Kuidas kehtestada vaikivat ajastut aastal 2008?

Tiit Hennoste

Vaikiv ajastu on tulemas, ütlevad ühed. Vaikiv ajastu on jama, ütlevad teised. Mis see vaikiv ajastu siis oli? Kuidas Päts seda tegi? Pani vastalised lehed kinni. Kes saab panna tänapäeval lehti kinni, kui nende omanikud on välismaised kontsernid? Ega saagi. Pani paika reeglid, mida tohib ja mida mitte. Üks selline dokument on 1934. aasta 18. detsembri siseministri sundmäärus. Mida see sisaldab?

Paar käsku. Perioodiline trükitoode peab olema  sisult, toonilt ja väljendusviisilt rahva elu üles ehitav ja kasvatav. Pealkirjad kirjutistel valitsuse jm riigi juhtivate organite tegevuse kohta peavad olema koostatud võimalikult jaatavas vormis. Ja enam keelde. Keelatud on avaldada kirjutisi, mis sisaldavad sihilikke lugupidamatuseavaldusi Eesti Vabariigis maksva demokraatliku (sic!) riigikorra, riigi juhtide, valitsuse, riigikogu jm kohta. Keelatud on otsitult mahategev toon riigiasutuste tegevuse kajastamisel, keelatud kirjutised, mis võivad oma ässitava, demagoogilise või nääkleva väljendusega tekitada lahkhelisid rahvakihtide, poliitiliste voolude või muude ühiskondlike rühmituste vahel. Samuti kirjutised kodanike intiimelust (lahutustest jms) vormis, mis riivab kõlbluse- või sündsusetunnet. Jne. (Muuseas, riik oli targasti ette näinud ka selle, et nagunii tahab keegi jätta keelatud kirjutise asemele augu. Määrus ütles, et trükitoote tekstilisele osale määratud ruum peab olema täidetud.)

Kui keegi praegu sellise määruse välja annaks, lõpetaks suurem osa eesti ajakirjandusest kohese pankrotiga.  Aga kes saab kehtestada EU riigis tsensuuri? Ei saagi.

Kokkuvõte on lihtne: vaikivat ajastut kehtestada ei saa. Isegi mitte Tallinnas eraldi. Aga asi polegi seadustes. Asi on selles, et saavutada juhtide soovitud tulemus. Mis oli Pätsi seaduste tulemus?

Positiivsusest nõretavad kirjutised riigiisade kohta, nii et Stalini ajal polnud vaja enam fraase juurde õppidagi (kestvad kiiduavaldused, kõik tõusevad püsti). Aga positiivsus eeldab ühte asja: üheparteisüsteemi. Kuni eksisteerib mitu parteid, on nad alati huvitatud kriitikast poliitiliste vastaste pihta. Lootust, et kõik parteid peale ühe kaovad, ei hellita vist isegi Ansip ega Savisaar mitte.

Teatud asjadest mitte kirjutamine. See on juba teine tera. Mingit määrust pole vajagi. Tuleb lihtsalt panna kirja seadused, mis teevad neist asjadest kirjutamise vähemalt ebasoovitavaks. Nagu seadus, mille tulemus ähvardas sünnipäevaõnnitluste lõppemisega.

Aga uus aeg nõuab uusi geniaalseid algatusi. Kui panite tähele, siis omaaegne määrus reguleeris sisu kõrval ka kirjutiste vormi. Ja siin on teed näidanud keeleinspektsioon, kes kaebas lehe vildaka õigekirja pärast kohtusse. Ja kuigi seadused kõnelevad ametlikust keelest, kuulutab keeleinspektsiooni juht Ilmar Tomusk Ekspressis: „Kui ajaleht ei ole ametlik, siis mis ta on? Eraviisiline ta ju ei ole. Eraäri võib ta olla, aga see ei puutu praegu asjasse”. Kuigi see andis ütleja vaimsest tasemest selge pildi, ei olnud see naljakas, vaid meenutas Stalini aega. Aga kohtuotsus tõusis täiesti uuele tasemele: „Väljendusvabadus kaitseb küll isiku õigust ideid ja informatsiooni levitada, ent ei anna isikule õigust teha seda kirjakeele normist hälbivas eesti keeles”. Vaat nii. Minu teada ei jõutud isegi Stalini ajal niikaugele.

Ma mõtlesin alguses, et soovitaks Päevalehel lasta end süüdi mõista ja siis kaevata kohtusse kõik parlamendi ja valitsuse liikmed. See on imelihtne. Esiteks, tegu on ametiisikutega. Teiseks, tuleb valida ametlik tekst, näiteks peaministri vastused pressikonverentsil. Ma garanteerin, et iga inimene (mitte ainult peaminister) teeb kõneldes kümne lause peale vähemalt kolm ränka õigekeelsusviga. Aga keelenorm kehtib nii kõnes kui kirjas. (Muuseas, Kranaadist leiab iga nädal mõne peaministri lause, mis rikub räigelt keeleseadust. Ma pole kuulnud, et Tomusk oleks selle peale kaevanud.)

Aga ma loobusin oma ideest ruttu, sest äkki hakkasid mitmed ajakirjanikud ise kirjutama, kuidas nemad tervitavad keeleinspektsiooni otsust. Ja siis tekkis tunne, et ma olen sattunud vaimuhaiglasse. Et on olemas ajakirjanikke, kelle jaoks isakese kõva käsi on saanud juba platooniliseks armastuseks. Puhta ja ilusa emakeele nimel (puhta ja ilusa isamaa nimel, puhta ja ilusa XX nimel…). See aga tähendab, et vaikiva ajastu loomine ON võimalik. Ja poliitika on teatavasti looming ning võim on vaim.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming