Kuidas haige rahaga terveks jääda?

Mark Soosaar, Riigikogu liige, SDE

Vastuseks Eiki Nestorile. Haigeks jäänud raha on tänu üleilmsele ringlusele poetanud hirmuviiruse ka kõige kaugematesse kolgastesse. Miljonid inimesed kardavad kaotada kodu, töö, igapäevase leiva.Meile, kultuuriinimestele, teeb tõsist muret, kas Eesti riik suudab vaba langemise perioodil tagada põhiseaduse preambulis sätestatud kohustuse tagada eesti keele, kultuuri ja rahvuse säilimise? Äkki oleme me siin, Toompeal, vale langevarju avanud ning nüüd seisab ees kõva maandumine?Siit ka sotsiaaldemokraatide hulgas toimuv elav mõttevahetus kultuuri rahastamise üle. „Kirjas Sirbile“ esitab kogenud poliitik Eiki Nestor oma nägemuse dispuudist, mille eesmärk on selge – meie rahvuskultuur peab säilima! Iseasi, kas meie fraktsiooni esimehe ja temaga ühte sammu astuvate mõnede poliitikute pakutavad lahendused seda tagavad. Äkki on riskide hajutamiseks mõttekas ära kuulata teisedki arvamused? Pime kana pidavat ka vahel tera leidma!

Antud vaidluses ei tohiks me unustada, et:
1. Eestis pole kunagi kehtinud 5% käibemaksu kultuuriürituste piletitele. Kehtis vaid 5%-line alandatud maksumäär teatrietenduste ja kontsertide korraldamisele, mispidi meie käibemaksuseadus ei olnud kooskõlas Euroopa Nõukogu VI direktiiviga. Nimetatud direktiiv lubab alandatud käibemaksumäära rakendada vaid kultuuri- ja spordiürituste külastamisele ehk niisiis piletitele, sugugi mitte aga nende sündmuste korraldamisele. Korraldamine on ju ka kõik muu, mis teatri- või kontserdimajas toimub. Selle muu teadasaamiseks pole vaja kulisside taha trügida, piisab puhvetist.
2. Ülejäänud kultuuriürituste (näitus, muuseumikülastus, spordivõistlus, kinoseanss, loomaaia külastamine jne) piletitele on kogu aeg rakendatud käibemaksu 18%, mis on olnud selgelt ebavõrdne kohtlemine teatri- ning kontserdikorraldajatega võrreldes.
3. Pärast 2007.aasta sügisel langetatud riigikohtu otsust laienes 5% käibemaksumäär ka kõigi kommertsetenduste ja -kontsertide korraldamisele. Sisuliselt võimaldas too käibemaksuseaduse §15 alalõik 6 pärast riigikohtu lahendit mitte üksnes Õllesummeri piletid, vaid ka selle joomapeo korralduskulud maksustada 5% käibemaksuga. Riigil jäid nii saamata sajad miljonid kroonid, mille tagasitoomiseks kultuuripõllule puudub igasugune mehhanism.

Olen endiselt seisukohal, et riik peab hakkama toetama solidaarselt kõiki kultuurivaldkondi, eriti aga nõrgemini väljaarenenud alasid ning väiksema vaatajas-(lugejas-)konnaga sihtrühmi. Eesmärk – kultuuri mitmekesisuse tagamine. Seepärast ei näe ma mingit ohtu kultuurilt endalt laekuvate riigitulude ümberjagamises. Meie ülesanne siin, Toompeal, on välja töötada seadused, mis tagavad ümberjagamise objektiivsuse ja asjatundlikkuse ega lase otsuseid langetada poliitiliste hetkehuvide ajel.
Arvan, et tõsiselt tuleks edasi mõelda käibemaksualaste läbirääkimiste üle meie naaberriikidega. Maailmakuulsate muusika- ja lavastaaride maaletoomisel võime jääda vaeslapse ossa, kui käibemaks Soomes ning Lätis on meie omast oluliselt erinev. Samas pole minu meelest eesti rahvuskultuuri ellujäämise seisukohalt kuigi tähtis, kas Michael Jacksoni kontsert meelitab inimesi Riias või Tallinnas. Asi muutub traagiliseks siis, kui metsatagusele kandlerühmale ei saa puuduvaid pille osta või saarekeskuse katuseaugu parandamiseks enam raha ei jagu.

Olengi jõudnud Kultuurkapitalini. Mis puutub kulka rahastamisse, siis tahaks rääkida numbrite keeles. Üleeile saime rahandusminister Ivari Padari nõunikult teada, et prognoositav alkoholi- ja hasartmängumaksuaktsiisi vähenemine järgmisel aastal on ca 29 miljonit krooni. Aga mis siis, kui prognoos on vale ja sellele hoopis suurem miinusmärk ette ilmub? Äsjalõppenud aasta novembrikuus oli kulka alalaekumine 7 miljonit krooni, mis peaks ju meid rõõmustama. Kui rahvas joob tulivett vähem ning jätab piibutõmbamise maha, siis peabki rõõmustama. Rahva tervis paraneb, kultuuri osatähtsus väheneb ja … lõpuks polegi võib-olla enam kultuuri vaja?
Nõustun Eiki Nestoriga, et on eluvaldkondi, kus lineaarne seos võimaldab otserahastamist. Näiteks kütuseaktsiis ning teedeehitus ja -hooldus. Kes rohkem sõidab ja kulutab, see ka rohkem teedevõrgu arendamist ning hoidu toetab. Nii on enam kui kummaline peaminister Andrus Ansipi soovitus lahti siduda kütuseaktsiis konkreetsest kuluartiklist. Just taoline ettepanek ilmus hiljuti Reformierakonna seitsmes käsus majanduse elavdamiseks. Paradoksaalne, et samas kavandab Reformierakond  vastupidist suunda looduskaitses, kus looduskaitseliste tööde rahastamine tahetakse viia Riikliku Metsamajandamise Keskuse rahakotile. Minu meelest on RMK tulude ja looduskaitseliste tööde rahastamise otsesidumine pöördvõrdelise väärtusega. On sügavalt ebamoraalne siduda Eestimaa looduse hoidmine otsesõltuvusse sellest, millisel määral RMK suudab loodust likvideerida. Ehk kui mõelda veidi teise nurga alt – kui ühel aastal on maailmaturul valitseva madala nõudluse tõttu mõistlik mitte metsa langetada, kas siis jääb riiklik looduskaitse täielikult vee ja leivata?
Sama küsimus kultuurivaldkonnast. Kas selleks, et saada jõulisemalt rahastatud, peaks filmiloojad, teatritegijad paremini oma teostes populariseerima alkoholi- ning tubakatarbimist? Ning lavastama rohkem tegevusi mängupõrgutes ning vaikima maha kasiinosõltuvuse tagajärjed?
Ühe või teise eluvaldkonna stabiilne rahastamine on tähtis, et rasketel aegadel järjepidevus ei katkeks. Ent ka kõige keerulisematel aegadel võiks eetika käia ees ning sellele järgnema pragmaatilised otsused. Mis juhtub vastupidisel korral, pole raske ära arvata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht