Kuidas mitte olla hirmunud koloniaaljäänuk?

Quentin Peel: „Kõige vaenulikumad on valijad immigrantide vastu paigus, kus immigrante on kõige vähem nähtud.“

Ahto Lobjakas

Läinud nädalal esines Tallinnas avatud ühiskonna foorumil Suurbritannia rahvusvaheliste suhete mõttekoja Chatham House’i liige, ajalehe Financial Times kauaaegne korrespondent Quentin Peel.

Kas praegugi kehtib tähelepanek, et kriisid vaid tugevdavad Euroopa Liitu?

Quentin Peel: Meie praegused kriisid on lahenduseta ja seetõttu ei näi EL praegu tugevana. Arvan siiski, et väljume kriisidest tugevamana, sest ühtsete seisukohtade järele on karjuv vajadus. Võtkem põgenikeküsimuse. Kui üritaksime seda tohutut kogu kontinenti haaravat probleemi lahendada riikide tasandil, seaksime vältimatult küsimärgi alla inimeste liikumisvabaduse ELi sees, teisisõnu Schengeni viisaruumi. Ohtu satuks väga fundamentaalne osa EList. Sisserände puhul on alati tegemist uskumatult tundliku poliitilise küsimusega, mida äärmuslastel on kerge ära kasutada. See teema tekitab paljudes kodanikes vastakaid tundeid. Kõik suured parteid kardavad praegu Suurbritannias immigratsiooniteemat, olgu tegemist põgenikega või inimeste liikumisega ELi sees, ja püüavad vältida juhtrolli võtmist selles küsimuses. Angela Merkel seevastu on väga positiivselt üllatades julgenud seda teemat käsitleda endale poliitiliselt üsna riskantsel viisil. Ta on mõistnud, et tegu on küsimusega, mis võib ELi lõhestada, kui me ei leia ühist lahendust.

Merkel on läinud kaasa Saksa avalikkuse ootusega. Kas aga Viktor Orbáni tegevus pole samavõrd legitiimne, arvestades Ungari avalikku arvamust? Kas selle alt üles toimiva dünaamika tulemuseks võib olla ELi reaalne lõhestumine?

Rändeküsimuse puhul näeme sageli, et immigrantide vastu on valijad kõige vaenulikumad paigus, kus on neid kõige vähem nähtud. Suurim vastuseis immigrantidele on täheldatav Ida-Saksamaal, kuhu sisserändajaid on jõudnud väga vähe. Suurbritannias esindab Euroopa- ja immigrantidevastane partei UKIP samuti mahajäänud ja üsna räbalas olukorras piirkondade inimesi, kes elavad nt väikestes mereäärsetes kuurortlinnades, kuhu sisserändajaid pole praktiliselt jagunud. Inimestel on tunne, et sisseränne hakkab nende elu mõjutama, kuigi selle taga on teised sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid. Need on inimesed, kes on ühiskonnas maha jäetud ja kes tahavad tagasi pöörduda vanade heade päevade juurde, mil piirid olid hästi valvatud ja sisse ei rännanud need võõraid keeli rääkivad hirmsad inimesed teistest riikidest ja kultuuridest.

Sisserännudebatid Eestis ja Suur­britannias pakuvad praegu huvitava peegelpildi. Immigratsioonidebatt Suurbritannias käis nn vana immigratsiooni üle Lõuna-Aasiast, Aafrikast, Kariibi mere saartelt. Värvilised inimesed, mustad aafriklased, pruunid inimesed, erineva usutaustaga inimesed. Probleeme oli nii sisserändega harjumise kui ka integratsiooniga. Jõudsime just selle teemaga leppida, kui piirid laienenud ELis avanesid ning tuli uus sisserändajate laine: poolakad, baltlased, rumeenlased, bulgaarlased jt. See on vana ja lahenduseta tõrjereaktsioon: inimesed polnud leppinud varasema immigratsiooniga ja maksavad nüüd selle eest uutele sisserändajatele kätte. Eesti sügav mure puudutab vene vähemust, see on mure oma identiteedi säilitamise pärast olukorras, kus otseses naabruses asub suur ja agressiivne naaber. Ja seetõttu te ütlete, et me ei saa endale lubada mingisugust sisserännet ja elate selle välja põgenike peal, kes tulevad hoopis mujalt. Eesti demonstreeriks oma küpsust ja pühendumist avatud väärtustele öeldes: „Tulge!“.

Nõus. Aga on tunne, et Euroopa on jagunemas kaheks leeriks, mis elavad eri ajastutes. Suurbritannias on pagulasteemaline debatt koloniaalajastu taustal käinud pikka aega, 1950.-1960. aastatest peale. Samal ajal on Ungari või Eesti teatud mõttes ikka kinni XIX sajandis. Antagu meile kõigepealt oma rahvusriik ja lastagu näha, mis sellest välja tuleb, ja alles siis tüüdake meid oma postmodernsete probleemidega. Kas nii erinevat ajaskaalat on Euroopas võimalik ühitada?

See on kindlasti väljakutse. Eesti nagu kõik teised uued ELi liikmed aastast 2004 sisenesid ühendusse avatud silmadega selle osas, mis neid ELis ees ootab. Aga võib-olla nad teatud mõttes siiski ei mõelnud, mis on rahvusriikide-järgne maailm, mille eestkõnelejad tahavad vähem rahvusriiki ja enam avatud piire. Sama probleem ELiga on ka brittidel. Pingepotentsiaal uute ja vanade liikmesriikide vahel on alati olemas olnud. Euroskeptikud nagu Václav Klaus väitsid algusest peale, et üks Nõukogude Liit asendatakse lihtsalt teisega. Saan aru, kuidas ta võis sellele mõttele tulla, kuigi elu uues liidus on mõõtmatult parem …

Eestis oli meil nõukogudeaegne juht, kes veenis avalikkust, et EL ei ole nii halb, kui kardetakse. Eesti NSV ülemnõukogu viimast esimeest Arnold Rüütlit peetakse vastutavaks selle eest, et referendum ELiga liitumiseks õnnestus.

Tal oli õigus. EL ei paku täiesti riigiülest või -vaba integratsiooni. Kaugel sellest. See on ikkagi rahvusriikide kogum, kus me säilitame oma keele ja väga suure osa oma identiteedist, luues ühtlasi suurema taustsüsteemi, milles see identiteet saab õitseda. Mu abikaasa on pärit Iirimaalt, väikesest riigist, vaevalt paar korda suuremast kui Eesti. Suhetelt naabritega on Iirimaa päris Eesti moodi. Väike riik, kes on pidevalt kaitseasendis.

Iirimaal on siiski kultuuriliselt äärmiselt ekspansiivne ühiskond.

Nad on õppinud sellised olema. Euroopa vabastas Iirimaa, andes talle iseolemise võimaluse. Koloniaalmentaliteedist saadi lahti. Nagu ütles iiri ekspeaminis­ter Gareth Fitzgerald: „Meie suurim vaba­ne­mine polnud iseseisvumine, vaid liitumine Euroopaga. See vabastas meid ja andis eneseuhkuse. Iirimaa ei olnud enam väike ja hirmunud koloniaaljäänuk.“

Kui Eesti on sellises vabanemiseelses faasis, kas ei riski ta siis Saksamaa ja muu Lääne-Euroopa kaotamisega? Ja Saksamaa kaotanuna kaotaks Eesti Iirimaast palju rohkem, sest tema Suurbritannia on Venemaa.

Eesti tegi oma selge valiku ELiga liitudes, valides Venemaa vastandi. Need, kes üritavad nüüd ajalugu ümber kirjutada ja ütlevad, et me ei loobunud tegelikult Xist, Yist või Zist, ei ole siirad. Oli selge, et klubiga liitunul tuleb tasuda liikmemaks saamaks osa privileegidest. Millestki tuleb alati loobuda, kui ühinetakse klubiga, mille reeglite üle otsustavad kõik koos.

Kardan, et kui korraldada referendum, kus pakkuda valikut, et sisserännet ei tule, aga Eesti lahkub EList, siis saaksime „positiivse“ tulemuse. Mida sellises olukorras teha? Esimene probleem on muidugi juhtide vastutus.

Bertolt Brecht öelnuks juhtidele: „Leidke teine rahvas.“ Kui minu kodumaa hääletab järgmisel aastal EList lahkumise poolt – ja see oht on olemas, on mul suur kiusatus mujale kolida. On võimalik, et hetkelises hullusehoos otsustatakse siin Eestis, et immigratsioonioht – põgenikest rääkides on jutt praegu vist mõnesajast inimesest – viib kõige muu ohverdamiseni. See oleks absurd.

Kas te ei arva, et Suurbritannia puhul leitakse lõpuks mingi kompromiss, isegi kui valijad peaksid hääletama EList lahkumise poolt? Igal juhul järgneksid ju pikad ja keerulised läbirääkimised lahkumistingimuste üle.

Need oleksid väga keerulised läbirääkimised. „Lahtihaakimine“ oleks väga komplitseeritud protsess, eriti kuna nii suur osa Euroopa rahandussektorist asub Londonis. Ma palvetan ja loodan, et kaine mõistus võidab.

Vaevalt et Saksamaa ja ka Prantsusmaa tahaksid lasta Suurbritannial lahkuda lihtsalt niisama. Suurbritannia on Euroopale kaugelt liiga tähtis.

Aga kui Suurbritannia tõstab hinda? Näiteks öeldes, et ELi jäädakse vaid siis, kui saadakse erand inimeste vaba liikumise osas, nii et loobuda tuleks ühest peamisest ühenduse tugisambast. Saksamaa ja Prantsusmaa leiaksid end väga suure tõkke ees. David Cameron ei saa aru, et kui François Hollande teeb liiga palju järeleandmisi, seisab ta valimistel vastakuti Marine Le Peniga, kes küsib: „Kui neile tehakse järeleandmisi, siis miks mitte meile?“

Suurbritannia on kõigele vaatamata progressiivne jõud Euroopas, võrreldes Ida-Euroopaga, mis on libisemas XIX sajandisse. Kas see ei või muuta kogu võrrandit, kui lasta Suurbritannial Euroopast lahkuda hetkel, mil kogu Ida-Euroopa suundub täiesti valele poole?

Just niisugused väljakutsed seisavad praegu Euroopa ees. Jälgigem Angela Merkelit. Eurotsoon oli äsja tema päevakorras esimesel, teisel ja kolmandal kohal, britid ja Euroopa võib olla neljandal. Nüüd on järsku tipus sisseränne, sest Merkel näeb väga selgelt just neid pingeid ja paineid, millest te räägite. Kahju, mida brittide lahkumine tekitaks laiemale Euroopa kokkukuuluvusele ja positsioonile maailmas, oleks tohutu. Briti valitsus on hullumeelne oma kavatsuses korraldada referendum ja nõudes ELilt rumalaid asju, millest pool pole väga tähtsad. Enamiku üle nõudmistest saaks läbi rääkida lahkumisähvarduseta. Brittidel puudub reaalsustaju, aga see on meie siseriikliku poliitilise protsessi probleem.

Ehk puudub reaalsustaju hoopis Merkelil ja Hollandil? Suurbritannia on ÜRO julgeolekunõukogu alaline vetoõigusega liige. Ainus viis, kuidas Euroopa võib loota lahendada oma suuri probleeme, esmajoones sisserändekriisi, on Euroopa ääremaade nagu Türgi, Liibanon ja Süüria stabiliseerimine. Ilma Suurbritanniata …

Olgem realistlikud. Suurbritannia eemaldaks ennast ise EList. Aga tõepoolest, brittidel on veel teatavat rahvusvahelist võimekust, olgugi et palju vähem kui varem. Kuid kes olid Minskis läbi rääkimas Putiniga? Merkel ja Hollande. Kus olid britid? Eikusagil. Küsimus pole selles, et Hollande oleks nii tugev. Nii britid kui ka prantslased, kaks julgeolekunõukogu alalist liiget, keda me oleme alati pidanud Euroopa välispoliitika raskekaallasteks, on tegelikult mõlemad sissepoole vaatavas faasis ja raskuste tõstmise lootusega vaadatakse nüüd Saksamaa poole. Saksamaa aga ei tunne end selles rollis hästi, sakslased on aastaid elanud eituses: „Me ei ole juhid, teised juhtigu.“ See on veel üks põhjus, miks Euroopas on praegu keerulised ajad. Merkeli lahendus on selline: Euroopa ühtsus on kõige tähtsam, ei saa nii, et Saksamaa on kõige ees juhirollis. Merkel usub tõeliselt sellisesse suurde ümarlauda, mille ümber kõik kokku tulevad. Ta ei ole sundija tüüp, vaid tahab tõesti otsida lahendusi. Nii tuleb ta ka immigratsiooniküsimuses välja lahendusega, millega saavad edasi elada nii ungarlased kui ka idaeurooplased.

Kas Merkel saab endale lubada Suurbritannia kaotamist ajal, mil Venemaa on sekkumas Süürias jne?

Ta ei taha seda, see on ilmselge. Aga kui Merkelil tuleb valida Prantsusmaa ja Suurbritannia kaotamise vahel, lendaks Suurbritannia esimesena välja. Prantsusmaa on tähtsam. Suurbritannia osalus Euroopas on viimase 30 aasta jooksul olnud üks katkematu jutt eranditest, viivitustest jms. Nendega pole kerge. See teeb ELi väga raskesti hallatavaks. Ma tõesti tahan korrata Thomas Manni mõtet kohandatuna oma kodumaale: ma soovin näha euroopalikumat Suur­britanniat ja mitte britilikumat ELi.

Kas Jeremy Corbyn, Alexis Tsipras jt on kohalikud nähtused, kelle sarnasus on juhuslik, või on valijate ihaluses „korralikumate“ inimeste järele midagi sügavamat ja üldisemat?

Ihalus on peavooluvastaste inimeste järele. Traditsioonilised keskparteid on end majanduskriisides määrinud ja olnud võimul liiga kaua, võimust rikutud. Me ei räägi suurest korruptsioonist, me räägime väikesest korruptsioonist. Suurbritannias oli 2010. aastal parlamendi kuluhüvitiste skandaal, iseenesest väike asi, aga tulemusena nägid kõik määrdunud välja. Ja kui siis tuleb vasakul tiival esile Jeremy Corbyn – ei teagi, kas nimetada teda leninistiks, stalinistiks või trotskistiks, aga ta on vana karm vasakpoolne … Kui Suurbritannias oleks toimiv kommunistlik partei, oleks ta seal, mitte Tööparteis. Ja paremal tiival on Nigel Farage. Mõlemad mässavad keskme vastu. Ehk on tegemist lihtsa keskklassi viisiga öelda, et aitab tsentrismist. Mu enda lapsed kalduvad mässus keskme vastu hääletama roheliste poolt. Saksamaal oleme näinud keskme killunemist. Võib-olla Angela Merkel on tänu oma erakordsele populaarsusele seda taas veidi kokku koondanud, aga kui vaatame, et sotsiaaldemokraatide toetus on 25% ja enne seda, kui Merkel selle üles vedas, oli ta enda konservatiivne partei 30% peal. Neid erakondi toetas kunagi kokku 90% valijaist, nüüd võib olla 60%.

Kas vanade erakondade toetus Saksamaal, Suurbritannias jm võiks kukkuda alla 50%?

See võib nii minna. Meil on tulemas pidevad koalitsioonid. Sakslased on sellega harjunud, britid mitte. Suurbritannias tuleb tegemist teha ka Šoti rahvuspartei tõusuga. Kõik see on teatud määral huvide poliitika ja keskpõranda murenemine. See on ühine kõikjal. Seda protsessi kiirendab rida asju: majanduskriis, Tsipras Kreekas, Podemos Hispaanias. Igal juhul näeme soovi karistada vana kaardiväge kõigis meie riikides.

Kas Donald Trump on osa samast nähtusest?

Täiesti võimalik. Tohutu küsimus on aga, mil määral on see kõik seotud internetiga. Vanasti olid ajalehed selgelt piiritletud, õhtul võis öelda, et „see on lehes ja lool lõpp“. Oli muidugi ka elav lugejakirjade lehekülg. Neid kirju, mis läksid üle võlli, me ei avaldanud, sest need olid nii arutud. Nüüd on need kirjad internetis igal pool. Oleme ümbritsetud palju äärmuslikumatest vaadetest. Ja see kütab võimetuse- ja mahajäetusetunnet nendes, kes pole globaliseerumiskiirendusest kasudega välja tulnud. Nemad otsivad võimalusi poliitilise keskme karistamiseks.

Kas te näete neid mahajäänuid seega peamiselt hävitava jõuna või paistab Corbyni ja Tsiprase jt tagant ka midagi positiivset? Corbyn on väga populaarne noorte valijate seas, teda ei saa lihtsalt olematuks pidada.

Me peame sellega lihtsalt harjuma. Corbyn seisab paljude asjade eest, millega minagi nõus olen. Ta oli Iraagi sõja vastu. Mina ka. Ta ei uuendaks Tridenti tuumarakette. Mina ka mitte. Ta riigistaksin taas raudteed. Mina ka. Aga tema majanduspoliitika, näiteks soov trükkida raha majanduse elavdamiseks, on minu arvates ohtlik. Tema taga on vana kõva vasakpoolsuse traditsioon, mis on tõestanud end jõukuse vaatepunktist hävitavana jõuna. Corbyni lähemad võitluskaaslased on keskea ületanud mehed. Seega ei ole tegemist noorte mässuga, isegi kui noored nende poolt hääletasid. Noored otsustavad peagi, et vajavad hoopis uut liidrite põlvkonda.