Kuidas ometi karude eelarvamuslikest hoiakutest üle saada?

MADIS JÄRVEKÜLG

Kultuur 2030

Sirp keskendub sel aastal kultuuripoliitika põhialustele koondnimetusega „Kultuur 2030“. Praegune põhialuste dokument kehtib aastani 2020, seega on viimane aeg hakata koguma ideid järgmiseks.

Igal nädalal vastab üks Sirbi autoreist küsimusele Milline on Eesti kultuuripoliitika suurim õnnestumine või läbikukkumine?“ ning lisaks ilmuvad ka pikemad käsitlused.

Varem on samas sarjas ilmunud Ott Karulini „Et karu ei nutaks“ (9. II), Kaarel Tarandi „Karu nuttu jätkub kauemaks“ (23. III) ja Maarin Mürgi „Karu, ära nuta, hakka tegutsema!“ (29. VI).


Valdkondade eripära seab kultuuripoliitika alusdokumentide koostajad juba eos äärmiselt keerulise ülesande ette ning kui meenutada Ott Karulini ülevaadet „Kultuur 2020“ sünniloost,1 siis ega lõppotsustajad nende tööst suurt hoolida ei ole tihanud. Kui palju kuulub teooria ja praktika lahusus poliitika instrumentaalsesse loogikasse või sisaldab konkreetsete isikutega kaasnevate tõmbetuulte mõju, on iseküsimus.

Tänuväärselt on just Sirp viimastel aastatel kultuuripoliitika dokumente analüüsides ühena vähestest edasisi arutelupunkte välja pakkunud. Olgu viidatud ka kultuuriministeeriumi kunstivaldkondade rahastuse analüüsile.2 Loodetavasti võetakse neid tähelepanekuid kõrgemal otsustustasandil uue kultuuripoliitika aluste dokumendi „Kultuur 2030“ koostamisel tõsiselt.

Järgnev jutt puudutab peamiselt muusika valdkonda, sealseid sümbolite loojaid (symbol creator) – David Hesmond­halgh on kasutanud seda mõistet põhimõtteliselt selleks, et termineid kunst ja kunstnik (art, artist) saatvast geeniusemüüdist eemalduda ja kultuuri­valdkonnas tehtavat tööd esile tuua.3

Loomemajanduse vastuolud

Võib lihtsustatult öelda, et rahvusvaheliselt valdava progressiivsema poliitilise (loomemajandusliku) uskumuse järgi on kultuuri investeerimise tulemus märkimisväärne majanduskasv. Öeldakse, et see on majanduslikustamise kaasabil kultuuri taandamine, teisalt kaasneb vaeslapse staatuses olnud valdkonna ühiskondliku tähtsuse kasv ühes kultuuri avanemisega teistele sektoritele. Igipõlised dihhotoomiad stiilis kunst vs. kommerts on nendest mitu aastakümmet kestnud aruteludest hoogu juurde saanud. Samuti on need andnud võimaluse varem väheväärtuslikuks peetud kultuurivormide kalkulatsioonidesse hiilida (Eesti muusikaelus võlgneme siin tänu näiteks Music Estoniale ja Tallinn Music Weekile).

Seoses muusikaga võiks nüüd olla ka aeg praktilise fookusega aruteludes (nt kultuuripoliitika aluste koostamisel) mainitud tüüpi täielikest vastandustest taganeda, sest enamasti veab neid algeline hinnang, millel ei ole analüütilist tagapõhja. Tihtipeale ei osata selliseid mõisteid pildudes hoomata võõra territooriumi keerukust. Mingi kultuurinähtuse püüdlik mittekommertsiaalse staatuse rõhutamine (sageli veel ekslikult ühepoolselt) ei aita meid kuigipalju lähemale selle nähtuse väärtuse mõistmisele. Ja näiteks sõnapaar „standardiseeriv levimuusika“ võtab kõik võimalused hoomata selle tähistaja taguse alana silmas peetu komplekssust.

Mulle tundub, et suur osa loojaskonnast, kes justkui võiks olla osa viimase paarikümne aasta jooksul kümnes eri suunas laienenud loomemajanduse masinavärgist (kus põhiressurss ja subjektsuse tekkimise alus on endiselt võrdlemisi hägune „loovus“), peab end majandusliku reduktsionismi hirmus pigem kultuurimajanduse subjektiks. Raske uskuda, et lõhed selles spetsiifiliste kogemuste ja teadmiste assortiis kiirkorras ületatud saaksid, eriti arvestades nende mõistete (creative industries, cultural industries jne) ja definitsioonide semantilist ebakõla rahvusvahelises vaates ning sealt tulenevaid eri arusaamu. Siin jagub veel tööd kultuuripoliitika sihtrühmadele eri suundade ja võimaluste arusaadavaks tegemisel.

IDA Raadio tüüpi initsiatiivid ei mahu ilmselt kehtiva kultuurialuste dokumendi ja sinna peidetud normatiivsete väärtuskriteeriumide kaitse ja toetuse alla.

Sander Rajamäe

Näiteks Leedus on uurijad väga detailselt kirjeldanud muutusi, mis kaasnesid loomemajanduse kui poliitilise idee sisenemisega riigi kultuurisfääri.4 Sealt nähtub mitmesuguseid uue ideega toimetulekuviise. Muuhulgas, suhet loomemajandusega võib kirjeldada selektiivselt, vastavalt konkreetse olukorra nõudmistele, mis võimaldab end ühel hetkel mõnele „kahtlustäratavale projektile“ sobivaks tõlgendada ning teises situatsioonis „sõltumatu loojana“ esineda, et mitte kolleegide silmis häbiposti sattuda. See on situatsiooni tingimustega kohanemise mäng ja sellisena kultuuri osa. Ja neid sotsiaalseid mänge on peetud aastakümneid ka kõige kõrgemates kultuurisfäärides, olgugi et seda on püütud katta autentsuse looriga.

Paralleelselt loomemajanduse idee arenguga jätkub loomulikult madin ja võidujooks traditsioonilise kultuuripoliitika limiteeritud ressursside poole. Eelkõige selles muusikaelu vallas kardan, et paljud kultuuriväärtused jäävad loova lammutuse hirmus sündimata. Meie väiksuse juures on ikka räägitud isiklike või grupisümpaatiate ebaproportsionaalselt suurest mõjust kultuuriotsuste kujundajatele ja see mõju tahes-tahtmata põlistab sotsiaalseid barjääre. Niisiis võiks püüda teha vahet healoomulisel konfliktil ja pahaloomulistel piirangutel sektantlikes mõttemallides – igavikuline inimlik probleem! – ning vaadata kriitiliselt otsa rajasõltuvuse kütkeis uutele tähendustele suletud muusikakultuuri institutsionaalsele ülesehitusele. See ei ole küll originaalne teemapüstitus, aga Eesti muusikavaldkonnas paraku eriti selgelt esil.

Institutsioon ja rohujuur

Nimelt, Eesti sarnaneb antud kontekstis Leeduga just Nõukogude ajast päritud kultuurisüsteemi poolest. „Kultuur 2020“ helikunsti osa retoorika viitab peaaegu eranditult traditsiooniliselt institutsionaliseeritud muusikasfääri arendamisele, olles ilmselt nüüd juba teadlik, et suur osa kultuuri- ja sotsiaalset väärtust jäi sellises sõnastuses sealt välja.

Kuivõrd ja millises koostöövormis oleks riigiaparaat valmis ulatama käe isetekkelisele muusikakultuurile? Ja vastupidi, kuivõrd oleks üks, teine või kolmas hobimuusikuks peetav sellest üldse huvitatud? Oma osa on siin kultuurivälja esindajate eri segmentide ootuste ja eesmärkide uurimisel. Olen veendunud, et meil on omajagu sellist kultuurikvaliteeti, millele küll praeguse riigiluubi all raske näppu peale panna, aga millest suur osa on inimestevaheliste suhete kaudu ja maitsejoonte võrestikuna juba tihedalt põimunud ning kultuurielus laialdaselt väärtuslikuna teadvustatud. Küll aga pole sellesse sfääri kaasa sündinud sidemeid poliitikakujundajatega ning neid napib ka muusikaharidusasutuste puhul.

Vastse positiivse näitena võib vaadelda IDA Raadio tegevust – eri maitsekultuure, sadu aktiivseid, peamiselt muusikainimesi ühendavat platvormi nii füüsilises kui ka digitaalses ruumis, mille sütitavaid ja mitte ainult riigisiseseid või ühe rahvusega piirduvaid sundimatuid kõrvalmõjusid oleme juba näinud ning saame neist loodetavasti ka tulevikus osa. Iseasi, kas muusika­poliitika kujundajad – eksperdid, ametnikud, loomeliitude esindajad, poliitikud jne – ikka oskavad ja tahavad seda tähele panna. Kahtlen, kas see initsiatiiv kehtiva kultuurialuste dokumendi ja sinna peidetud normatiivsete väärtuskriteeriumide kaitse ja toetuse alla mahub. Rääkimata sellest, et oma tegutsemisloogikas oleks kultuuripoliitika rakendusasutustel IDA Raadio laadsetelt algatustelt nii mõndagi õppida.

Karu nutab ka digipisaraid

Sellised ettevõtmised on seda väärtuslikumad, kuna tänapäeva elukorraldus soodustab individualiseerumist. Eks digitaalsete ühismeedia- ja tarbimisplatvormide rägastiku aina kasvava mõjujõu ja killustunud auditooriumide tingimusis on loomevaldkonnas eneseteostust otsivate inimeste majanduslik, aga ka sümboolne staatus aina prekaarsem, eriti kui jääda toimuva suhtes ignorantseks. Eks loomulik ole ka see, et need uued tingimused, n-ö kohustuslikud osaoskused, selekteerivad välja edukamad kohanejad, osa väärtust läheb küllastunud tähelepanumajanduses kaotsi ja jääb marginaaliasse hulpima. Mõnda hoiavad tagasi ka ideoloogilised kammitsad – igasugune süstemaatiline teavitus on promo, kommerts, olemuslikult vääritu ja madal – ja ta vannub alla. Iseäranis Euroopa traditsioonis, mis peab kultuurivälja autonoomiat eriti oluliseks. Jätkates artiklisarjas kinnistunud metafooriga, võib öelda nii, et suure tõenäosusega valab oma individuaalsuses eraklikult nuttev karu ka digipisaraid.

Aga seda ei peaks ka ülemäära traagiliselt võtma – see on valiku- ja eristumisvõimalus, mille arvelt tuleb n-ö konkurentsieelises järele anda. Kuigi digiutopistidega on paljus raske nõustuda, arvan erinevalt Maarin Mürgist,5 et digitaalseid suhtlus- ja tarbimisvõrgustikke tuleb näha ka võimaluse, mitte üksnes ohuna. Nancy Baym näiteks kirjeldab oma värskes raamatus, kuidas väga erineva staatusega muusikud oma artistlikku müstikat minetades austajatega täiesti uuel moel „intiimse tööga“ tähenduslikke ühendusi loovad – taamal lõõmavad teoreetilised küsimused, kuidas neid muusikatööstuse dünaamikas tuluks konverteerida.6 Võib küsida, kas nüüdismeedia platvormid võimaldavad uusi sotsiaalseid kvaliteete või muudavad sotsiaalse tehniliseks. Eks nad luba mõlemasuunalist liikumist.

Eestis võiks avalikus sektoris uue meedia võimalusi kasutada avaliku väärtuse loomiseks, mistõttu peaks see olema ka kultuuripoliitika tuline huviala. Mitte ainult pärandi digiteerimise mõttes, vaid ka reaalajas toimuva kultuurilise kollektiivse tähendusloome võimaldamisel, mõtestamisel, arvestamisel. Kui rääkida organiseeritumast kultuurivahendusest, siis näiteks kultuuriajakirjanduses oleme Vikerkaares näinud viimastel aastatel digiplatvormidel aktiveerumist ning eks rohujuuretasandi kogukonnana üles ehitatud Müürilehe vastuvõtt SA Kultuurileht hoolealuste hulka ole ka suur samm edasi. Aga mõni aasta tagasi õhus olnud jutud kultuuriajakirjanduse integreeritud veebikodust püsivad vist ikkagi veel kalevi all. ERRi kultuuriportaal õnneks korvab.

Tegelik mitmekesisus

Eesti muusikakultuuri organisatoorne seatus ja siin-seal aruteludes kõlanud väärtushinnangud kinnitavad ikka ja jälle, et valdkond on endiselt sügava polarisatsiooni mõju all (à la pop- vs. kõrgkultuur), ja seda isegi Facebooki abita. Sedalaadi tähendusraam pärsib emažanrite vahelistel hallaladel tegutsejate omapära avaldumist. Selle kiuste on neid aga üha rohkem. Juba viis aastat tagasi Mart Niineste7 tehtud kriitika sisuline pool on paljuski ka praegu pädev, ainult et muusikategevuse ulatus on veel kirjum ja kultuuripoliitika aluste dokument sellevõrra vähem representatiivne.

Niisiis võiks kokku leppida selles, et mitmekesisus on ka kultuurivaldkondade sisene väärtus, täiendav eriilmelisus ja potentsiaalne „uus“, mida nii väga loomemajanduses innovatsiooni nimetuse all igatsetakse, tuleb sageli välja vastuoludest siginevast dialoogist. Perifeeria, obskuursuse, rohujuure­tegevuse elav olemasolu ja kaasamine on seejuures äärmiselt tähtis (olenemata sellest, kuidas keegi neid nähtusi teljel populaarne–klassikaline liigitab) ja peaks saama vähemalt mingil kujul kultuuripoliitika alustes markeeritud.

 

Mõistagi jääb otsesest haardeulatusest välja establishment’i-vastane kultuuritegevus, aga just sellisena on see ainukese püsiva kriitikafoonina süsteemile ka oluline.

Seega oleks kena, kui poliitika kujundamise asjaosalised võtaksid vaevaks vaadata ka meie muusikasfääri kitsamatesse soppidesse, mis loomemajanduse olukorra statistikas ei kajastu, muu hulgas hoogsamalt mööda institutsioonidest, ja püüaksid mõista sealsete inimeste tegevuse väärtust neile endile ja ümberkaudsetele. Paneksid tähele uusi iseorganiseerumise vorme, ka väljaspool TMW festivali raamistikku. Sinna on samuti peidetud spetsiifiline pädevus, olgugi et seda ei ole harjutud mõistma professionaalsuse kaudu. Seal istub lisasisend ja -kogemus kultuuripoliitika aluste täiendamiseks.

Äkki tõesti on vajadus uut laadi aktiivsete esindusorganisatsioonide järele? Samal ajal, nagu ka viimane loomemajanduse uuring korduvalt viitab, on vaja välja töötada võimalikult selge, erinevusi hõlmav, paindlik andmete kogumise ja hoiustamise mehhanism, kus võetakse arvesse, et kõike pole võimalik kvantitatiivselt püüda. Siinkirjutaja hinnangul peitub põhiprobleem hoiakutes, mis tulevad välja kvalitatiivselt. Uute seoste ja võimaluste ilmnemises ei tohiks automaatselt näha kultuuripoliitika täielikku instrumentaliseerimist, veel rohkem tuleks hoiduda poliitilisest bullshit-retoorikast,8 kus näiliselt teadmispõhiselt, aga tegelikult lämmatavate kultuurimüütide või loosunglikkuse populistlikus säras pimestunult meie muusikaelu sotsioloogilist reaalsust eiratakse.

Akadeemilises arutelus on ühe suunana ikka toonitatud kultuuri­poliitika koordineerivat rolli, selle ülesannet luua võimalikult laia teadmiste baasi haaravaid asjakohaseid gruppe – era­ettevõtteid, mittekasumlikku kultuuri­tegevust, ülikoole, teisi avaõiguslikke kultuuriinstitutsioone, DIY-liikumisi jne, ühendavaid tugisüsteeme. Defineerituna sotsiaalsete võrgustike ja vastastikuste suhete kaudu ning lisades kultuuripubliku osaluse, omandab kultuurianalüütilises kontekstis võrdlemisi negatiivse konnotatsiooniga sõna „turg“ nii hoopis uue tähenduse.9 See võiks endiselt olla üks mõtteline alternatiiv loomemajanduse ja traditsioonilise kultuuripoliitika paradigmade vastasseisule, olgugi et neid ei tohiks kunagi teineteist välistavana vaadeldagi. Neid võiks käsitleda püsivas produktiivses konfliktis piiril, mis üheaegselt eristab, aga võimaldab ka info ja tegevuste ülekannet. Eesti rahvusringhäälingus peitub siinkohal, just keskse organisatsioonina meedia- ja kultuurimaailma ristmikul, suur potentsiaal ning Eesti Laulu organisatoorset arengut (ja sisulist nihet Eurovisioni auditooriumi maitse aimamisest kohaliku talendi väljapanekuks) võib selles plaanis käsitleda juhtumi­uuringuna.10

Olgu öeldud, et keegi ei vastusta traditsiooniliste muusikainstitutsioonide riikliku baasfinantseeringu ega nende eest kostvate ühenduste vajalikkust. Küll aga mõnevõrra nende vähest valmidust esmalt kultuuripraktikate ja muusikakäsitluste mitmekesisust eelarvamusvabalt aduda ning seejärel ehk vastastikku arendavaid assotsiatsioone otsida. Puudutagu need esteetilisi arusaamu, haridust, organisatsioonikultuuri, turundusstrateegiaid, eksporti või hoopis midagi muud, mida me ei oska ettegi kujutada.

Kas praegune süsteem ning selles tekkinud sotsiaalsed ja struktuursed sõltuvussuhted seda ikka võimaldavad? Toetavate sõnadega võiks alustada tuleviku (kuni 2030!) alusdokumendis, mis kätkeks endas natuke rohkem kui praegune petlik fraas „riik soodustab eesti muusikaelu mitmekesisust”. Keskne muusikapoliitika mõiste olgu ikkagi avatud võrgustike koordineerimine, mitte väsinud infrastruktuuri edasine suletus ja institutsionaalne kinnistamine, vahet pole, kas võlusõna „innovatsioon“, mida paljud pelgavad, valemisse pääseb. Kindlasti leidub hulganisti neid, kellele mõjub see jutt lihtsalt ühe lõputult õudse kultuuri kommertsialiseerumise järjekordse ilminguna, sest muidu seda siin kirjutama ei peaks.

 

1 Ott Karulin, Hea kultuuriminister – Sirp 10. II 2017.

2 Ott Karulin, Institutsioon, institutsioon, sind vaid loon, sind vaid loon – Sirp 8. I 2016.

3 David Hesmondhalgh, The Cultural Industries, III tr, London: SAGE, 2013.

4 Egle Rindzevičiūtė, Jenny Svensson ja Klara Tomson, The International Transfer of Creative Industries as a Policy Idea – International Journal of Cultural Policy, 2016, nr 22 (4), lk 594–610.

5 Maarin Mürk, Karu, ära nuta, hakka tegutsema! – Sirp 29. VI 2018.

6 Nancy Baym, Playing to the Crowd: Musicians, Audiences, and the Intimate Work of Connection. New York University Press, 2018.

7 Mart Niineste, Muusikapoliitika – seisuslik kord igavesti? – Sirp 29. VIII 2013.

8 Eleonora Belfiore, On Bullshit in Cultural Policy Practice and Research: Notes From the British Case – International Journal of Cultural Policy, 2009, nr 15 (3), lk 343–359.

9 Jason Potts, Stuart Cunningham, John Hartley ja Paul Ormerid, Social Network Markets: A New Definition of the Creative Industries – Journal of Cultural Economics, 2008, nr 32, lk 167–185.

10 Indrek Ibrus, Ulrike Rohn ja Alessandro Nanì, Searching for Public Value in Innovation Coordination: How the Eurovision Song Contest Was Used to Innovate the Public Service Media Model in Estonia – International Journal of Cultural Studies, 15. II 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht