Kujutlused ei sure

Henn Käärik

Enne kui autor asub oma teema kallale, tuleb korduvalt kõneks maarahva arengupeetus.Raivo Palmaru, Kujutluste ühiskond. Akadeemia Nord, 2009. Akadeemia Nord professori Raivo Palmaru järjekordse raamatu „Kujutluste ühiskond” ilmumine on ühtaegu õpetlik, paratamatult mõtlemapanev ja nähtavasti ka mõtlemapanevalt paratamatu. Nii nagu Immanuel Kant ilmutas „Prolegomena” kogu oma filosoofilise süsteemi tarvis, nii ehib ka Palmaru „Kujutluste ühiskonna” algust prolegomena. Selge märk asja tõsidusest.

Prolegomena’s muretseb autor tagurlike meeleolude pärast Maarjamaal: „Paraku ei ole Eestis valitsevad arusaamad kommunikatsioonist ja meediast ikka veel ületanud Descartes’i maailmapilti ega Aristotelese kahevalentset loogikat … Usun,  et mul on õigus enda kogetu põhjal öelda: kurval kombel loksuvad paljude kallite kaasmaalaste arusaamad neid ümbritsevast sotsiaalsest tegelikkusest endiselt ajast ja arust munakiviteel”. Kogu seda vaimupimedust asubki autor likvideerima. Sissejuhatuses seatakse tööle kolm eesmärki. Esiteks, „kirjeldada kommunikatsiooniteooria otsinguid süsteemiteooria ja konstruktivismi vaatevinklist”. Edasi arutleb autor nii. Inimesed ja nende kooselu vormid on „mittetriviaalsed süsteemid, millel on oma keerukad olekud ja mälu. See peaks muutma nad analüütiliselt määramatuks ja ettearvamatuks, kuid ometi on inimesed  interaktsioonis teiste inimestega”.

„Kuidas on see võimalik?”, küsib autor. Eesti keelde tõlgitult: kuidas on võimalik, et inimesed, kel on mälu ja hingeelu, suudavad suhelda? Selle äraseletamine on töö teine eesmärk. Just mainitud „kognitiivse autonoomia ja sotsiaalse orientatsiooni suhte” küsimusega seondub kolmas ja „vähemasti teoreetiliselt kõige olulisem”: meedia mõju selgitamine. Palmaru ei tasu kadestada – seesuguste küsimuste lahendamine ühe raamatu piires on kaelamurdev ülesanne. Autor astub välja kartesiaanliku maailmapildi vastu, kus  tunnetav vaim asub väljaspool materiaalset maailma ning inimvaatlustel pole vaadeldavatele asjadele mingit mõju: „Klassikaline tunnetusekäsitus on ikka ja jälle delegeerinud vaatluse mingile hüpoteetilisele kusagil „väljaspool” hõljuvale intellektile, mis pole subjekt, mida ei sega vaatluse konkreetne perspektiiv ega ka huvid, arusaamad, ideoloogia või muu seesugune”.

1972. aastal avaldas tšiili bioloog Humberto Romesín Maturana koos oma noorema kolleegi Francisco Javier Varelaga raamatus „De máquinas y seres vivos” („Masinatest ja elusolenditest”) nn autopoieetilise teooria põhijooned. Laiema tuntuse  tõi 1980. aastal ilmunud ingliskeelne „Autopoiesis and Cognition”. (Autopoiessi – kr auto = ise ning poiesis = loomine – võiks eestindada iseloomise või omaloominguna, seega „Omalooming ja tunnetus”).

Katsun lühidalt kirjeldada autori kirjeldust mainitud raamatust. Elavad süsteemid resp. elussüsteemid resp. elusüsteemid on tunduvalt autonoomsemad kui tavaliselt arvatakse. Nad mitte ainult ei korrasta etteantud elemente struktuuriks, vaid loovad peale selle (rangelt võttes: enne seda) elemendid, mis on selle struktuuri aluseks. Autopoieetiliste süsteemide kognitiivne  aparaat on suletud iseloomuga: tunnetamine ei tähenda välismaailma vastuvõttu, vaid selle katkematut konstrueerimist süsteemi poolt. Ja kuskil siin usun nägevat üht kujutlust, mis autorit eksitab. Mida see õigupoolest tähendab? Kas seda, et inimese kognitiivne süsteem konstrueerib, mida tahab? Või seda, et maailma tajumine sellisena, nagu see objektiivselt on, on küll võimatu, ent (hetke)pilt on määratud selle ja minu psüühika ehituse, psüühilise seisundi ja mälu poolt. Esimese võimaluse kohta võib öelda, et tõenäoliselt on see võimalik, kuigi piiratud  ulatuses ja meditsiinipersonali valvsa pilgu all.

Teise võimaluse kohta võib öelda, et see on võimalikum, kuigi mitte päris uus. Ütleb autor isegi tema enda poolt tema enda jaoks uuena määratletud mittekartesiaanliku lähenemise kohta: „Sisuliselt on Maturana korranud seda, mida Kant oli kirjutanud juba 1781. aastal „Puhta mõistuse kriitikas”: tegelikkuse, milles inimesed elavad, on nad ise loonud”. Tõsi, jah, see viimane pole niivõrd Immanuel Kant, kuivõrd vana armas Karl Marx, keda professor Palmaru asjatult unustada püüab. Kuivõrd Maturana ja Varela teooria pole autori  arvates paljuski rakendatav sotsiaalsetele ega psüühilistele süsteemidele, võtab ta appi saksa sotsioloogi Niklas Luhmanni. Enne veel kui autor asub Luhmanni kallale, tuleb taas kõneks maarahva arengupeetus: „Inimeses, kes süsteemiteooria mõistetes ei orienteeru, tekitab Luhmanni tekst nõutust ja mõnikord lausa pahameelt, sest sellest on raske aru saada [—] Nii võib juhtuda, et lugeja kogemusvälja ning Luhmanni käsituse ühispind on liiga väike. [—] käsitused, mida annavad edasi Luhmanni sõnad, on eesti keele tähendusväljale võõrad. Eesti ühiskondlik mõte ja seda vahendav sõnavara ei ole kartesianistlikku  ega positivistlikku maailmapilti veel ületanud”.

Luhmann eristab elu- ehk bioloogilisi, psüühilisi ja sotsiaalsüsteeme. Viimaste algelemendiks on kommunikatsioon ja ainult kommunikatsioon. Kommunikatsioon tekitab kommunikatsiooni ning kui need on enam-vähem mõistuspäraselt ja etteaimatavalt korrastatud, tekivad sotsiaalsüsteemid. Viimased, sealhulgas meedia, on mõistagi autopoieetilised, iseend sigitavad ja tegevuslikult suletud. Autopoieesi krooniks on ühiskond, sotsiaalsete süsteemide süsteem. Inimesed, ilvesed ja jänesed seega ühiskonda ei kuulu. Ma söandan tõlgendada  Luhmanni, Habermasi elupõlise oponendi kogu sotsioloogiat kui abstraktselt iroonilist vastust kõikehõlmavatele avatuseglobaliseerumise teooriatele. Minu ülesanne ei ole siinkohal Luhmanni kriitiline läbivalgustamine. Lugejana tahtnuksin pigem näha, kas Luhmanni vaated tegelikkuses maksavad. Seda ma raamatust ei leidnud. Võimalik, et ei osanud otsida. Seetõttu ei jää mul üle muud kui püüda konstrueerida üks näide, kuidas kommunikatsioonist võiks sugeneda kommunikatsioon.

Võtame esimeseks kommunikatsiooniks Palmaru mõttekäigu: „Meediakommunikatsioon ei ole info ülekandmine, vaid meediasüsteemile  vastava tegelikkuse konstrueerimine; meedia ei ole tegelikkuse peegeldaja, vaid talle kui süsteemile vastava konstruktsiooni looja. See, mida meedia meile iga päev tarnib, on tema loodud pilt reaalsusest, millel ei pruugi olla viimasega kuigi palju ühist”. Ja teiseks kommunikatsiooniks autori arutluse: „Demokraatliku meediapoliitika tuumaks on avaliku ringhäälingu toetamine [—] Avalik ringhääling peaks olema üks meediasüsteemi põhilisi standardite seadjaid ning muutma samaaegu üldiselt kättesaadavaks avaliku teenistuse (loe: ühise huvi teenimise)  väärtused. Avalik-õiguslik ringhääling on üks avaliku huvi ja avaliku teenistuse mõttelaadi olulisemaid kandjaid ning tema erosioon oleks ühtlasi avaliku huvi erosioon”. Hästi kirjutab Palmaru. Ülekohtune oleks aga öelda, et autor selgemat juttu ei ajagi.

Pärast Runneli keldrikakandi-luuletuseesitust leiame raamatust pikema kommunikatsiooni, millest saab aru isegi lihtrahvas: inimeste valimiseelistusi mõjutab erakondade väärtustamise sagedus meedias. Selge jutt. Mis siis, et ammu kõigile teada. Ja, mis samuti oluline, pesuehtne positivism. Kuradile kõik teist järku küberneetikad ja süsteemiteoreetilised autopoieetilised konstruktivismid. Tiraadi  statistika aabitsatõdedest pidanuks keegi, kes sellest midagi teab, muidugi üle vaatama. Ei saa mööda minna veel ühest asjaolust: tekst kui tervik ei püsi kuidagi püsti. Raamatus on lõputult pajatusi, millel asjaga üldse pistmist pole. Jääb mulje, et autor on püüdnud oma opus magnum’isse paaniliselt litsuda kõik, mis elu jooksul talletatud, Luhmannist Lutsuni, Augustinusest Alliksaareni, Kantist korrelatsioonikordajani.

Nõnda hääbub lennukas arutlus „mittetriviaalsetest süsteemidest” tihtilugu triviaalseks sõnahunnikuks, tekib mingi totaalne Gemüse, mille otstarve  pole täpselt teada. Tsiteerin: „Tehtud valikud on alati seotud spetsiifiliste valikutingimustega ning neil on eeldused: eelmised valikud või teod, meie arusaamad ja kujutlused, olgu need individuaalsed või kollektiivsed. Need kujutlused mõjuvad ootustena. Meenutagem kas või Oskar Lutsu „Kevade” algust. Enne kui Arno isaga koolimajja jõudis, oli palju asju juba toimunud ning need määrasid suuresti Arno Tali tegevuse ja valikud. Eeldused ja valikud on rangelt komplementaarsed, nad vastavad teineteisele”. Tõepoolest, enne kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid  tunnid juba alanud. Seepärast kutsus õpetaja Laur, rangelt komplementaarselt, mõlemad oma tuppa ja kõneles nendega natuke aega. Peale selle, ma annaksin poole oma nirust palgast, kui Palmaru paljastaks selle saladuse ja näitaks, mil viisil eeldused vastavad, „rangelt komplementaarselt”, neist eeldustest tulenevatele valikutele. Kuid vanad ontoloogilised ja tunnetusteoreetilised arusaamad ning ühiskonnakäsitlused ei kao üleöö. Ei ole sugugi nii, et eestlased ärkasid iseseisvuse taastamise järgsel hommikul uute inimestena, kelle kasvatus, lugemus, keelekasutus  ja kollektiivsete teadmiste süsteem ning kogu kultuurimudel olid otsekohe teistsugused. Ega vist. Võimalik viis teemat käsitleda võinuks olla näiteks järgmine.

Esiteks, võtta lühidalt kokku senise teooria hädad. Teiseks, anda autopoieetilise käsitluse lähete (Santiago teooria) sidus kontsentraat. Kolmandaks, esitada Luhmanni edasiarendused (pluss von Foerster, Glasersfeld, Schmidt) ning neljandaks, seletada ja rakendada Luhmanni seisukohti Eesti näitel. Viimane punkt andnuks autorile šansi demonstreerida oma  analüütilist alget ning ühtlasi näidata pakutava kujutluse elujõudu. Võõrkeelte tundmine pole kindlasti patt. Palmaru raamatus on ohtralt kõikvõimalikke saksa-, ladina-, kreeka-, prantsusja ingliskeelseid passaaže, sõnade seletamisi etc. Kõik see kõneleb laiast haardest, liigagi laiast. Cogito, ergo sum. Iga vähegi endast lugupidav inimene arvab teadvat, mida see tähendab.

Ent Palmaru ei lase ennast eksitada. „Oma kuulsa lause pillas Descartes 1637. aastal ilmunud töös „Arutlus meetodist”. Erinevalt „Meditatsioonidest” on see raamat kirjutatud prantsuse keeles [—] ning kõnealuse  lause leiame „Arutluse” neljandas osas sellisel kujul: „Je pense, donc je suis.” (Je pense – ma kogen.) Ladinakeelne tõlge Cogito ergo sum (ld cogito mõtlema, järele mõtlema, kaalutlema, kujutlema) – „mõtlen, järelikult olen olemas” on ekslik ja pärineb John Locke’ilt.” Võib-olla oleks siiski parem, kui professor Palmaru annaks Locke’ile seekord andeks ja vaataks sõnastikust järele, mida je pense prantsuse keeles tähendab. Palmaru kirjutab: „[—] on üsna mõistetav, miks hiljemalt alates Max Weberist on sotsiaalsete protsesside analüüsi keskmes olnud inimtegevus, mitte inimene. Weberile tuginedes  on määratletud tegevust kui „inimkäitumist (ükskõik, kas välist või sisemist tegemist, tegematajätmist või hoiakut) [—], kui ning sel määral kui tegutseja on sidunud selle subjektiivse mõttega” (Weber 1972, 1). Vaene Weber. Toodud fragment on tähelepanuväärne vähemalt kolmes mõttes. Esiteks pole Weber siin ega kusagil mujal rääkinud hoiakutest. Weberi majapidamises puudub selline mõiste sootumaks.

Dulden ei tähenda antud juhul midagi muud kui talumist. Ka millegi talumine on Weberi käsituses käitumisakt. Valele tõlkele sekundeerivad siin – ja mitte ainult siin – sisulised, õigemini  küll sisuta valged laigud autori kognitiivse süsteemi mustas kastis. Weberi jaoks pole inimtegevus kunagi olnud „sotsiaalsete protsesside analüüsi keskmes”. Sotsioloogia kui teadus tõlgendab ja seletab põhjuslikult sotsiaalset tegevust, mõtestatud ja teiste käitumisele orienteeritud inimtegevust. Seda teiseks. Kolmandaks pole Weber kunagi „sotsiaalset” ette kujutanud ilma inimesteta. Päris „Suve” alguses küsib isa Joosep Tootsilt: „„Mis asi see on, see … nagu sa ütlesid … sitsteen või …?” Vastuseks kostab poeg: „Sisteem, sisteem. Mina ütlen: sisteem. Sisteem on –  kord.””

Kui professor Palmaru kunagi jälle peaks üritama, võiks ta selle koha üle lugeda. Rahulikult, ilma „Suve” kui süsteemi „kognitiivselt perturbeerimata”.