Kuidas saadakse sõjakurjategijaks?

Karin Maandi

Drakulić näitab, et moraalne julgus on pigem erand kui reegel.  

Slavenka Drakulić, Nad ei teeks kärbselegi liiga. Inglise keelest Karin Suursalu. Loomingu Raamatukogu 2006, nr 27 – 30.

 

“Goran Jelisić mõjub pealtnäha usaldusväärselt. (—) Niisuguse näoga mees aitab vanatädisid üle tänava, pakub trammis invaliidile istet või laseb kauplusesabas ette. (—) Jelisić on südamesõbra, usaldusväärse naabri, laitmatu väimehe moodi. (—) Goran Jelisić sündis 1968, seega on ta mu tütrega ühevanune. (—) Võin kujutleda Goranit talveõhtul meie köögis, teetass käes, nina õpikus, ja oma tütart talle ajalugu seletamas.” Nii kirjeldab Slavenka Drakulić meeldivat ja rahulikku meest, kes mõisteti vangi kolmeteistkümne Bosnia moslemi 1992. aastal hukkamise eest, kes aga osales tõenäoliselt veel saja inimese tapmises. Naabrid ning sõbrad kirjeldavad teda kui inimest, kes ei teeks kärbselegi liiga. Kuidas on siiski võimalik, et tegemist on massimõrvariga? Kuidas on võimalik, et inimestest, kes elasid 40 aastat rahulikult Jugoslaavias koos, said järsku mõrvarid, kes olid valmis tapma oma naabreid ja sõpru nende rahvuse tõttu?

Slavenka Drakulići “Nad ei teeks kärbselegi liiga” räägib igapäevakeeles ja arusaadavalt Balkani sõdade kuritegudest. Nendes sõdades suri 1990ndate alguses üle 200 000 inimese. 1993. aastal lõi ÜRO Haagis endise Jugoslaavia sõjakuritegude tribunali. 98 inimese kohtuprotsess on tänaseks lõpetatud, 63 protsessi kestab veel, kuus inimest on tagaotsitavad (tuntumad neist Radovan Karadžić ja Ratko Mladić). Tribunal loodi, kuna arvati, et Jugoslaaviast lahku löönud riigid ei suuda ise oma sõjakuritegude üle objektiivselt kohut mõista. Drakulić jälgis 5 kuud Haagis kohtuistungeid ja raamat on selle vaatluse tulemus. Kohtuistungil toimunud ülekuulamiste põhjal räägib Drakulić mitme kohtualuse, ühe tunnistaja ja ühe kõrvalisiku (Slobodan Miloševići abikaasa Mira Marković) lood. Autor lähtub kohtuistungitel kuuldust ja ametlikest elulugudest, ent põhiosa raamatust on siiski fiktiivne jutustus käsitletud isikutest. Autor viib Haagi kohtualused kurjategijad tagasi nende tavalisse keskkonda, koju, kus nad elasid abikaasadena, isadena, töölistena. Ta kirjeldab neid täiesti tavaliste inimestena, kuigi Haagis olid nad ju kõik kahtlusalustena või süüdimõistetuna tapmise või vägistamise pärast kõige jõhkramas ja ohvriterohkemas sõjas, mida Euroopas pärast II maailmasõda nähtud.

Sündinud ja kasvanud kommunistlikus Jugoslaavias, ei uskunud Drakulić – nagu enamik jugoslaavlasest –, et kommunism variseb kokku ja riik “satub” sõtta, kus seni sõbralikult elanud ja omavahel suhelnud naabrid hakkavad üksteist külmavereliselt tapma. Drakulić võrdleb kohtualuseid inimestega, keda ta tundis enne sõda. Ratko Mladić, üks kõige jõhkramaid, peamine süüdlane 7000 Bosnia moslemi tapmise pärast 1995. aastal Srebrenicas, meenutab talle lausa tema enda isa. Sellega on edasi antud ühiskonnaga juhtunu võikus ning saavutatud loo mõjusus – oleks mõned asjaolud kujunenud teisiti, siis oleks Jugoslaavia sõdade jõhkraim tegelane võinud olla autori isa!

Raamat kirjeldab, millised mehhanismid/instinktid hakkavad tööle, kui inimene peab tegutsema sõja- või kriisiolukorras. Drakulići kirjeldused pole teab mis sügavad või faktirohked, aga viies asjad isiklikule tasandile, kirjeldades sõjakurjategijate inimlikke külgi, on pilt kahtlemata mõjuv. Lugejal on raske mitte kaasa mõelda: kui oleksin olnud samas olukorras, kas ka minust oleks järsku saanud sõjakurjategija? Mis valiku mina oleksin teinud?

Drakulić otsib kurjuse alust Haagi süüaluste juures, kuid leiab vaid ”tavalise” inimese, lukkseppa, ettekandja. Sõda viis nemad ja tuhanded teised inimesed hukatusse. Rahvuslik propaganda ja küüniline poliitika viis etniliste rühmade vihani. Järk-järgult nihkus lubatu ja lubamatu piir. Kirjanik väidab, et sõja puhkemise tegid võimalikuks ikkagi tavalised inimesed, mitte hullud poliitikud. Nihutades järk-järgult piire (esimene samm oli jätta oma teisest rahvusest naaber tervitamata), tehti võimalikuks 200 000 inimese tapmine!

Drakulić näitab, et moraalne julgus on pigem erand kui reegel. See on suure osa endiste jugoslaavlaste kollektiivse süü valus kirjeldus. See pole eestlaselegi võõras teema: kus jookseb piir selle vahel, mida tehti, kuna teisiti ei saanud ja mida tehti vabatahtlikult?

Tegemist on olulise raamatuga, kuna autor ise on Jugoslaaviast (horvaat). See annab talle võimaluse samastuda nii ohvrite kui kurjategijatega. Jugoslaavia sõjast on kirjutatud loendamatu arv raamatuid, aga ennekõike on seda teinud lääne-eurooplased ja ameeriklased. Raamatu kirjutamine nii ruttu on julge samm (sõjast on möödas vähem kui 10 aastat). Endise Jugoslaavia riikides on poliitiline vastuseis igasuguse sõjakurjategijate üle kohtupidamise vastu olnud väga tugev. Kodumaal toimuvad kohtuistungid on tihtilugu meenutanud farssi, kus kohtupublik on sekkunud süüaluse toetuseks jms. Drakulić kirjeldab oma raamatus ka ühe Haagi tunnistaja saatust: Milan Levar, tavaline, aga julge Horvaatia väikelinna elanik, kes oli andnud kohtus tunnistusi sõja ajal toimunud õuduste kohta, tapeti hiljem oma ema koduaias kättemaksuks.

Raamatu keskne küsimus on: kuidas ikkagi saavad tavalistest kodanikest kurjategijad, mõrvarid, vägistajad? Viie Haagis veedetud kuu jooksul jälgib Drakulić kohtualuseid. Vaid mõni üksik kord kirjeldab ta ühe või teise inimese näoilmet või  grimassi, mis viitab sellele, et tegemist võiks olla inimesega, kellelt võikski oodata mõnda kuritegu. Ta otsib  hullumeelsuse märke, kuid peab tõdema, et üldjuhul neid ei ole. Ja ei leia ta kohtusaaliski vastust sellele, miks siis ikkagi nii läks ja miks hakkasid inimesed ühtäkki üksteist tapma ja vägistama.  

Iroonilises epiloogis kirjeldab Drakulić Haagi kohtualuste kinnipidamisasutust kui endise “vendluse ja ühtsuse Jugoslaavia” minimudelit, kus kõik saavad omavahel ülihästi läbi. Seal eksisteerib maailm, mida juba üle kümne aasta endise Jugoslaavia riikides enam pole. Autor esitab küsimuse, mille nimel sõditi, ja vastab ise: mitte millegi nimel. Drakulić usub, et Haagis toimuvast pole kasu ainult ohvritel, vaid kõikidel endise Jugoslaavia rahvastel. Haagi tribunali tegevuse põhjal saab koostada sõjaaja faktide kogumiku ja sõja ajaloo. Seda on hädasti vaja riikides, kus elavad edasi poliitiliste valede alusel sündinud müüdid ja arusaamad. Paraku näevad paljud horvaadid ja serblased tänaseni toimunut pealesurutud kaitsesõjana. Tribunal on loomulikult olnud tähtis ohvritele. Paljudele endise Jugoslaavia elanikele on see aga välismaalt peale surutud kohustus: “Välismaalased ei saa ju ometigi aru, mis meil toimus!” Teinekord on sõltumatu pilk aga tasakaalukam, eestlased on seda näiteks kogenud ainult välismaalastest koosnenud Max Jakobsoni ajalookomisjoni töö põhjal.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming