Kuidas konstrueeritakse maailmavaateid ja kujutelmi

Karin Dean ja Helen Sooväli Sepping

1990ndatel kõnelesid mõned piiriuurijad „piirideta maailmast” – idee, mis kerkis üles neoliberaalses majanduskirjanduses. Kriitilisemalt mõtlevad piiriuurijad ei tunnustanud seda ideed tõenäoliselt küll mitte kunagi. Piiriuuringutel on pikk ajalugu. Millise panuse annab piiride mõtestamine poliitika ja praktiliste küsimuste (sotsiaalsete, kultuuriliste, majanduslike jne) tõlgendamisse? Mida võiksid piiriuuringud pakkuda igaühele tema igapäevaelus? Anssi Paasi: Piiriuuringud võivad olla ja tõepoolest ongi mitmeti kasulikud. Mitmed varased piiriuurijad osalesid rahvus- ja riigiloome protsessides, seda sageli riikluse ja loomupärase mõtlemise vaimus. Kahtlemata olid nad poliitilisele eliidile kasulikud! Edaspidi on uurimine läinud märksa mitmekülgsemaks. Tänapäeva piiriuurijad tegelevad sageli risti vastupidiste teemadega kui nende endisaegsed ametivennad. Nad uurivad rahvuslust ja muid välistamisel põhinevaid piiritlemisjuhte kriitilises võtmes, samuti seda, kuidas piire kasutatakse näiteks välispoliitika diskursuses. Piiriuuringute olulisus praegustes Euroopa Liidu uurimisvõrgustikes iseloomustab sellele valdkonnale seatud kõrgeid ootusi. Sellistelt uurimustelt oodatakse, et need aitavad avada piirialasid, arendada majandust ning suurendada kultuurilist läbikäimist. Tavaliste inimeste tasandil võivad uurimused (näiteks interaktiivsete intervjuude uuringud) mõjuda „tsiviliseerivalt” ning aidata neil mõista nii piiriületamist kui piiriületajaid, aga ka paljastada kultuurilisi stereotüüpe, mis iseloomustavad sageli suhtumist „piiritagustesse”. Ühiskondlike institutsioonide tasandil (nagu ajaloo- ja geograafiaalane kooliharidus) võivad piiriuuringud näidata seda, kuidas on maailmavaateid ja rahvuslikke kujutelmi ajalooliselt konstrueeritud näiteks õppematerjalide kaudu ning kuidas tuleks piire kujutada kaasaegses, järjest avatumas maailmas. Piiriuuringud võivad ka selgitada, kuidas meedia esitab ja õigupoolest ka säilitab piire.

Mida teie arvates tähendab piir humanitaarteadustes ja sotsiaalteadustes – kas lähenemine on sarnane või erineb? Juba pikka aega huvitavad geograafe territoriaalsed piirid, antropolooge rahvuslikud ja kultuurilised piirid. Kultuuriuuringutes on samuti avastatud piir kui uurimisobjekt. Kas piiri mõiste kultuuriuuringutes/humanitaarias „aitab” sotsiaalteadlasi ja vastupidi? Kuidas?

Varem olid akadeemilised valdkonnad rohkem sissepoole pööratud ja tegutsesid suuresti omaenda kontekstis, toetudes distsipliinis valitsevatele kontseptuaalsetele ja metodoloogilistele lähenemistele. Nii olid meil antropoloogilised uurimused, geograafilised uurimused ja poliitilis-ajaloolised uurimused. Osaliselt toimib selline töökorraldus ka praegu, kuid erialavaheliste piirjoonte hajutamiseks on tehtud palju. Piiriuurijate liikumisruum mahutab tänapäeval mitmesugust kirjandust ja uurimisteemasid, ent mõned metodoloogilised lähenemised on oma erialase positsiooni ka säilitanud. Traditsiooniliselt on antropoloogid vaadelnud piirialasid ja piiriäärseid kogukondi etnograafilisel meetodil, elades nende eluviiside mõistmiseks sageli pikka aega piiriäärsete elanike seas, mõtestamaks sealhulgas piiride tähendust nende elu ja argikogemuse struktureerimisel. Sellised meetodid iseloomustavad ka tänapäeva piiriuurimusi. Diskursuseanalüüsist on saanud paljudes valdkondades üldkasutatav metodoloogiline tööriist. Olen kindel, et paljud uurijad tahaksid piiriuuringuid esitada omaette akadeemilise valdkonnana. On hea, kui on olemas intellektuaalne kodu – nagu minu puhul geograafia –, kuid selle kodu uksed peavad olema valla. Ma ei pea humanitaar- ja sotsiaalteaduslike lähenemiste puhul suuremaid erinevusi kasulikuks.

Oma raamatus „Territooriumid, piirid ja teadvus: Soome-Vene piiri muutuv geograafia” („Territories, Boundaries and Consciousness: The Changing Geographies of the Finnish-Russian Border”, 1996) uurisite Soome ja Venemaa muutuvat piiri kui vastanduvate kultuuriliste ja poliitiliste süsteemide eraldusjoont, tõlgendades selle piiri muutuvat rolli Soome inimeste sotsio-ruumilises teadvuses. Mida me võiksime selle näite põhjal õppida piiride muutlike rollide kohta Eesti rahva sotsioruumilises teadvuses?

Tolle raamatu keskseks ideeks oli avardada ja edasi arendada mu varasemat teoreetilist uurimust regioonide institutsionaliseerumisest – ja selle töö empiirilist rakendamist Soome provintside materjali peal – üldisemate skaala küsimusteni. Skaala oli tol ajal inimgeograafias oluline kategooria (ja on tänaseni), nii et ma tahtsin lähemalt vaadelda ruumiliste entiteetide institutsionaliseerumist, kasutades kõige laiapõhjalisemat uurimismaterjali: arhiivimaterjalidest süvaintervjuudeni, meedia kontentanalüüsist ja kooliõpikutest osalusvaatluseni, statistikast fotograafilise materjalini. See raamat on sisuliselt ligikaudu kümme aastat kestnud uurimisprojekti kokkuvõte. Selle raames uurisin Soome riigi ja rahvuse tõusu ning samal ajal ka ühe konkreetse geograafilise paiga, Teise maailmasõja järel vägivaldselt Soome-Nõukogude Liidu piiriga kaheks jaotatud Värtsilä valla tõusu ja saatust. Ühelt poolt näitas minu analüüs, kuidas Soomes kasutati seda piiri ajalooliselt riigi- ja rahvusloome protsessides ning kuidas selle tähendus muutus seoses laiemate geopoliitiliste sündmustega, nagu iseseisvumine, Teine maailmasõda ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemine. Minu analüüs põhines väga mitmesugustel dokumentidel, mis tõid nähtavale Soome ja Nõukogude Liidu piiri muutuva tähenduse. Teiselt poolt, küsitledes Värtsilä kohalikke elanikke, uurisin ma, kuidas piirialadel elavad tavalised inimesed niisuguseid muudatusi kogevad ning milline oli nende suhtumine piiri ja hiiglaslikku piiritagusesse naabrisse. See analüüs näitas, kui oluline on vahet teha põlvkondade väga erineval maailmavaatel. Muidugi mõista võiks niisugust lähenemist kasutada ka Eesti või ükskõik millise rahvusriigi puhul. Siinkohal tuleb siiski arvestada konteksti mõju: ehkki Soome ja Eesti riigi ajaloos on ühiseid elemente, leidub siiski ka suuri erinevusi.

11. septembri terrorirünnakud avaldasid teravat mõju sellele, kuidas uurijad nii Euroopas kui Ameerikas piire vaatlevad, suunates tähelepanu piiripoliitikale ja turvamisele. Kuidas on see mõjutanud teie arusaama piiridest?

Mõistagi pani see sündmus minu nagu ka teised piiriuurijad täiustama oma mõtlemist ja arusaama piiride rollist. 1990ndatel, pärast külma sõja perioodi, kõnelesid mõned piiriuurijad „piirideta maailmast” – idee, mis kerkis üles neoliberaalselt häälestatud majanduskirjanduses. Kriitilisemalt mõtlevad piiriuurijad ei tunnustanud seda ideed tõenäoliselt küll mitte kunagi. 11. septembri rünnakud panid aluse uut laadi piiriuurimustele, mis toonitavad turvalisusküsimusi. Niiviisi hakkasid piiriuurijad märksa rohkem huvituma sellistest teemadest nagu „biomeetriline” ühiskond, kontroll ja järelevalve. Piiride ja piirimaastike asemel hakkasid paljud uurijad nüüd analüüsima piiriületamist ja mobiilsust.

Kuidas selgitada geograafile, kes ei tegele iga päev poliitika uurimisega, liikuvate ja mitte nii liikuvate piiride vahekorda?

Valitsevad ideed piiride loomusest on alatasa muutunud. Varases poliitgeograafilises mõtlemises (mida esindab näiteks Saksa uurija Friedrich Ratzel) nähti piire dünaamiliste elementidena, mille liikumine oli seotud riikide ekspansiooniga. „Edukad” riigid laiendasid oma maa-ala ja piir liikus. Eriti just külma sõja perioodil peeti piire fikseeritud ja liikumatuteks entiteetideks, mis eraldasid teineteisest võimumahuteid – riike. Tänapäeval peetakse piire dünaamilisteks elementideks, mis võivad paikneda „kõikjal”, nagu Etienne Balibar on meeldejäävalt öelnud. See tähendab, et piire tõmmmatakse ka riikide sees ja see võib laieneda riikidest väljapoole. Piiritlemine on osa igapäevaelust kahes mõttes. Ühelt poolt sisenevad rahvuslikud maastikud ja ikonograafiad (sümbolid) argiellu mitmel viisil: iseseisvus- ja lipupäevad, sõjamälestised, teleuudiste ilmaennustuskaardid on kõikvõimalik piiritlemispraktika. Teiselt poolt ei paikne piirid enam ainult riigipiiridel, vaid võivad asuda ka lennuväljadel ja teistes kontrollpunktides. On isegi öeldud, et biomeetrilise isikutuvastamisega on inimestest endist piirid saanud!

Intervjuu on tõlkinud Silver Rattasepp ja Monika Tasa


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming