Kuidas hinnata tänast demograafilist situatsiooni?

Tiit Kärner

Praegune demograafiline situatsioon  on näiliselt paradoksaalne: 2010. aasta iive oli võib-olla isegi kergelt plussis, kuigi summaarne sündimuskordaja (SS) on vaid ca 1,7. Pealegi on surmade arvu kahanemine käinud käsikäes keskmise eluea kasvuga. Loomulik oleks vastupidi: mida rohkem vanu inimesi, seda suurem on suremus. Sellise olukorra taga on asjaolu, et praegu sünnitab arvukas 1980. aastate algul sündinute põlvkond ning sureb sõja ajal sündinute väikesearvuline põlvkond.  Nii et seda õnne kahjuks kauaks pole ning umbes viie aasta pärast (olen seda aega oma artiklites hinnanud seni veidi varasemaks) on asi vastasfaasis ning iive jälle tugevalt miinuses.       

Senikaua kuni summaarne sündimuskordaja on väiksem kui 2,1, jätkame väljasuremist. Aeg on näidanud, et vanemahüvitisel on olnud positiivne roll. SS kasvus (1,3-lt 1,7-ni) kahtlesin (koos Praxisega) viimases kirjutises (Sirp 14.  IV 2006), pidades võimalikuks, et vanemahüvitise rakendamise järgne sündimuse kasv oli tingitud sellest, et sünnitust ei lükatud enam edasi. Sel juhul oleks aga SS peatselt uuesti langenud, mida ei juhtunud. Samas olen jätkuvalt väga kriitiline vanemahüvitise suhtes. Olulisim ja mõjusaim selle puhul oli suhtumise muutmine, sama tulemuse oleks võinud saavutada palju väiksema rahakuluga ning ülejäänud raha oleks võinud kulutada lastetoetuseks hiljem  ning palju efektiivsemalt ja õiglasemalt, tagades nii SSi edasise kasvu. Algse emapalga idee muutumine vanemahüvitiseks on näide sellest, kuidas ideoloogia (antud juhul liberalistlik) moonutab kainet mõistust, kuid tagasi on seda võtta väga raske, tulemuseks võib olla sündimuse langus. Kuid vähemalt vanemahüvitise ülemmäära kasv oleks tulnud eelmisel aastal ära hoida. Seega tuleks rohkem toetada lapsi ja tunnistada ning tunnustada naiste tööd, nii  sotside lastetoetused kui IRLi emapension on head meetmed (iseasi, kas raha jagub), ehkki kaugeltki mitte piisavad. Toetan jätkuvalt laste valimisõigust ja pean õigeks anda nende hääle kasutusõigus nende ema käsutusse. Probleemi lahendamiseks tuleb tegeleda selle põhjustega. Sündimuse languse peamine põhjus on hästi teada, selleks on kehtiv pensionisüsteem (hea ülevaate koos viidetega vastavatele uurimustele leiab Oskari Juurikkala  artiklist „Miks kaasneb suurte pensionidega vähene sündimus?” http://www.marcatornet. com/view/why_high_pensions_mean_low_ birth_rates/ )         

Iibeprobleemi radikaalne lahendus oleks riikliku pensionisüsteemi kaotamine. Mis aga juhtuks poliitilise parteiga, kes oma valimisprogrammis selle välja pakuks? Riiklikul pensionisüsteemil on see oluline puudus, et see annab nn freerider’itele võimaluse kasutada selle süsteemi eeliseid ilma ise süsteemi (märkimisväärselt)  laste näol panustamata. Vähem radikaalsed lahendused seisnevad selles, et võimaluse vähendada selle aktiivsust, olgu siis lastetusmaksu, lastetoetuste või laste arvu arvestamisega pensioni suuruse määramisel (näit emapensioni kujul). Emapensioni eelis lastetoetuse ees on psühholoogiline, selle selektiivsus ilmsem, freerider’il on selge, et ta peab millestki teistega võrreldes ilma jääma. Juurikkala ütleb oma artiklis, et „inimajaloo  peamiseks edasiviivaks jõuks pole mitte tehnoloogia ja majandus, vaid kultuur”, seega väärtused. Seetõttu võib arvata, et kõigist neist meetmeist ei pruugi piisata, vähemalt seni, kuni freerider’lus pole muutunud inimestele vastuvõetamatuks ning (vähemalt) kolme lapsega perekond iseenesestmõistetavaks.     

Vt ka Tiit Kärneri artikleid „Eesti rahvastiku hetkeseis ja tulevikuväljavaated” (Sirp 18. VI 2004) ja „Kaks aastat vanemahüvitist” (Sirp 14. IV 2006).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming