Kuidas otsustajad meiega kõnelevad

Evi Arujärv

On kurb tõsiasi, et arutelud sotsioloogiliste küsitluste ja mis tahes sotsiaalpoliitiliste „instrumentide” üle taanduvad enamasti demagoogia tulevärgiks. Meenuvad otsusetegijate argumendid pensioniea tõstmise, maksude ja emapalga diskussioonides. Ka ETV 7. aprilli „teledebatt” kõrgete riigiametnike palkade teemal, kui grupp kõrgepalgalisi tegeles saatejuhi leebe pilgu all isiklike palganumbrite kirgliku kaitsmisega, põhiväiteks  võlusõna „vastutus” – kuigi on ilmselge, et lisaks palgale kipub riigi kõrgepalgaliste lisaboonuseks olema vastutamatus. Ei vastuta ju keegi rahakoti ega positsiooniga – ka ebaõnnestumise korral on garanteeritud soe koht kusagil mujal.

Juba ammu kõneldakse valimisretoorika populismist. Aga sama kehtib ka igapäevasuhtluses. Otsusetegijate tõsiseltvõetav argumentatsioon ühiskondlikes aruteludes  on pigem erand kui reegel. Pakutakse mütoloogiaid, künismi ja libaargumente. Lõviosa „ülalt” „alla” kulgevast kommunikatsioonist on populismist läbi imbunud ja inimesi lihtsalt lollitatakse. Kahe käe sõrmedel võib üles lugeda poliitikud, kes vaevuvad ja suudavad esitada oma seisukohti argumenteeritult ja väärikalt.

Ajupesu instrumentaarium koosneb väikesest demagoogiavõtete komplektist.  Huvitaval kombel on võte number üks – kaastundele ja turvalisusele apelleerimine – esiplaanile tõusnud tänu „sotsiaalse mõõtme” retoorika üle võtnud parempoliitikutele. Siit algas künismi ja demagoogia kõrgpilotaaž. Inimeste kaitsmisest, vaesuseohust ja turvalisusest kõneldakse praegu nii seoses pensioniea tõstmisega kui ka kõrgepalgaliste boonuste teema puhul. Kaastundepedaali vastand on vastutuse, arukuse  ja moraalsuse pedaal. Mis tahes n-ö ebapopulaarsete otsuse puhul kutsutakse üles „teadlikkusele” ehk allumisele. Allajääjaid piitsutatakse saamatuse ja laiskuse pärast, kuigi probleemistik on märksa keerulisem. Vana hea „argument” on vaenlaseoht. Kui te nõus ei ole, siis tulevad hiinlased, Valgevene keevitajad, Savisaar, nälg, muhameedlased ja üldine pankrott.

Neljas võte on „õigeks” hinnanguks sobiliku  konteksti valimine: rikkad Põhjamaad ja Euroopa on sobiv kontekst kõrgepalgaliste eluolu õigustuseks (see oli lipukiri ka eelmainitud teledebatis), vaene Ida-E uroopa, näljahädas Aafrika ja Venemaa kolkad loovad soodsa tausta alumistest tuludetsiilidest õhkuvale sotsiaalsele rahulolematusele. Kokkuvõttes iseloomustab poliitretoorikat arvumaagia ehk vehklemine majandusja sotsiaalstatistika üksiknumbritega; mõistemaagia  ehk demokraatia, turu ja vabaduse mantra uinutav kordamine; üldise häda kuulutamine ja vaenlasekujuga ähvardamine ehk apelleerimine turvalisuseinstinktile; moraalile ja teadlikkusele osutamine, alternatiiviks negatiivne märgistus (juhmid, laisad ja nõukogude korra ihalejad) ning lõpuks – „veenva” võrdluskonteksti valimine. Viimane ja kõike krooniv „argument” on „loll rahvas”, kellega ei ole võimalik mingis teises  keeles kõnelda. Kes võiks palagani peatada? Esimene mõte – presidendi institutsioon oma mõttekodade ja nõunikega, eeldatavalt objektiivne, ühiskonna tervikpilti kaastundliku pilgu all hoidev jõud. Siiani on selle institutsiooni nähtavaimad ilmingud siiski vaid armulikud „karjasesõnumid” ja individuaalne body building. Paraku seisab see väga-väga kaugel sellest vastutustundlikust  ja analüütilisest tähenduste andmise protsessist, mida võiks oodata.

Teine mõte: uuriv ajakirjandus – mis aga eeldab ajakirjanikule piisavalt aega, võimalust, kompetentsi ja turvalist sõltumatust süveneda tsementeerunud näitarvude ja demagoogia tagamaadesse ning „tõlkida” see arusaadavasse keelde seoste ja tervikpildina. Aga, jah, see on kallis ja meedia eesmärk on kasumit teenida. Muide, et see  viimane väide on võimukam, kui ta võiks, selles on oma osa ka visalt ajakirjanduse n-ö valgustuslikkuse vastu võidelnud ekspertidel, põhjenduseks propagandahirm. Olukorras, kus ajakirjanduse-õpetusega samast letist pakutakse PR- õpetust ja meedia on läbi imbunud manipuleerimisvõtetest, millele ei ole kuidagi võimalik külge riputada lipikut „tegemist on propaganda/reklaamtekstiga”, on see hirm lootusetult aegunud.  Just valgustuslikku – ühiskonna toimemehhanismide analüütilist ja selges keeles äraseletamist oleks vaja vastukaaluks õilmitsevale demagoogiale. Ainult et kes seda teeb?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming