Kuidas kirjutada sõjast?

Tõnu Tannberg

Daviese raamat on hea näide, kuidas kirjutada eelkõige sekundaarkirjandusele ja juba üllitatud allikatele tuginedes värskete ideede ja järeldustega uurimus.      Läinud aastal ilmus kirjastuse Tänapäev vahendusel eesti keeles briti ajaloolase Norman Daviese 2006. aastal esmatrükina  avaldatud ja mujal maailmas üsna palju kõneainet pakkunud raamat „Euroopa sõjas 1939–1945. Lihtsat võitu ei ole”. Raamatu tagakaas ütleb autori, täisnimega Ivor Norman Richard Daviese kohta, et ta „on üks juhtivaid ajaloolasi Euroopas ja Teise maailmasõja ajaloo alal”. Sellele tõdemusele on raske vastu vaielda. Märkigem vaid, et Davies on avaldanud Poola, Euroopa ja Suurbritannia ajaloo kohta kaalukaid uurimusi ning nende eest tunnustuse pälvinud.

Meie jaoks on kindlasti oluline ka tema side ja toetus Eestile. Davies osales 2007. aasta sügisel president Toomas Hendrik  Ilvese juhitud BB C World Service’i „Europe Today” raadiosaate vestlusringis, kommenteerides Molotovi-Ribbentropi pakti mõju Euroopale ja kolmele Balti riigile, 2008. aastal sai ta Maarjamaa Risti III klassi teenetemärgi suure panuse eest Ida-Euroopa ajaloo ja identiteedi uurimisse. Sama aasta oktoobris käis ta abikaasaga ka Eestis, tunnistades eestikeelsele väljaandele kirjutatud saatesõnas, et nad abikaasaga on „lihtsalt vaimustatud, et Eesti-sugune riik eksisteerib”. Kuid mingem nüüd tema raamatu juurde. Autor rõhutab, et Teisest maailmasõjast on kirjutatud aukartustäratav  hulk raamatuid, viidates tõsiasjale, et 2006. aasta septembri seisuga oli ainuüksi Amazon.com vahendusel saada 54 673 nimetust teemakohast kirjandust. Tänaseks on nende arv kindlasti märkimisväärselt kasvanud. Tõepoolest, selle sõja kohta on avaldatud lugematul arvul pikemaid ja lühemaid, paremaid ja kehvemaid ülevaateteoseid ja uurimusi, mistõttu kerkib kohe õigustatud küsimus – kas ikka on veel uut öelda?

Norman Daviese raamatu näitel saab esitatud küsimusele kindlasti jaatavalt vastata ning olgu kohe alguses ära öeldud arvustuse põhisõnum: „Euroopa sõjas 1939–1945”  on minu arvates väga hea raamat ja selle eestindamine oli kindlasti vajalik ja kiitust väärt ettevõtmine. Miks ma nii arvan? Kõigepealt muidugi seetõttu, et Teise maailmasõja käsitlemisel ei ole autor esiplaanile tõstnud sõjasündmustikku, vaid panustanud sõjale eelnenud ja sõjaga kaasnenud protsesside ja nähtuste kirjeldamisele, analüüsimisele ja esmapilgul eripalgeliste faktide seostamisele. Muidugi ei puudu raamatus ka sõjategevuse ülevaade. See on aga lühike ja ülevaatlik, piisav selleks, et mõista, mis konkreetse sõjategevuse kõrval ühiskonnas toimus. Nii on  vaatluse alla võetud sõja poliitiline ja diplomaatiline taust, jälgitud, mida tundsid ja elasid läbi selle suure tapatalgu keskmes olnud sõdurid ja ohvitserid ning mida vaenutegevus tsiviilisikutele kaasa tõi – seega on juttu elust ja surmast sõjaajal. Daviesele ei ole sõjaajalugu sõdade ajalugu ning see on sümpaatne. Tema Teise maailmasõjast käsitlus ei ole n-ö asi iseeneses, kindralstaabi pagunikandja uurimus, kus prevaleerib otsese sõjategevuse kirjeldamine ning analüüsi võib leida enamasti strateegia ja taktika küsimuste juures. Davies näitab kogu tollast Euroopat sõjas, eiramata rinnet ja  tagalat, sõdurit ja tsivilisti.

Sümpaatne on autori lähenemine: keskmes ei ole suurriigid, vaid nende kõrval on tähelepanu leidnud teisedki rahvad oma saatusega ja, mis eriti oluline, kõrvale ei ole jäetud Teise maailmasõja järelmeid Ida-Euroopale. Seega ei vaikita maha tõsiasja, et võit tähendas suurele osale Euroopast elu „stalinliku päikese” all ehk rohkem kui pooltsajandit demokraatia katkestust. Selle raamatuga vastustatakse võitjariikide Teise maailmasõja tõlgendust, mida seni on jõupositsioonilt mõõdutundetult eksporditud, ning tõdetakse: „… pole enam mingit kahtlust, et Stalini režiimi näol oli tegu koletusliku massimõrva aparaadiga ja et harjumusepärane ettekujutus tema silmapaistvast rollist Kolmanda Reichi purustamisel nõuab tõsiseid korrektiive” (lk 22).

Siinkohal väärib eraldi rõhutamist, et Davies on ka hea XX sajandi Venemaa ajaloo tundja, kes on oma töös kasutanud uuemaid venekeelseid uurimusi ja allikapublikatsioone. Daviese teene on, et ta on üksikuurimuste tulemused oskuslikult uueks tervikuks sidunud. Daviese vooruseks on vaieldamatult ka ladus ja selge kirjutamislaad ning seetõttu on selle raamatu potentsiaalne  auditoorium väga lai. See raamat ei ole mitte üksnes Teise maailmasõja friikidele või ajaloolastele maiuspala, vaid sobib suurepäraselt õpperaamatuks tudengitele, lisalugemiseks tublile gümnasistile ja tema ajalooõpetajale ning kõigile ajaloohuvilistele. Pealegi ei ole tegemist tuhandete viidetega „tellisega”, mille tekstist läbinärimisel lugeja alistub lõpuks hääletult jõudma asja tuumani. Tõlkeraamatute puhul on alati oluline kindlasti ka tõlke kvaliteedi küsimus, ajaloouurimuste puhul lisandub sellele teksti terminoloogiline täpsus ning vajalike abimaterjalide,  s.o kaartide, tabelite ja registrite olemasolu. Ka selles osas ei ole kõnealusele raamatule erilisi etteheiteid: Jana Linnart tõlkijana on head tööd teinud ning küllap terminoloogia osas on oma panuse andnud sõjanduse asjatundja Toomas Boltowsky toimetajana.

Raamat on varustatud vajalike ülevaatekaartidega, osa statistilist infot on oskuslikult tabelitena lugejani toodud, isiku- ja kohanimede ning märksõnade koondindeks on asjakohane ja hõlbustab suuresti raamatu lugemist. Mõned väiksemad vajakajäämised siiski torkasid silma. Kindlasti oleks selle raamatu puhul olnud asjakohane  eraldi kasutatud lühendite loend. Enamik lühendeid on küll indeksis esindatud, kuid mida näiteks lühend GRU nooremale lugejale ikka ütleb. Indeksis kajastuv info võinuks olla veelgi täpsem: sealt leiame Jakov Džugašvili nime, kuid tema seos Jossif Staliniga jääb lahtiseks, sest ka Stalini märksõna puhul pole vajalikuks peetud mainida, et ka tema oli Džugašvili. Tekstist saame küll teada, et Jakov oli „Stalini vanem, isast võõrdunud poeg”, kuid sugulus „suure juhiga” võinuks kajastuda juba indeksis. Näiteid, kus indeksis infot napib, võiks veelgi tuua, kuid tegemist on siiski pisiasjadega – kindlasti  mitte tõrvatilgaga meepotis, nii et see üldist muljet rikuks. Daviese raamat on hea näide, kuidas kirjutada eelkõige sekundaarkirjandusele ja juba üllitatud allikatele tuginedes värskete ideede ja järeldustega uurimus. Alati ei ole vaja ilmtingimata aastaid riikide arhiivide uurimissaalides säilikuid lapata, hea tulemuse võib anda ka seni tehtu tänapäeva tasemel mõtestamine. Värske pilguga varasemate uurimuste lugemine ja üldistamine võib mõnikord, ent kindlasti mitte alati, osutuda hoopis viljakamaks kui arhiivimaterjalide uurimine. 

Daviese originaalne lähenemine ja tuntud faktide teistsugusesse konteksti paigutamine on andnud uue teadmise. Eeltoodu ei tähenda siiski, et mõttekas olekski säilikud arhiivitolmu koguma jätta ning panustada senise uurimistöö uut moodi mõtestamisele. Enamasti on sellisel juhul tulemus Daviese omaga vastupidine: uue teadmise asemel saame paremal juhul silutud referaadi. Eriti Eesti ajaloo puhul, kus paljud valdkonnad on läbi uurimata, on ikka sobilikuks kutseks ad fontes, unustamata sealjuures teooriat ja ajaloolase uuenevat instrumentaariumi.  Kindlasti tuleb tunnustust avaldada kirjastusele Tänapäev Daviese ja mitme teisegi vajaliku raamatu tasemel eestindamise eest läinud aastal. Pean silmas eelkõige loomulikult Seppo Zetterbergi „Eesti ajalugu” ning Bogdan Musiałi uurimust „Sihikul on Saksamaa”, mis on meie ajaloo mõistmisel laiemas kontekstis olulised. Lisaks muidugi ka Gaius Suetonius Tranquilluse „Keisrite elulood”. Juba nimetatud raamatute (Tänapäev avaldas teisigi ajalooraamatuid) üllitamisega võiks kirjastus aasta n-ö ajaloorindel kordaläinuks lugeda. Ka see aasta on kirjastusel alanud ajaloohuvilisele  lugejale lootustandvalt Mati Kröönströmi „Kaptenite ja leitnantide sõja” ja Vladislav M. Zuboki raamatu „Luhtunud impeerium. Nõukogude Liit külmas sõjas alates Stalinist kuni Gorbatšovini” avaldamisega. Loodetavasti ei rauge see kirjastuse hoog tasemel ajalooraamatute väljaandmisel. Ja lõpetuseks. Daviese raamatus on juttu ka sellest, kuidas meenutavad Teist maailmasõda tänapäeval eri riigid ja rahvad. Raamatu esmatrükk ilmus aasta pärast sõja lõpu 60. aastapäeva tähistamist ning seal on kirjeldatud värvikalt, kui rahvus- ja riigikeskselt seda sõda tänapäeval meenutatakse.  Sel kevadel saab sellest viis aastat ja rivistumine järjekordseks tähtpäeva tähistamiseks käib täie hooga, pidulikku trummipõrinat ja marsisamme kuuldub juba mitmelt poolt, eriti Moskvast. Seega ongi sobilik aeg neil, kes ei ole seda veel teinud, süüvida Daviese sisukasse raamatusse, et pärast – seekordsete pidustuste järel mõelda, kas midagi on selle sõja meenutamisel viie aasta jooksul muutunud. Siiski on karta, et Daviese raamat on enamikul riigijuhtidel siiani lugemata.