Kuidas raisata kõigi aega

Aet Annist

Aasta viimastel kuudel võtab maad üldine kokkuvõtete tegemine, aruandmine ja otste kokkutõmbamine. Üha sagedamini kuuluvad sellesse ritta ka auditid ja eneseanalüüs, mille kasulikkus on enam kui küsitav. Nõudmised oma tööd etteantud lahtritesse toppida on tihti omavahel verivaenus või tekitavad üksteist täpsustades või järgmisega eelmise parandamist nõudes uskumatu kuhja igasuguse  mõtteta lisatööd.

Tegelikult ei ole nähtus sesoonne. Pigem on see osa nn auditikultuurist, mis üha enam iseloomustab kapitalismi läänes ja imbub üleilmastunud seeneniidistiku kaudu ka muusse maailma, vaevates kõrgharidust, kultuurimaailma, meditsiini ja paljusid teisi sfääre. Neoliberaalse võimu iseärasuste hulka kuuluvad katsed panna ühiskond end ise vaatlema, kontrollima ja ümber korraldama  vastavalt standarditele, mille eesmärk peaks pealtnäha olema efektiivsus. Tagajärjeks on aga plaanimajandusega sarnanev kaughindamine, millel puudub seos kohapealsete vajaduste ja reaalsusega. Euroopa liidu banaanikõveruse teemal on juba aastaid sapist nalja visatud, adumata, et tegemist on kaasaegsele kapitalismile üldomase nähtusega. Iga kord kaldub tootma seletusi, millega oma suvalisus loomulikuks muuta, nagu  Bourdieu1 ammu enne auditikultuuri epideemiat on ütelnud. Me usume auditi vajadusse, kuna see tagavat läbipaistvuse, vastutuse ja kvaliteedi – vaieldamatud ja ajatud väärtused.

Häda on aga selles, et auditist on saanud nende väärtuste toimivuse hindaja asemel teatav juhtimisviis. Nikolas Rose tõdeb2, et neoliberaalse võimu eelses maailmas, heaoluühiskonnas, oli kesksel kohal ekspert, kelle teadmised ja võimalus neid kasutada  tegid ta poliitikute manipulatsioonide suhtes immuunseks. Neoliberaalses olukorras on ekspertiisi sisemine loogika ümber pööratud: spetsialisti süvateadmistele tuginev hinnang (teaduses, meditsiinis) on troonilt kukutatud ja asendatud professiooniväliste mänedžeride ja auditeerijate, sageli riiklikult tasustatud võimsate ettevõtete standardiseeritud mõõtmistega. Sisuliselt tähendab see professionaalsete teadmiste usaldusväärsuse ja kogu seda hindava institutsiooni väärtuse kahtluse alla seadmist ja asendamist millegi uuega, mille huvi ei ole aga ei sisu ega kvaliteet. Nagu on osutanud Chris Shore3, peegeldavad need protsessid majandusliberalismi loogikat rakendatuna moodsa bürokraatia tehnoloogiale. Kvaliteedi tagamine kvantitatiivsete vahenditega on eesmärk, mis end sabast sööb, kui eneseregulatsioonimeetodid  nõuavad töötajatelt üha suurema hulga aja kulutamist oma tegevusest raporteerimisele vastavalt erinevate reguleerivate institutsioonide nõuetele. Ülikoolide puhul on see muret tekitav trend: õpetamise kvaliteedi asemel keskendutakse „klientide” ja rahastajate rahulolu ja kasumi maksimeerimisele ning teadustöö taseme silmaspidamise asemel kelgitakse avaldatud artiklite arvuga.

Tagajärjeks, nendib Shore, on teatava  enesekontrolli levik, mis suunab parimadki me hulgast kvantitatiivsele enesetsensuurile, -juhtimisele ja -hindamisele. Shore leiab, et auditikultuuri osa on ka üha lühenevad lepingud. Töötajate pideva enesetõestamisvajadusega noateral balansseerimas hoidmine sunnib neid töötama administraatorite ja juhtide seisukohalt efektiivsemalt ja produktiivsemalt, kuigi see tuleb kvaliteedi arvelt. See on uus panoptikon,  kus ülevaatajaks on igaüks ise, kujundades end etteantud, sageli kvantifitseeritud normidele vastavaks ja seda intensiivsemalt kui pealesurutud tsensuuri korral. Ei tõsta see tegevus läbipaistvust, ei taga paremat ega kõrgema tasemega tööd, ei julgusta loovust ega initsiatiivi. Seni ülikooli tiiva all teadustööle pühendunud teadlastest on saanud proletariaat, kes müüb liinitöölisena oma tööoskust. See on võit võimulolijaile,  keda kriitika alati häirib. Juhtimisosakondadele allutatud akadeemiline töötajaskond mitte ainult ei sitsi uuel ja alandlikumal viisil võimu ees, vaid nõuab üksteiselt ja iseendalt tegevuse efektiivsemat korraldamist. See kollaboratsioon jätab neile vähe aega analüüsida kehtivat korda selle varjatud rõhuvuses.

1 P. Bourdieu, Outline of a Theory of Practice. Cambridge University Press, Cambridge 1977.

2 N. Rose, The death of the social? Refiguring the territory  of government. – Economy and Society 1996 25(3), lk 327–356. 3 C. Shore, Audit culture and illiberal governance: Universities and the politics of accountability. – Anthropological Theory 2008, nr 8(3), lk 278–298.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht