Kulka uued nõukogud

Kaarel Tarand

Eelmisel reedel said kultuurkapitali seitse sihtkapitali nõukogu endale uue koosseisu. Kaheksanda, kehakultuuri sihtkapitali nõukogu oli vahetunud juba veebruaris. Midagi ülemäära erilist selles sündmuses pole, käib ju liikmete vahetamine sihtkapitalis vastavalt seadusele üle aasta. Kuni muutunud koosseisuga nõukogud pole oma avaistungeid pidanud ja enda hulgast esimehi valinud ning kuni pole selgunud, kas mõni sihtkapital ka senistes eelistustes  märkimisväärseid korrektiive teeb, ei saa ka tõtata ütlema, kes võitis, kes kaotas.

Kultuurkapital teatas, et 49 kohale esitati 128 kandidaati. Vastavalt seadusele teeb kandidaatide hulgast valiku kultuuriminister, seega peegeldavad nõukogude koosseisud soovitusi, mida minister on kuulda võtnud, ning iseseisvaid tasakaaluotsinguid igas kunstivaldkonnas. Isiku tasemel pole mõtet arutada, et miks see, aga mitte see teine. Võib ju olla, et nii mõnigi,  keda laiem publik näeks rõõmuga sihtkapitali liikmeskonnas, mingil põhjusel ise keeldus. Seekord. Kahe aasta pärast tuleb uus võimalus.

Kuid iga sihtkapitali nõukogu kokkupaneku ideaalvariandis on seal ühtlaselt esindatud võimalikult kõik „turuosalised”, muusika puhul siis näiteks heliloojad ja interpreedid, koolitajad ja korraldajad, uurijad ja kirjastajad. See saab juhtuda, kui kõik, kel seadusega võimalus antud, see tähendab, „vastava kultuuriala ühendused”  (§ 14 (1)), seda võimalust ka kasutavad. Kuna kandidaatide ja nende esitajate nimekiri pole avalik, saame arvude järgi vaid tõdeda, et keskmiselt oli konkurents nõukogudesse 2,6. Eeldades mõningast hajumist valdkonniti, oletagem, et kõige hõredama konkurentsiga sihtkapitalis polnudki palju neid, kelle vahel valida. Ja parimal juhul oli konkurss vähemasti viis inimest kohale.

Siin on ala organisatsioonidel peeglissevaatamise  koht. Kuni arvatakse, et pikkade nimekirjade esitamine on kandidaatide, kes niikuinii kohta ei saa, mõttetu solgutamine, ning minnakse välja ainult ühega, lootuses, et see kindlasti nõukokku satub, võib esitajat tabada läbikukkumine. Muidugi ei kehti siin poliitiliste valimiste üldreegel, et mida pikem nimekiri, seda rohkem hääli. Kuid mõistlikum tundub siiski alati esitada kandidaate varuga, see tähendab minimaalselt sama palju kui on  jagatavaid kohti. Sellist praktikat ei viljele vist praegu peaaegu ükski ühendus ning seetõttu peab nii mõnigi iseennast süüdistama, kui oma esindajat nõukokku ei saa.

Teisest, otsustaja otsast vaadatuna paistab, et tingimusi, mida arvesse võttes tasakaalu luuakse, on rohkem kui üks ja kaalu neist igaühel küllalt. Nõukogu koosseisu puhul oleks hea, kui seal oleks võimalikult kirev pilt ka ealises, soolises ja regionaalses lõikes. Olukorras,  kus keskmise tähtsusega esitaja-organisatsiooni X kandidaat N. N. on 25aastane tallinlanna, aga tasakaalu huvides oleks vaja vanemat meest ääremaalt, jääb N. N. välja, hoolimata tema võimekusest ja asjatundmisest alal, kui vanem provintsimees ülejäänud kandidaatide hulgast vähegi võtta on. Ja üldiselt teeb kandidaatide rohkus ikka otsustamise lihtsamaks kui puudus.

Eelöeldu ei seleta kindlasti ära, kuidas  ikkagi seekord juhtus, et oma ala sihtkapitali nõukokku ei pääsenud ükski aktiivne maalikunstnik ega kirjanik, küll leidub kirjanduse sihtkapitali nõukogu seitsmiku hulgas korraga koguni kolm kirjandusmuuseumi töötajat, kelle tööülesannete hulka üldse ei kuulu käe kirjanduselu pulsil hoidmine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming