Kuidas raha küsida?

Evi Arujärv

Hiljutisel Maailma Muusikanõukogu (IMC) ja Muusikainfokeskuste Ülemaailmse Liidu (IAMIC) seminaril Budapesti satelliitlinnakeses oli muu kõrval kõneks, kuidas peaks muusikute huvisid vahendama poliitikutele ja avalikkusele. Üks huvitav mõte kõlas küsimuse vormis: kas poliitik on ka inimene? Teine oli „definitsioon”: muusik on näljane kerjus. Poliitiku kohta jäi kõlama arvamus, et too on inimesesarnane olend, kelle mõtteviisi mõjutab süsteem, kus ta funktsioneerib, ja seepärast tuleb  temaga suheldes kasutada erilisi võtteid.

Need olid humoorikad finessid. Arutelu aluseks oli Austria Muusika Infokeskuse direktori Peter Rantasa ettekanne, teemaks kolm aastat kestnud põhjalik kampaania austria muusika kaitsmiseks ja edendamiseks. Kampaania hõlmas teemasid muusikaharidusest muusikatööstuseni ja realiseerus pärast edukat parlamendilobi riigitoetusega projektides ja seadustes. Rantasa andis nõu: poliitik on ka inimene, talle tuleb läheneda austusega, kõnelda õigete inimestega, rääkida lühikeste lausetega, edastada üks sõnum  korraga ja seda visalt korrata, tuleb vältida negatiivseid sõnumeid võimalike konkurentide kohta, ühendada jõud ja leida ühisosa, sõnumiviijana kasutada respekteeritud persoone, leida ka avalikkuse toetus jne – turundusliku mainekujunduse põhitõed. See kõik meenus mulle seoses kirjanike hiljutise pöördumisega, kus võib aimata põhiseaduse üldteada formuleeringu paatost. Tõtt-öelda mõjuvad kõik selles laadis avaldused tõeluse taustal ebaveenvalt. On ju loovkultuuri eristaatus turu ja demokraatia tingimustes  siiski vaid fiktsioon.

Reaalselt on kultuurisfäär vaid üks huvigruppidest, kes peab eesmärkide teostamiseks läbima „demokraatliku avalikkuse”, majandusliku enesetõestuse ja poliitika kadalipu. Ja kakskümmend aastat „turgu” tähendab seda, et iga ambitsioon, mis ei vasta tänaseks inimeste ajukurdudesse vermitud nõudlusepakkumise skeemile, langeb automaatselt lihtlabase sotsiaalabi kategooriasse (kerjus või luuser). Muidugi leiab veel publikut vanadele vaimsuse ja valgustuse kategooriatele. Edetabelite tipud, mis pritsivad  näkku pori ja okset, ei paku sellele aga eriti katet. Võib kõnelda üldistest inimlikest väärtustest. See aga tähendab normi – ja konkurentsiühiskonna egotrip, mis ei austa inimlikkuse norme, õilmitseb ju ka kunstiloomingus. Kuna kultuur ise on läbi kasvanud turuühiskonna hoiakutest ja avalikkusele on „nähtav” just see eriti läbikasvanud osa, siis ei mõju vana retoorika kuigi veenvalt. See on näha netikommentaaridest.

Mis puutub poliitikusse, siis tema on nõus rahast rääkima, kui tegemist on „nähtava” kultuuriga. Seda on kolme sorti. Esimest võiks nimetada piilumiskultuuriks, kus vahendatakse privaatsfääri ja sotsiaalpornot. Mõnikord nimetatakse seda ka esteetiliste piiride avardamiseks või sotsiaalseks kunstiks. Vanasti arendasid seda pahelised aristokraadid või hingelt revolutsionäärid. Esimesel juhul see toetust ei vajanud, teisel juhul ei saanud. Praegu on suur osa sellest kommertsiaalselt edukas ja seega ei ole toetamine justkui põhjendatud. Raha lõhn annab sellele poliitiku silmis siiski autoriteedi, mis võib sisse tuua ka lisaraha.  Kultuuri teisest servast leiab eelmisega võrreldes peaaegu nähtamatu elitaarse loomingu. Selle materjaliks ei ole kare sotsiaalne tõelus ega isegi mitte abstraktne „aine” (näiteks heli kui akustiline materjal), vaid intellektuaalsed struktuurid, esteetilise taju mehhanismid või puhas tunnetus. Selline on näiteks osa eesti nüüdismuusikast, multimeedia- ja tegevuskunstist. Paradoksaalselt annab sellele poliitiku silmis teatava autoriteedi globaalse koguduse olemasolu ja religioosne suletus. Muidugi teada meeldib poliitikule kõige rohkem kõik  see, mis on seotud massirituaalide ja kollektiivse ekstaasiga: sambad, laulupeod, pühakute elulood ja mitut masti „õukonnamuusika”, mida annab majapidamises kasulikult tarvitada. Seega, mõeldes sellistele asjadele nagu avalikkus ja poliitika, oleks kultuuri tarbeks raha küsima minnes alati kasulik järele mõelda, mis see on, mille jaoks küsitakse, kas sotsiaalne puue, tööstusharu, massieufooria tööriist, rahvusvaheline luksuskaup või mingi muu asi. Kui sellest reaalset kasu ei olegi, siis vähemasti annab see teatava  enesetunnetuse. Ja hiljem on selge, mille eest sõimatakse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming