Kuidas edasi minevikuga ja Idaga?

Toomas Alatalu

1940. aasta sündmuste veelkordsest analüüsist ei ole pääsu. Täna võib kindlalt öelda, et Eesti, Läti ja Leedu väljusid võitjatena kaheksa ja pool kuud kestnud propagandasõjast Venemaaga. Putin sai enamiku kutsutuist Moskvasse 9. maiks kohale küll, ent ajakirjanduses pälvisid tähelepanu pigem erandid: peole mitte läinud, peol käinud Venemaa poliitika kriitikud ja peolt enneaegsed lahkujad. Vähemuse vägiteoks sai NSVL/Venemaa kogu senise Teise maailmasõja käsitluse, täpsemalt Ida-Euroopas aastatel 1939 ? 45 toimunu lõplik kahtluse alla panek. Uuest käsitlusest on esialgu kindel selgus vaid peamises: Teise maailmasõja lõpp Ida-Euroopas tähendas uut okupatsiooni ja vägivalla jätkumist. Kuna Molotovi-Ribbentropi pakti olemus ehk siis Teise maailmasõja algus on selge juba aastakümneid (Läänes formaalselt 65 aastat, Idas enamusele ? ei maksa alahinnata ajude töötlemist totalitaarsuse tingimustes ? 15 aastat), siis on vaid aja küsimus, mil kirjutatakse õige(ma)ks ka alguse (1939) ja lõpu (1945) vahele jääv poliitiline ajalugu.

Toimunu peategijatest ? Arnold Rüütel, Vaira Viķē-Freiberga, Valdas Adamkus, Aleksander Kwasniewski ? olid teistest peajagu üle Läti ja Poola president. Proua president sai hakkama võimatuna tunduvaga: tema veebruaris teele saadetud selgitust Lätis aastatel 1939 ? 45 toimunu kohta hakati kuust kuusse üha süvenenumalt lugema, lõplikult autentne arusaamine tuli koos sõnumiga Bushi peatumisest Riias enne suurt pidu (on ikka suur vahe selles, mida kolleegid vastasid naispresidendile näiteks märtsis või mais). Poola president oli aga see mees, kes viis Balti kolmikuga seotud mõttetalgud võidule. Tänu sellele jõudis kohale lihtne tõde ? Poola osakaal maailma ja Euroopa poliitikas tagab võidu! Kui aega tagasi kerida, siis oli just Poola see, kes alustas Moskvaga (ja ka Londoniga, mida toona vähe märgati) augustis 2004 avalikku vaidlust Varssavi ülestõusu kulgemise tõlgendamise üle. Eesti, Läti ja Leedu poliitikud hoidsid samas suu niivõrd kinni, et MRP 65. aastapäeval ei tulnud mõnes pealinnas piuksugi, rääkimata kollektiivsest meeldetuletusest maailmale (ehkki Moskva ettevalmistused sama sõja lõpu tähistamiseks olid juba täies hoos).

 

Peame tänama Poolat

 

2005. aasta algas ajalookonverentside seeria korraldamisega Lätis ja Leedus (Eestis peeti esimene ja ainus alles aprillis), kuid polnud raske näha baltlaste soovi jätta mängust välja Jalta konverentsi (4. ? 11. II 1944) 60. aastapäev. Põhjus oli lihtne: Staliniga koos jagasid seal maailma Roosevelt ja Churchill, keda kohe kuidagi ei söandatud puudutada ? ikkagi tänaste liitlaste esindajad? Läks aga nii, et Riiast ja Vilniusest kostuvast selgelt ärritunud Moskva pingutas Jaltaga ise üle (k.a soov püstitada mälestussammas mainitud kolmikule) ja värskelt Euroopas taas suurriigi (middle power nagu nad ise ütlevad) rolli tõusnud Poola ei jätnud virutamata kogu Jalta seltskonna, ent eriti Venemaa välisministeeriumi ennast õigustava avalduse pihta. Võib olla kindel, et just see Poola seisukohavõtt määras paljus peatselt toimunud Bushi-Putini Bratislava kohtumise (23.-24. II 2005) sisu selles osas, mis puudutas Ida-Euroopas toimunud Teise maailmasõja sündmuste mõistmist. Mäletatavasti hakkas Putin just Slovakkias oma hinnanguid sellele muutma, seejärel tegid seda Putinid. Mõistagi nõudis see kindla kasvatuse saanud meestelt tohutuid jõupingutusi ja tulemuseks oli täielik virvarr. Niivõrd suur segadus, et peo otsustaval hetkel, rabatuna Astrid Kanneli küsimusest, pidas Putin vajalikuks oma ajalooteadmiste puudulikkust õigemaks välja vabandada vihjega liigsele õllejoomisele ülikoolipäevil?

Võib arvata, et just tänu poolakate poolsele probleemi tõstmisele võttis Bush Jalta kõneaineks ka Riias (baltlased ju ise seda teemat ei torkinud), et öelda ootamatult palju. Eriti tähelepanuväärseks tuleb pidada Bushi tõdemust ?ajaloo suurimast ülekohtust?, millega ta tunnistas lääneriikide vastutust idaeurooplastega II maailmasõja lõpus juhtunu eest. Tasub lisada, et Poola oli kohal isegi Eesti-Venemaa piirilepingu sõlmimisel ? välisminister Lavrovil tuli järgnenud pressikonverentsil kommenteerida hoopiski poolakate järjekordseid väljaütlemisi, millest uusim kuulutas Nõukogude armee sisenemise Poolasse 17. IX. 1939 agressiooniks.

Kuigi sündmused on üsna värsked, tasub meenutada, et Putin andis Slovakkias MRP-le kaks erinevat hinnangut (Venemaa jaoks õige asi ja tuleb austada teatud baltlaste arvamust järgnenud okupatsiooni kohta), seejärel raiuti kaks kuud, et mingit okupatsiooni Balti riikides polnudki, et hakata maikuus möönma, et MRP oli küll ja koguni halb, ent see sai hukka mõistetud veel 1989. aastal NSVL rahvasaadikute kongressil. Samas kinnitati, et Stalin polnud Hitler.

Venemaa (välisministeeriumi) propagandamasina tööd vaagides pole raske märgata veel jaanuaris alanud suundumust Teise maailmasõja ajaliste raamide laiendamiseks eesmärgiga pisendada MRP tähtsust. Siit ka Putini jutt Slovaki ajakirjanikele sellest, et Müncheni leping (1938) kirjutati alla peaministrite, MRP aga välisministrite tasemel. Sama lähenemist kaitses Putin ka oma vastustes Astrid Kanneli küsimustele (?Loovutage siis Klaipėda?). Sellega ühenduses tasuks meenutada, et senistes Teise maailmasõja käsitlustes on liialt kergelt üle libisetud Stalini kommunistliku maailmarevolutsiooni ? just sellega õigustati NSV Liidu territoriaalset ekspansiooni ? legaalsest küljest. Pole ju kellelgi olnud raske märgata, et erinevalt Hitlerist, kes eelistas toore jõu käikulaskmist, oli Stalin vägivalla kõrval valmis ka kõikvõimalikeks juriidilisteks nikerdusteks. Pealegi tasemel ja ulatuses, tänu millele Moskva võib siiani väita, et Baltikumis 1940. aastal toimunu oli nende arvates täiesti legaalne ja toonase rahvusvahelise õiguse vaimus.

Kuna Kreml ja Smolenski väljak (Venemaa välisministeeriumi asupaik) ei ilmuta vähimatki valmisolekut mainitud mantrast loobumiseks, tuleb meil jätkuvalt mõelda oma positsioonide kaitsmisele. Viimastel aastatel on Euroopa Parlamendis ja mujal vastu võetud mitmeid kommunismi hukka mõistnud avaldusi ja on aeg hakata demokraatlikke jõude teadvustama ka Nõukogude võimu tegelike plaanide osas. Erinevalt Lääne ausameelsetest intelligentidest on meil piisav teadmine nende tegelikust sisust ja tuleb vaid vastavad kohad konkreetsetest dokumentidest käibesse pakkuda.

 

?danovi roll

 

Teise maailmasõja mõistmise üks võti on kahtlemata NSVL 1936. aasta nn stalinistlik konstitutsioon, mille §14 nägi ette ?uute liikmete vastuvõtmise NSV Liitu?. Kui lisada siia aasta varem kinnitatud Kominterni programmis olev selgitus, et kommunistlikku maailmarevolutsiooni viiakse edasi juba võitnud proletariaadi diktatuuri (loe: Nõukogude Liidu) toel, ja ajalehes Pravda ilmunud hinnang Eesti, Läti, Leedu ja Moldova ?liitumisele? Nõukogude Liiduga (?Kommunism ei laienda oma territooriumi nii, nagu seda on teinud ja teevad praegugi, mõõk käes, kapitalistlikud riigid, vaid vastavalt väikeriikide töötava rahva vabal tahtel põhinevatele taotlustele? ? Pravda, 7. VIII 1940), on pilt vähemalt meile selge.

Pealegi kätkeb nn legaalne vallutus nüanssi, mida me pole siiani taibanud targalt kasutada. Küsimus on Andrei ?danovi meie seisukohalt olulisimas ametis. See, et just tema dirigeeris ?revolutsioone? kolmes Balti riigis, on üldteada. Paraku tituleeritakse teda jätkuvalt vaid Poliitbüroo liikmeks ja Leningradi parteijuhiks ning pea mitte kunagi NSVL Ülemnõukogu Liidunõukogu väliskomisjoni esimeheks. Ometi just viimati mainitud rollis tegeles ?danov sellega, milleks teda kohustas stalinistlik põhiseadus ? ?uute riikide vastuvõtmisega?. Tõdegem, et ta sai oma topeltrolliga hakkama: õhutas riigipöördeid ja rüütas toimuva näilise seaduslikkusega.

Muide, ?danov kuulus ka Tannu-Tuva Rahvavabariigiga tegelevasse Kominterni komisjoni ja ka selle riigi liitmine NSVLiga 1944. aastal on kuulutatud jätkuvalt ?legaalseks?. Vähem teatakse seda, et ?grupp Tuva seltsimehi? tuli selle sooviga lagedale aprillis 1941 ja täpselt samal ajal anti Slovaki komparteile Moskvast korraldus alustada ettevalmistusi ?liitumaks Balti riike eeskujuna võttes Nõukogude liiduga, et nii viia revolutsioon lääne.? Erinevalt Balti riikidest Soomest, Poolast ja Tuvast polnud Slovakkia näol tegemist tsaari impeeriumi koostisosaga. Teisisõnu, Stalin kavandas selgelt võõra territooriumi juurdevallutamist.

Teise maailmasõja ajaliste raamide avardamise teiseks eesmärgiks oli ja on tähelepanu kõrvalejuhtimine Stalini ja Hitleri ühiselt tegutsemisperioodilt (23. VIII 1939 ? 21. VI 1941). Mööngem, et siingi tuldi viimases propagandasõjas Venemaale päris kenasti vastu, sest MRP-d käsitleti mitte kui kuut riiki (Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia), vaid kui vaid Balti riike puudutanud asja (millega vastandati end tahes-tahtmata muu Euroopaga ja kergendati selgelt Venemaa seisu) ning Talvesõda (1939-40) jäi soomlaste endi tähistada. Küsigem ? milles on Hitleri Poola-kampaania ja Stalini Soome-kampaanial vahe? Miks meenutati esimest märksa rohkem kui teist? Demokraatlike riikide poolt kauaks (1939 ? 55) hüljatud soomlaste käitumismall oli ette teada, seda enam võinuks reageerida teised MRP ohvrid. Pealegi annab just Talvesõda võtme 1940. aasta suvel Tallinnas, Riias, Vilniuses toimunu mõistmiseks ? kõik ju nägid, mis nende naabriga tehti ja lubati teha. Eriline pärl Soome sellest pärandist on kindlasti nn Terijoki valitsuse manifest (30. XI 1939), milles kirjeldatud Soome uue valitsuse moodustamise protsess sai realiseeringu just juunis-juulis 1940. Oleme me sellest rääkinud ja seda analüüsinud?!

Tuleb tõdeda, et 1940. aasta sündmuste veelkordsest analüüsist me ei pääse. Mõistagi leiame me argumente oma seisukohtade kaitsmiseks, ent praegu on oluline meenutada 1940. aastal kõlanud uut sõna rahvusvahelises õiguses: ?Ühendriikide rahvas on vastu röövellikele aktsioonidele, sõltumata sellest, kas need viidi ellu jõuga või jõu ähvardusel.? Jutt on USA riigisekretäri Sumner Wellesi 1940 aasta 23. juulil ette loetud deklaratsioonist, mis andis ühese hinnangu Ühendriikidest küll kaugele jäävatele, ent iseseisvate Eesti, Läti ja Leedu riikide vastu käikulastud jõuga ähvardamise repertuaarile (baasid, vägede täiendav sissetoomine, ultimaatum jmt) ja pani aluse Balti riikide okupeerimise mittetunnistamise poliitikale, mida võib pidada meie tänase iseseisvuse üheks nurgakiviks. Kohe-kohe saab see avaldus 65aastaseks ja miks mitte rääkida sel päeval kõva häälega, kõrgel tasemel ja koos: Ameerika Ühendriigid, Eesti Vabariik, Läti Vabariik, Leedu Vabariik.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming