlane“, „kulak“) ja õiguslikuks („bandiit“, „terrorist“ „sabotöör“) või mõlemaks korraga („kontrrevolutsiooniline element“, „kodumaa reetur“ jne). „Elementideks“ kvalifitseerimine oli repressiivse režiimi tööriist lõpuni. Võšinskilikus repressiivloogikas olid peamised või koguni ainumääravad ju epiteedid. Niinimetatud klassivõitluse substantsionaliseerinud režiimil puudus õigusriikide kriminaalpoliitika põhimõistetega igasugune ühismõõde. „Kodanlikuks natsionalistiks“, „kulakuks“ jne kvalifitseerimisega oli ohvriks valitu süülisus ammendavalt tõendatud.

Muidugi, kodanlikule natsionalistile püüti omistada vahel ka reaalseid vaenutegusid, mis kvalifitseerusid „sabotaažiks“. Aga seegi mõiste oli nii sisustatud, et selle alla mahtus ükskõik milline tegu või tegevusetus või isegi mõte. (Näljahädalisest said näiteks kulakud, kes peitsid kuritahtlikult vilja). Okupatsioonirežiimi äraspidine loogika, NKVD-meeste tegevus uurimise simuleerimisel jms osutab ajaloolaste analüüsile üllatavat vastupanu. Tamm-Rahi ja Saueaugu kaastööst nähtub, et vägivallarežiimi praktikas ja retoorikadžunglis veidigi õigusriikliku loogika seisukohalt õigusemõistmiseks kvalifitseeruvat avastada on tõeline Augeiase tallide rookimine. Õigusriiklik sõnavara lihtsalt pole Beria-Võšinski repressiivloogikaga ühendatav. Ausameelseks kasvatatul on võimatu taibata totaalselt väärastunud loogikat, mis näeb piiritu omavoli kehtestamises ainsat normaalsust. Nagu osutavad Rahi-Tamm ja Saueauk, ei piisanud süsteemi väärastumise sügavuse taipamiseks isegi Eduard Laamani, Stalini süsteemist ühe kõige informeerituma eestlase päratutest teadmisest.

Külma sõja murenemine

Kui režiimi eesmärk oli n-ö kraanide kinnikeeramine, siis Soome-Eesti vahel laevaühenduse avamine 1965. aastal tekitas Eestile kogu impeeriumi mastaabis unikaalse hingamisaugu. Oliver Pageli artiklis „Soome turistid Eesti NSVs aastail 1955–1980“ avaneb pilt pingelõdvenduse ühendamatusest külma sõja loogikaga. Nõukogude režiimi põrkumine globaalmajanduse ja vaba maailma endastmõistetavustega viis võimu õõnestamiseni. Seejuures problematiseerib Tallinna-Helsingi laevaliini avamise käigu dokumendipõhine esitus president Kekkoneni seni üsna keskseks ja vahetuks tõstetud rolli.

Ivo Juurvee kirjatöö puudutab KGB orkestreeritud vastupropagandat ajal, kui kontroll ideede, raamatute, narratiivide jms üle oli koos loomaliku hirmuga režiimi ees vähenenud ja see tuli korvata nii pagulaste kui ka kodumaiste „õõnestajate“ vastu suunatud aktiivsete meetmetega. Selle kirjatöö rikkalikku allikmaterjali saaks aga täiendada. Nii näiteks leidsin oma riiulist mõned raamatud, mis sobivad KGB võitlustrükiste loendisse. Näiteks ilmutas kirjastus Perioodika 1973. aastal kellegi Villem Raua teose „Developments in Estonia, 1939–1941“ (teine trükk 1987). Müstiline on kirjastuse Kodumaa 1973. aasta üllitis „Estonia between the two World Wars“. Raamatul puudub impressum, ilmumiskohaks on märgitud vaid „Printed in USSR“! V. Petrovi nime all kokku pandud raamat „Kaks kallast, kaks elulaadi (1980, 1984) peab Eesti lugejat veenma, et elu Soomes on tõeline hädaorg. Teaduste akadeemia toel ilmus ajavahemikus 1987–1991 vanemteaduriks maskeeritud KGB majorilt Vsevolod Nadjonkovilt koguni kolm Eesti reaktsioonilist pagulust paljastavat raamatukest. Ka mõned Nõukogude diplomaadina Rootsis pagulasi töödelnud Jaan Napa võitlevad kirjatööd täiendaksid Juurvee allikabaasi.

Nagu öeldud, jutustavad raamatu autorid enamasti lugusid ja pole endale seletuslikke ülesandeid seadnud. Mõned sotsioloogiat või riigiteadusi kaasavad katsed on siiski tehtud. Nii arutleb Läti uurijatelt julgustust saanud Meelis Maripuu, et „nõrgenenud Nõukogude režiimi toetuseks oli Stalini isiku kultuse asemele vaja ühiskonda mobiliseerivat ja korraldavat uut raamistikku. Suure juhi kohale asetati sümboolselt nõukogude rahvas, mille all peeti silmas eelkõige venelasi“. Kas Stalini surm nõrgestas režiimi, on siiski omaette küsimus. Stalinistid usuvad tõesti, et valitud võimumudel oli jätkusuutlik vaid terroristlikuna. Moderniseerumisteooria võtmes arutlejad arvavad teisiti. „Nõukogude rahva“ leiutas aga Jossif Stalin juba sõja eel isiklikult. Tema juhendamisel jäädvustati NSVLi hümni vene rahva ülimuslik roll. Siinkohal oleks õpetlik tutvuda Andreas Ventseli tööga „„Meie“- konstrueerimine Eesti poliitilises retoorikas 1940–1953“.

Stalini kultuse „paljastamise“ järel muutus nõukogude rahva mõiste nn tühjaks tähistajaks ja vene natsionalismi õhutamine jäi tagaplaanile. Vaakumi täitsid mõneks ajaks kommunismi peatse võidu kuulutus, Gagarini triumf kosmose vallutamisel jms. Kultus on Nõukogude tüüpi režiimide süsteemne element. Stalini nn personaalse karismaga võrreldes jäi nende tähistusjõud tühiseks. Kremlit valitsenud „elava jumalikkuse“ asemel Punasele väljakule seatud Lenin murenes puuslikuks. Ühise nimetaja vaegus tõukas tagant impeeriumi tüvirahva taasglorifitseerimist, sh ka Suure isamaasõja võidu tagajana, nagu see kestab tänini.

Tiiu Kreegipuu kaastöös „Ajakirjandus Nõukogude Eestis külma sõja võitlusvahendina“ minnakse repressiooni temaatikalt sujuvalt üle kollektiivse vastupanu strateegiatele. Ajaloolastele avaramaltki toetuspunktiks sobiva Foucault’ neologismi gouvernementalité käigult „valitsemiseks“ vahendamine (lk 166) pole Kreegipuu näpuviga, vaid pigem sümptom. Filosoofid ja politoloogid on näinud sellele mõistele eesti keeles sisuka vaste leidmisega kurja vaeva. Peeter Selja pakutud vaste „valitsemismeelsus“ püüab edasi anda valitsemispraktika ja mentaliteedi kujundamise teineteist tingivat suhet. Kreegipuu võinuks oma artiklis Foucault’lt laenatud mõtteraami sügavamalt avada. Foucault’, Badiou jt ideed pakuvad tõhusat alternatiivi „totalitarismi“, „kollaboratsionismi“ jne diskursuse aeguvale sõnavarale, tehes mõistetavamaks needki vastupanu alged, mis eostasid laulva revolutsiooni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar