Külma kätte jäetud modernist

Indrek Männiste: „Uuem Milleri uurijate põlvkond on seksuaalsuse küsimuse juurest edasi liikunud.”

VALLE-STEN MAISTE

Kaitsesid doktoritöö Henry Milleri teoste kohta Uus-Meremaal. Kuidas satub eestlane Uus-Meremaale doktorantuuri ja kuidas õnnestub avaldada raamat Bloomsbury egiidi all?
Indrek Männiste: See oli vist 2006. aastal, kui nägin Saksamaal Konstanzis õppides kusagil listis infot, et Uus-Meremaa valitsuse allorganisatsioon annab välja rahvusvahelisi doktoristipendiume. Läbisin terve aasta kestnud kadalipu ja osutusin lõpuks valituks. Võtsin Tartust eksmati ja läksin. See oli suurepärane pinnas ja õige aeg just sellesama akadeemilise pöörde tegemiseks. Sain seal palju toetust nii inimlikus kui ka akadeemilises mõttes.
Briti traditsioonis, mis on käibel ka Uus-Meremaa ülikoolides, kirjutatakse humanitaarias doktoritööks enamasti monograafia, mitte artikleid ja on üsna loomulik tava, et vastkaitsnud doktorid üritavad oma doktoritööd veidi kohendatuna raamatuna avaldada. Minul läks õnneks kohe esimese kirjastusega, mille poole pöördusin. Koostöö Bloomsburyga on väga hästi sujunud. Isegi nii hästi, et tuleval aastal ilmub nende väljaandena ka teine raamat Millerist, „Henry Miller: Uued perspektiivid” („Henry Miller: New Perspectives”), mille toimetaja ma koos James M. Deckeriga olen. See on n-ö uue põlvkonna Milleri-uurijate kriitiliste esseede kogumik. Viimane omalaadne ilmus ligi kolmkümmend aastat tagasi, nii et leidsime – on tagumine aeg.

Su magistritöö puudutas arkaasiaprobleemi ehk millegi sellise soovimist, mida tegelikult peetakse halvaks, mis pole soovimist väärt. Tagantjärele vaadates tundub see teema modernismi ja dekadentsi radadega muidugi sobivat. Ometi ei lähenenud sa arkaasiale Bataille’ vms võtmes, vaid analüütilise filosoofia traditsiooni kaudu, Donald Davidsonile toetudes. Kuidas sa selle juurest siiski elu- ja kultuurifilosoofiani jõudsid?
Tegelikult ongi kogu mu varasem taust kuni doktoritööni seotud analüütilise filosoofia ja selle mõtlemistraditsiooniga. Ma alguses isegi jätkasin doktoritöös teoteooria (action theory) uurimist. Sinna alla kuuluvad ka akraatilised teod, aga ühel hetkel sai sellest kuivast närimisest villand. Kuna kirjandus on mind alati paelunud, tegin akadeemilises mõttes kannapöörde ja siirdusingi hoopis kontinentaalse filosoofia ja kirjanduse radadele. Peamiselt vist selle tõttu, et need valdkonnad seisavad inimesele intuitiivselt lähemal. Nende probleeme ja ideid saab ise läbi elada.

Milleri esindatus ja koht meie kultuuris pole samavõrd silmapaistev kui Ameerika või õhtumaa kultuuris laiemalt. Põhjuseks pole kindlasti Milleri kõikumine teatavail moraalsuse piirialadel, Milleri vähesed eestindused, kardan, on sündinud just selle kõikumise tõttu. Kuidas eritled Milleri esilolu meil ja mujal?
Milleri kirjanduskriitlisest retseptsioonist ei saa Eestis mõistagi rääkida. See lihtsalt puudub. Eesti keelde on tõlgitud minu teada ainult „Vähi pöörijoon” ja üks vähem tuntud lühijutt „Naeratus redeli jalamil”. Vähemalt Milleri Pariisi perioodil ilmunud ülejäänud kaks kõige tugevamat romaani „Must kevad” (1936) ja „Kaljukitse pöörjoon” (1938) vääriksid kindlasti eesti keelde tõlkimist. Tore hommage Kreekale on ka „Maroussi koloss” (1941) ja veidi henrythoreau’lik „Big Sur ja Hieronymus Boschi apelsinid”  (1957), kus ta käsitleb oma California eluperioodi.

Milleriga on tegelikult sama lugu igal pool. Rahva hulgas on ta olnud teatud ja loetud, aga akadeemiline maailm on teda just selle „moraalsuse piiriala” pärast vältinud. Tema loomingu kohta on kaitstud ainult umbes kümme doktoritööd maailmas. Miller oma väljaütlemistega akadeemia ja teoreetikute aadressil ei teinud vastuvõttu kriitikutele ka väga lihtsaks. Alles 1964. aastal võttis Ameerika Ühendriikide Ülemkohus vastu otsuse, et „Vähi pöörijoon” ei ole pornograafia. Saanud viimaks natukene kuulsust ja ka raha, sattus Miller oma  loominguga aga juba 1970ndate alguses koos D. H. Lawrence’i ja Norman Maileriga Kate Milletti juhitud feministliku kriitika tulevärgi alla ja läks mõneks aastakümneks n-ö teoreetiliselt moest. Õnneks on uuem Milleri uurijate põlvkond edasi liikumas seksuaalsuse küsimustest ning seetõttu on tõusnud ka Milleri käsitluste diapasoon, arv ja kvaliteet.

Kuidas sa ise Millerini jõudsid, mis sind tema juures teistest modernismiaja prosaistidest enam võlub?
Mina sattusin Milleri juurde tegelikult ajendatuna noorusaja muljetest, mille „Vähi pöörijoon” mulle 1990. aastate lõpupoole jättis. Selles oli just niisugust trotsi, ekstaasi, aga ka armastuse igatsust, mis minu natuuriga hästi sobis. Esimest korda sain Milleri olemasolust teada 1996. või 1997. aastal kui elasin Londonis. Meie majja kolis ühel päeval üks boheemlik tüüp Kanadast, tal oli samasugune nahkfrents seljas nagu Tšehhovil ja ta tassis endaga kaasas trükimasinat. Igatahes ta ütles, et on teel Pariisi. Küsimuse peale, mida ta sealt otsib, ulatas ta mulle kapsaks loetud „Tropic of Cancer’i” ja ütles, et selle raamatu autor elas Pariisis ja tema peab ka sinna minema ja kirjanikuks saama. Lugesin raamatu läbi ja sattusin pöörasesse vaimustusse. Ülejäänu on n-ö ajalugu. Mõistagi erineb minu akadeemiline taastutvus Milleriga kardinaalselt sellest romantilisest noorusmälestusest, aga sealt tuli impulss. Sealt tuli tahe temast rohkem teada.

Kuidas kirjeldad peajoontes oma eripära, millega Millerile lähened? Kirjutad, et sind ajendas muuhulgas Millerist kirjutajate pelgus talle filosoofiliselt läheneda. Kuivõrd on Millerit varem filosoofiliselt mõtestatud ja millised augud torkasid selle juures kõige rohkem silma?
Kuna sukeldusin kirjandusse filosoofia pinnalt ja taustaga, siis oli tema loomingu filosoofiline mõtestamine loomulik. Minu „meetod” on omamoodi segu hermeneutikast, ideede ajaloost ja lähilugemisest. Veendumus, et Millerit ei saa ühemõtteliselt siduda teatud filosoofiliste koolkondadega ja veel vähem on võimalik tõmmata teda tema loomingu põhjal mingisuguste rangete filosoofiliste väidete liistule, on olnud kirjanduskriitikas läbiv. Töötanud läbi kogu Milleri loomingu ja relevantse kriitika, sai üsna pea selgeks, et need napid märkused tema vahekorrast Spengleri või Nietzschega, mis olid tehtud, ei olnud kuigi sisulised. Mina leidsin, et tuleb loobuda tema üksühesest seostamisest ühe või teise mõtlejaga ja jälgida rohkem Milleri enda ideid ja mõistestikku ja nendevahelisi seoseid. Sealt hakkasid ideed kuju võtma ja lõpuks selgus, et teatud spetsiifiliste mõistete kaudu saab avada kogu Milleri mõtlemise omapära, mida ma nimetan tema metafüüsiliseks elumeelestuseks või ebainimlikuks filosoofiaks. Filosoofia saab esineda nii professionaalse doktriini kui ka teatud intuitiivse hoiakuna reaalsuse suhtes. Milleri suhe filosoofiaga ongi nimelt viimast laadi: ta on läbinisti argine ja eluline.

Millised mõtlejad on Millerit otseselt mõjutanud? Millised Millerile endale mitte nii lähedased mõtlejad on Milleri interpreteerimisel abiks?
Esmajärjekorras kindlasti Friedrich Nietzsche, Oswald Spengler, Henri Bergson, aga ka Ameerika transtsendentalistid nagu Ralph Waldo Emerson, Henry Thoreu ja hiina filosoofia. Mina markeerin teda siiski peamiselt Euroopa mõtlejate ja kirjanduse mõjusfääri kuuluvana. Milleri ja tehnoloogilise ajastu metafüüsilise aluse suhte avamisel on näiteks abi olnud Martin Heideggerist, kellest Miller midagi kuulnud polnud. Põgusamalt puutusin kokku ka Jungi ja Otto Ranki kirjutistega, millest Miller samuti inspiratsiooni ammutas.
Muu hulgas püüad edasi minna enesestmõistetavaks saanud ähmasest viitamisest Milleri ja Nietzsche seostele ja näidata selle intertekstuaalsuse iseloomu täpsemalt. Milleni sa seda teemat silmas pidades jõudsid?
Milleri mõtlemise seos Nietzschega on mõistagi väga otsene. Ma analüüsisin põhjalikult Milleri üht kesksemat mõistet inhuman ja selle sugulust Nietzsche üliinimese ja viimase inimesega. Seal on väga palju kattuvat, peamiselt aga siiski kriitikat human’i ehk Nietzsche mõttes viimase inimese aadressil. Milleri inhuman artist ongi sisuliselt viimase inimese antitees, kuid sellegipoolest ei ole ta filosoofiliselt käsitletav Nietzsche mõttes üliinimesena. Pigem on ta Zarathustra-laadne segu Pühast Tõnust ja Peltsebulist. Ta on keegi, kellel on n-ö laulud laulda, keegi, kellel on mingi sõnum edastada. Milleri lähilugemine andis väga palju sisulist infot Milleri Nietzsche allusioonide kohta. Mitmed Milleri tekstid on ka tonaalselt väga zarathustralikud. Nendes on sama­sugust põlemist ja sümbolistikat.

Käsitled Millerit nii, et ta paigutub progressimüüdi, tehnologiseerituse ja instrumentaalse mõtlemisega maid jagavasse romantilis-modernistlikku lainesse. Ometi annad mõista, et Milleri koht modernismikirjanduses on mõneti marginaalne.
Miller sattus mitmes mõttes ebasoodsatesse oludesse. Esiteks läks ta Pariisi alles 1930ndate alguses ja avaldas oma esimese romaani alles aastal 1934, ajal, mil n-ö kuldaja modernism Hemingway, Fitzgeraldi, T. S. Elioti jt eesotsas oli juba läbi saanud. Temaatiliselt jäi tema varane looming aga püsima nendessesamadesse kahekümnendatesse, sest laiemas plaanis viljeles ta võrdlemisi samalaadset modernsuse kriitikat. George Orwell, kellelt pärineb üks esimesi „Vähi pöörijoone” arvustusi, käsitles Millerit vägagi 1920ndate kadunud põlvkonna kirjanike hulka kuuluvana. Seda tema puhul aga kõige halvemas, s.t apoliitilise logardi tähenduses. Miller, muide, andis Orwellile oma palitu, kui too tõttas Pariisi kaudu Hispaania kodusõtta.
Kuna Milleri esikromaan keelati kohe ära, siis ei saanudki Millerile osaks selline tähelepanu, mida ta võib-olla toonases kirjanduselu kontekstis oleks väärinud, eelkõige just oma jõulise autoromaani (auto-novel) žanri ja apokalüptilise hilismodernismi esindajana. Muide, väga tuntud modernistid nagu Ezra Pound ja T. S. Eliot olid „Vähi pöörijoonest” vägagi vaimustatud, aga ka see ei avanud Millerile teed nn suurte modernistide seltskonda, kuna ametlikult oli tegemist keelatud ja obstsöönse autoriga, kellega paljud ei tahtnud käsi määrida. Nagu juba öeldud, oli Miller sisuliselt kuni 1960ndate alguseni kirjandusloolises isolatsioonis ja pärast seda kohe feministide turmtule all, nii et tegelikult alles 1980ndatel ja 1990ndatel avanes võimalus analüüsida teda eelarvamusvabamalt kirjandusteoorias ja tema kohta kirjandusajaloos. Sellest ajast pärinevad mitmed sisulist laadi käsitlused. Seejuures ei mainita peaaegu üheski Ameerika kirjanduse antoloogias Millerit tänapäevani. Miller oli modernist, kes n-ö jäeti külma kätte.
Kui tõsiselt sa ise tehnoloogia ja instrumentaalse mõtlemise kriitikat võtad, millised selle aspektid tunduvad sulle tänapäeval kõige aktuaalsemad? Paljud suhtuvad uusaegsesse progressi ambivalentselt – ent vähemasti tervisenäitajad ja eluiga on tublisti kasvanud, kui mitte muud?
Ma olen Heideggeri tehnoloogiakäsitlusega võrdlemisi kokku kasvanud ja näen ümbritsevat üsna tema pilgu läbi. Tehnika, Heideggeri Gestell’i mõttes, on tänaseks jõudnud oma ontoloogilise küllastumiseni. Moodsat inimest ei saagi vist enam tehnikast eraldiseisvana võtta. Tehnika on ta saba ja sarvedega välja nõudnud. Metsa minemine ei aita.

Üks Milleri eripärasid on huvi ida filosoofia ja hiina mõtlemise vastu. Nende asjade omaseks pidamine pole ka tänapäeva õhtumaal kahjuks midagi tavalist. Milles seisneb su nägemuses Milleri idahuvi tuum? Kuivõrd kõnekas Milleri idahuvi su meelest on, kas see inspireerib idast lääne hädadele alternatiivi otsima?
Milleri suhe idamaade filosoofiaga on pigem sümbolistlik kui sisuline. Teda mõjutas väga David Ellise 1926. aastal ilmunud raamat „Elutants”, kus viimane kirjeldab muu hulgas Hiina ja hiinlaste suhet kunstiga ja viiakse rolli igapäevases elus. Paljuski tema eeskujul areneski välja Milleri Hiina-mõiste, mis on sümbolistlik ja ahistooriline seisund, mille poole Milleri ebainimlik kunstnikutüüp oma loometegevusega püüdleb. Milleri Hiinas on vahest isegi rohkem tunda Spengleri kui mõne konkreetse hiina mõtleja mõju, kuigi „Daodejing” oli üks tema lemmikraamatuid. Milleri eesmärk on Hiina-mõiste kaudu sütitada degradeerunud eurooplases aasia rahvastele omast mänglevat ja kunstist läbi põimunud ellusuhtumist. Ta ütleb kusagil, et näiteks prantslastest võivad saada uued hiinlased.
Filosoofilises mõttes olen ma pisut skeptiline ida ja lääne mõtlemise kergekäelise kokkusobitamise osas. Kuna ainult kreeklased tajusid olevat physis’ena, saab ranges mõttes ka ainult lääne kultuuriruumi inimesel olla ta meta ta physika ehk metafüüsika. Me oleme eksistentsiaalselt kätketud omaenda filosoofia traditsiooni sängi ja selle eest pole kusagile pageda – ei metsa ega Aasiasse. See on meie saatus.

Kirjutad, et Milleri arvates on teooria ja kirjandus justkui eluõpetus, need käivad käsikäes justkui elamise kunstiga. Miller elas pika elu, Kuidas tundub, kuivõrd aitasid teda seejuures tema vaimsed otsingud? Mida on meil Millerilt õppida?
Miller lõi endanimelise tegelaskuju ja elas selle elu ja hädade valguses läbi lääne tsivilisatsiooni allakäiku, otsides loomingulisuses sellele sobivat vastumürki. Toosama Hiina-otsing jäi Milleri keskseks teemaks kuni elu lõpuni. Periooditi tundub, et ta selle ka leidis. Seejuures ei saa seda Milleri Hiinat võtta mingi universaalse ideaalina, see on ikkagi tema ideaal ja nägemus. Ta ei presenteerinud seda kunagi mingi doktriinina, mida peaksid järgima massid. Igaüks peab leidma oma tee, oma Hiina. Julgust kompromissitult omaenda rada käia oleks meil kindlasti Millerilt õppida.

Kuidas on su raamatut vastu võetud mujal ja meil?
Raamat on saanud üllatuslikult hea vastukaja väga tuntud Milleri-uurijatelt nagu Caroline Blinder, Katy Masuga ja James M. Decker. Ma tean, et on ilmumas David Pratt’ilt arvustus ainsas Milleri-ajakirjas Nexus: The International Henry Miller Journal. Tänu raamatule sain kutse kõneleda alles kuu aega tagasi toimunud Milleri-sümpoosionil Londonis Goldsmithi kolledžis, mis on meie teada esimene sellisel tasemel akadeemiline kokkusaamine üldse, mis eales Milleri loomingu käsitlemisele on pühendatud. Temaatiliselt oli tegu „Vähi pöörijoone” ilmumise 80. aastapäeva tähistamisega.. Mõistagi oli tänu sellele raamatule ka lihtsam leida toetust meie kohe-kohe valmivale Milleri esseede kogumikule. Eestis seda raamatut vist väga ei teata, nii et sinu ja Sirbi tähelepanu on esimene. Aitäh!

Millega haakud uurijana edaspidi?
Viimastel aastatel on mind huvitanud D. H. Lawrence’i looming ja see, kuidas moodsa tehnoloogia kohaolu tema teostes avab. Koos Tartu kirjandusteadlase Jaak Tombergiga taotleme praegu rahastust projektile, me liigume edasi modernismist uusrealismi ja ulmekirjanduse juurde ja vaatame, milline on moodsa inimese, tehnika ja kirjanduse vahekord tänapäeval.