Kuidas vaadelda kurjust

Aet Annist

Tolmusel külavaheteel sõidavad enamasti vaid autod, vahel mõni jalgratas. Käijaid on üksikuid. Lapsi ses külas enam ei ole, noorim pere on kuldses keskeas. Paljud talud on katuse raskuse ja tubade tühjuse all kokku vajunud. Mitmel mehel on küljes ränk viinaviga, töö ja töötus, sissetulek ja vaesus seisavad häirivalt lähestikku. Kuigi majad on hajali, on ikkagi ebamugav ja paistab, et vahemaad tahaksid suurendada nii õue jagavad lähisugulased kui kaugemal elavad naabrid. Vahel harva vahetavad sõbralikus – või pigem vähem vaenulikus – suhtlemises naabrid teeserval paar viimast külauudist. Südamlikke vastastikku lugupidavaid suhteid pole kusagil märgata, abi ja koostöö tekitavad probleeme sagedamini kui neid lahendavad.

Ja siis astuvad seda tolmavat teed mööda vanaema ja lapselaps. Suvitajad. Kohalikest hõõrumistest puutumata, suhtelises teadmatuses selle kohta, kes on keda halva pilguga vaadanud või kurja sõnaga riivanud, mida tegemata jätnud või kus pahateo korda saatnud. Ning korraga avanevad pahurate majade uksed ning segaduses jalutajad külvatakse üle kommide, lillede, moosipurkide ja lahkete sõnadega.

Kinkimise ja vastastikuse helduse mõistmine on inimesi uurivates teadustes olulisel kohal: inimolendid vajavad normaalseks eluks tähendusrikkaid kahepoolseid suhteid. Inimeste headust ja lahkust on võimalik seletada väga ratsionaalselt, nagu seda teeb nt majandusteadus ja sellest inspireeritud teooriad muis sotsiaalteadusis: meie tegusid juhib kasumi maksimeerimise vajadus ja headuse taga tuleb näha praktilisi eesmärke. Antropoloogia rõhub selliste vahetuste sotsiaalsele iseloomule ning kultuuri- ja kontekstispetsiifilisusele: nii peaksime eristama esmalt maksuna toimivaid andmisi, nt teenuse või töö eest; teiseks  jätkuvaid vastastikuseid suhteid loovaid/alalhoidvaid kingitusi, nii-öelda sotsiaalseid vahetusi; ja viimaks altruistlikke ande lähedastes sugulussuhetes. Kui esimesel juhul on tegemist konkreetse, kiire ja saaduga enam-vähem üksüheses vastavuses tasuga ning teisel puhul võib vastukink viibida küllalt kaua ega ole ilmtingimata kalkuleeritud, siis viimane ei eelda üldse, et teine pool midagi ilmtingimata vastu annaks – tüüpiline näide on siin laste ja vanemate suhted. Kuigi inimkäitumise ratsionaalselt seletajad näevad ka sellistes vahetustes utilitaristlikku iva, on selge, et ootused, kalkulatsioonid ja see, kui kaua läheb aega vastuteene osutamiseni, varieeruvad üsna palju.

Postsotsialistlikus ühiskonnas on niisugused suhted sageli pisut vinklist väljas: osa soovib traditsioonilisi pikaajalisi suhteid alalhoidvaid kinke teha, teised aga eelistaksid saadus näha toodet või teenust, mitte kingitust ja pakuvad selle eest raha. Probleemi üks oluline tahk on see, et vastastikusus toimib vaid suhtelise võrdsuse tingimustes. Eesti külaühiskonda saabus ebavõrdsus käsikäes sotsiaalse ruumi kahanemise ja läbikäimise vähenemisega. Nii ei puututa enam kokku – ei tööl, poe ega lavka juures ega mõnel pool ka enam bussipeatuses, lisaks ei tunta enam, et vahetused, kingid, tooted ja teenused oleksid samaväärsed. Raha pakkumine muudab aga suhted lühiajaliseks ega loo sotsiaalset solidaarsust samal viisil kui kingituste ja lahkusega suhete hoidmine.

Aga miks siis jagada heldelt kinke võõrastele, inimestele, kelle puhul ei saa mingile tõsiseltvõetavale pikaajalisele suhtele loota? Võib-olla tuleb siinkohal seletuseks kasutada sotsiaalteooriate asemel füüsikas ja kosmoloogias käibivat seisukohta, et universum on kujunenud nii, et saaks tekkida tema vaatleja – inimene. Seda inimkonnale kohaldades saaksime seletada ka inimkäitumist vajadusega olla vaadeldud. Külas, kus inimsuhted on jahedad ja sapised, on säärane fundamentaalne vajadus rahuldamata. Kõik need kingid, mida solidaarsuse ja suhtlemise tarvis pole saadud rakendada, ootavad kannatamatult võimalust tegevusse astuda. Nii tulebki esimesele sobivate parameetritega vaatlejale luua tingimused enda vaatlemiseks. Et õhtul koikuserval istudes võiks mõelda, et moos sai tehtud ikka asja pärast ja et oma aia lill pole vaid enda tagaaia tarbeks – keegi veel on selle olemasolust ja selle andja olemasolust teadlik. Ja miks mitte seda rolli siis täita. Just vaatlejana, sellena, kes teisi kuulab, möödujana, kes käib jala (seega suhtlemisvõimelisena) ja moosi kiidab, eelarvamusteta suhtleb ning headuse ka kõige pahuramatest kotustest valla päästab, muutume ise mõttekaks. Pealegi jagub neid külasid, kus seda teha on tarvis, igale suvitajale.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming