Kuidas ma õpin toime tulema hirmudega suure maailma ees?

Mariann Tihane

(Rahvuskultuurifondi igasügisesel esseekonkursil auhinnatud töö) Vabas ja haritud Eestis on suur privileeg pidada ennast väikese, aga alalhoidliku rahvuse esindajaks. Lausa ülivõrdeliselt väikese riigina, mille elanikkond on maailma mastaabis võrdne keskmise suurlinnaga, on eestlased läbi ajaloo ennast üllatavalt visalt säilitada suutnud. Uue sajandi lapsena on mul aga sageli jäänud mulje, et kui mineviku-eestlase jaoks oli visadus seotud tugevalt võitlusega rahvusliku identiteedi pärast, siis tänase eestlase visadus on küll olemas, aga paljuski eneseotsingutest kaugenenud. Individualiseerunud ühiskonnas pakub oma „mina“ määratlemiseks sõna otseses mõttes lõpmatuid võimalusi alles hiljuti avanenud pidev dialoogivõimalus suure maailmaga. Kuid lõpuks on siiski igasugune mehhaaniline eneseleidmine pelgalt võõraste kultuurielementide abiga enesepettus, sest oma geograafilisest ja tähendustest pungil kodupaigast ei saa lõpuni lahti ükski siin sündinud inimene. Kas see „lahtisaamatus“ on positiivne või negatiivne tunnus, oleneb peaasjalikult leppimisest millegi sügavalt olemusliku - oma päritolukultuuriga. Selline leppimine on kodukauge jaoks aga õppimisprotsess, mis tähendab kohustuslikku kokkupuudet ja suhestumist nii siinse kirjakultuuriga kui ka arvestamist suulise pärimusega. Paanilisena näiv tormamine alaliselt tabamatu maailma keskuse poole või äärmuslikult koguni kõige kodumaise eitamine või häbenemine - ka selle järele mitteküsimine - väljendab identiteedikriisi, mis aga tekitab omakorda väikesele rahvusele omast hirmu olla suure maailma ees pöördumatult mahajäänute seisuses.

Tartu ülikoolis vanemat eesti kirjandust lugev õppejõud Janek Kraavi tõi ühes enda loengus omaloomingulise ekskursi käigus välja väga huvitava kujundi, mis näib läbivat suurt osa meie kirjandusklassikute teostest – selleks on soo. Läbi ajaloo võõra võimu haardes siplev eestlane on viimase varjupaigana, aga teisalt ka koletisliku pagendusena näinud just soos müstilist külgetõmmet. Kui tsivilisatsioon, võimu asupaik, jääb mõisniku ja tema alluvate kogukonna, küla ümbrusse, siis sohu pagendatud eestlane on läbi lõigatud nii vaimsest pääsemislootusest, kirikust (mis asub keset küla) kui ka profaansest argikultuurist, meelelahutusest, mida esindab kõrts. Nõnda sümboliseerib soo oma uimastavate kailulõhnade ja ohtlike laugastega ühelt poolt hukatuslikku pagendust, teisalt aga pakub asüüli mõisniku ehk võimu viha eest. Selline motiiv kordub nii vanemas eesti kirjanduses, Tuglase, Lutsu, Tammsaare, Gailiti jpt teostes kui ka uuemas ilukirjanduses ja popmuusikas. Ansambel Jää-ääre laulu „Soo“ avaread kõlavad nõnda: „Takuse särgiga ori jooksis hädas mu randa / avatud salarajad võtsid laugastest üle ta kanda.“ Selliselt soo justkui kaitseks põgenejaid, kellel on selged mõisnikele mittetuntud „salarajad“. Kui aga tagaajajad teed ei tunne (samast laulust: „… jälitajaid on jäänud mu musta sügavikku / seal nad avatud silmil ootavad igavikku“), siis võib sookujutlust pidada eestlase vaimses ruumis millegi väga olemusliku kirjelduseks.
Kahetähenduslikkus (soo kui viimane pelgupaik vastandumas üksildast hukatust põhjustavale soole) toob sellest kujundist esile ka vastandlikud suhtumised välisesse maailma. Kui minna pisut kaugemale kirjandustraditsioonist ja asetada „soine olemus“ metafoorselt eestlaslikku mõtlemisse millegi arhetüüpsena, siis võiks kaasaja Eesti olla vaimselt sood esindavana sarnastes vastandlikes suhetes välismaailmaga, mis kehastab temast hulgaliselt suuremat võimu. Võim aga võib olla nii kreatiivne kui destruktiivne, mistap suhe suurde maailma on ajati ja inimeseti väga erinev. Omale kohale jäävad ja välismaailma skeptiliselt suhtuvad eestlased viibivad suletud, maagilises, võib-olla isegi nõiaringis, kus aga elustub kõige paremini läbi aegade väärtustatud algupärane omailm. Sellise eestlase vaimujõud võib olla tohutult suur, ent välismaailma vastu pole tal samas reaalseid tõrjevahendeid, salaradade jäämine salaradadeks on siis vaid lootmise asi. Teisalt leidub neid, kes näevad ennast marginaalsete, pagendatutena, kelle jaoks tõelised vaimsed väärtused avanevad ainult suurt maailma ensesse hoomates. Et aga välismaailm tingib individualiseerumist, võiks sellist eestlast nimetada faustilikuks tüübiks, kes ei rahuldu sellega, mis on vahetult silme ees ning soovib kõigest hingest leida Tõde või Lunastust. Rahvuslik päritolu on tema jaoks kammitsaks. Viimaks võiks maalida ka pildi kaht äärmust ühendavast eestlasest, kes ei näe välismaailma esmaselt vaenulikuna, vaid pigem kasuliku ühendusena enda perifeerse kogukonnaga. Tema sooviks on ehitada sildasid kahe maailma vahele, et olla vastastikku kasulikud. Samas ei saa vastastikune kasu toimuda enne, kui soo pole üles haritud, muudetud elamiskõlblikuks mingite üldkehtivate standardite alusel.
Eesti rahvuskultuuri peegeldavana võiks sookujund ja kirjeldatud mõtlejatüübid näidata, et rahvuslik identiteet on midagi muutlikku, mille ajalooliste aspektide külge klammerdumine pole tänapäeval ehk enam kasulik. Eestlane peab ennast ümber mõtestama, et olla muu maailmaga enese silmis võrdsel positsioonil. Muidugi mõista leidub ka neid, kes tahaks oma kodusoost teha vaatamisväärsuse, ehitada salaradade asemele magistraalid või lõigata omakasu eesmärgil maha ümbritsev mets, muuta soo tühermaaks – kirik ja kõrts asuvad ju kaugel eemal, rääkimata mõisast. Enesehävituslikke tendentse tuleb siiski rangelt piirata, sest nõnda toimides hävitatakse eelkõige siiski mets ja soo iseeneses ning see pole mingi lahendus, samuti nagu asumine suurde maailma.
„Et ma sündisin sügavas laukasoos, / ei õnnestu ükski mu sangaripoos.“ Nõnda kirjutab Artur Alliksaar luuletuses „Sententse kahetsusest“. Kui soine päritolu meid senini rõhuma kipub, ka tänases Eestis tundmusi madalast päritolust tekitab, siis pole tõesti loota, et meie kultuur mingeid püsivaid identiteeti kujundavaid kangelasi üldse luua saaks. Õieti küll on see vist paraku nõnda, et seni, kuni välismaailma suunatud ja seda üha enam matkiv eestlane pole näinud seal, võõras, suures maailmas, keset vägevust, teist eestlast kangelasena, ei saa ka kodune soo oma mäda pinnasega olla aluseks millelegi jätkuvale.
Üks minu kursusekaaslane on avaldamata luuletuses kirjutanud nõnda: „Idas edenes ja emas idunes / sookauge hingetu raip / põhjatus laukas kiirelt mis kidunes / isa ja lääs seisid vait // Kui aga mõlemad avasid klapi / pudelist vallandus tont. / Koletu olendi ajatu-napi / suhu sai torgatud kont.“ Et nende ridade autor on minuga ühevanune, pärit samast põlvkonnast, kirjeldab ta üsna õigesti seda tunnet, mis võiks vallata noort eestlast, kes oma lähiminevikust mõtiskledes tajub mitte ainult poliitiliste olude muutumist, vaid ühtlasi mingit traditsioonilist identiteeti väljajuuriva meelelaadi saabumist. Luuletuses pole positiivseid väljavaateid üheski suunas ning see annab alust arvata, et noorema põlvkonna eestlased janunevad sisimas uute enesemääratluste järele, mis sobituks samas ka ettekujutusega järjepidevast ja visast eestlasest.
Kui taasiseseisvunud Eesti esimene president Lennart Meri aastate eest eestlust läbi „kosmilise lauka“, Kaali meteoriidikraatri defineeris, siis tänase eestlase peaks minu arvates mahajäämiskartuse eest päästma ettevõtlikud noored, kes integreeriksid end – ja seeläbi terve Eesti – jäädavalt ja silmapaistvalt üheks maailmakultuuriga. Eelkõige peaks enesemääratluse kujundamine toimuma selliselt, et kaasaja massikultuuri ning võõramaiste autoriteetide poole kummardavad noored näeksid kaasmaalast nende autoriteetidega võrdväärsel positsioonil, sest ka eestlase mõjukus teisele eestlasele oleneb üha suuremalt tema mainest suures maailmas. Erilisena ei saa ennast tunnetada ainult vanemate mõtlejate taustal, vaid ikka ajaga sammu pidades. Kui nooreestlased tõid endaga kaasa värskeid mõtteviise, rännates Euroopas ringi ja omandatud, kogunenud või tekkinud ideid Eestis realiseerisid, siis tänapäeval peab meie rahvus minema sammu võrra edasi, suurriikide kultuurisaavutustega võrdväärsele positsioonile. Rahvuse suurus ei määra sugugi ära selle kultuuripotentsiaali, väike rahvus peaks aga olema eriti innukas oma andeid üles leidma ning avalikkuse ette tooma.