Kui valitsetavad tahavad ise võimule

Ero Liivik

Simon Tormey on Sydney ülikooli professor, kelle uurimistöö fookuses on poliitikateooria, kodanikuühiskonna ja globaliseerumise küsimused. Tema tänavu ilmunud raamat „Esinduspoliitika lõpp“ on demokraatia probleemide uurimise põnev vahekokkuvõte. Tormey on võtnud oma raamatus käsile poliitilise esindamise põhimõtte lagunemise. Täpsustuseks tuleb öelda, et esindamise mõistet tuleb eristada representatsiooni mõistest: riigikogu liikmed tegutsevad rahva representantide, mitte aga esindajatena.

Eemalt ehk paistab, et tegemist on järjekordse juriidilise juuksekarva lõhkiajamisega, kuid tegelikult on see eristus ülioluline ja olemuslik. Representant ajab eelkõige enda asja, seevastu esindaja saab ka talle volitaja poolt antud instruktsioonide rikkumise korral tagasi kutsuda ning nõuda näiteks tekitatud kahju hüvitamist. Representatsioon on seotud vaba mandaadi põhimõttega (põhiseaduse § 62). Tormey küsib, kas esindusdemokraatia senisel kujul on kriisis, ning vastab, et kuigi on märke, mis räägivad selle idee edukusest, tuleb siiski otsa vaadata nendele sümptomitele, mis osutavad kriisile. Tormey tõstab esile selliseid nähtusi nagu näiteks poliitikute ja parteide halb (või lausa olematu) maine, vähenev valimisaktiivsus, demagoogia ja populismi võidukäik jms.

Rahvas ise kipub olema apaatne ning on harjutatud heaoluühiskonna hüvedega. Poliitik astub kodanike ellu kui harv külaline kuskilt reklaamimaailmast, konkureerides kassitoidu, mähkmete ja šampoonidega poeriiulitel. Poliitikuks kipuvad aga enamasti kas võimuhimulised isendid või hoopistükkis veidrikest ekstsentrikud, mitte kunagi aga keskmised inimesed. Et müüa tavakodanikule poliitikat paremini, on meedia hakanud seda serveerima osakesena meelelahutusest. Valimistel lennutavad parteid parlamenti koomikuid, kelle amatöörlikke etteasteid tuleb käsitleda neile osaks saanud rolli tõttu kui päris poliitikat. Tabloidides poliitikute eraelu kajastamine on tähtsam kui nende seisukohad keskkonnakaitse, tööstuse või hariduse teemal. Viimane suundumus annab märku ka ideoloogia või maailmavaate rolli kadumisest.

Lootused uuele parteile

Tormey on siiski mõjutatud postmodernsetest mõtetest, jagades ideed, et võim ühiskonnas on voolav ja igal kodanikul on võimalus hakata protsesse mõjutama. Autor usub, et kriisis pole mitte demokraatia, vaid esindamise põhimõte ise: väljasurevate massiparteide asemele tuleb rohujuurepoliitika ühes kodanikuliikumise elustumisega. Tormey on realist ega usu, et parteid peaksid kuhugi kaduma, küll aga arvab ta, et muutuvad nende toimimise ja ülesehituse põhimõtted. Poliitikat hakatakse tegema teisiti, rahvas ei hääleta enam ametisse esindajaid (representante), vaid haarab ise härjal sarvist, võttes organiseerimistöös abiks ühismeedia.

Tormey näeb siin eeskujudena Islandis ja Hispaanias toimunud muutusi, kus edukaks osutusid mitmed protestiliikumised. Negatiivse kuvandiga ametlik poliitika sünnitab selle vastu protestivaid aktiviste. Tormey arvates võibki parteid riigis jagada laias laastus kaheks: võimuparteid ehk establishment ning protesti väljendavad alternatiivsed üksused nagu vasak- ja paremradikaalid, piraadid, feministid jne. Viimaste teke, areng ja kadu on kiire. Selline muster on täheldatav ka Eestis: kuigi paari aasta tagune kodanikuliikumine Aus Poliitika ning sellest välja kasvanud rahvakogu kadusid jäljetult, suutsid ühiskondliku protesti parlamenti kanda Vabaerakond ja EKRE. Viimane vastab ka kõigile ladvikuvastase erakonna tunnustele,1 esimese puhul näib olevat tegu rohkem poliittehnoloogiate rakendamisega.

Kas nimetatud erakonnad on oma pürgimuses sõita rahulolematuse lainel edukamad, kui tänaseks unustuse hõlma vajunud rohelised, näitab aeg. Küsitlused osutavad, et taas on ühiskonnas arvestatav hulk valijaid, kes ei hääletaks ühegi riigikogus oleva erakonna poolt. Seega ei saa välistada, et nimetatud erakondade asemele astub järgmiseks valimiseks mõni uus protestipartei, kelle sõnum on veelgi lärmakam, lubadused populistlikumad ja pakend värskem. Tormey raamatus esitatud näited millelegi sellisele viitavad: ka tsükkel ise on läinud kiiremaks. Maailma mastaabis on Eesti siiski loid sabassörkija. Kuna valitsev diskursus piirab kodanike poliitikas osalemise vaid hääletamisega, puuduvad meil suuremad ootused vastavale innovatsioonile. Viimati suutsid protestist kantud massiliikumised siinmail midagi käegakatsutavat ära teha Eesti iseseisvuse taastamise ajal. Hilisemad liikumised etableerusid, mugandusid või kadusid.

Imperatiivne mandaat tagasi?

Vabast mandaadist erinev imperatiivne mandaat võimaldab valijatel seada valitavatele konkreetseid nõudmisi ja võtta nad lubaduste mittetäitmisel vastutusele. Kui ma olen Tormey mõttekäigust õigesti aru saanud, siis on peamine kriisi põhjus just vaba mandaadi tagajärjel tekkinud umbmäärasus ja vastutamatus: keskne probleem on hääletuse käigus valijate tahte loovutamine, sest see, kes loovutab, loobub. Olukord sunnib kodanikke end diskrediteerinud poliitikute asemele pürgima (kuigi massi aktiveerimine on keeruline ülesanne). Siiski ei tasu siin ülemääraselt unistada. Olen varem kirjutanud Robert Michelsi demokraatia käsitlusest, mille kohaselt oligarhiate teke on ajalooline paratamatus ning mõningatest demokraatliku kontrolli elementidest hoolimata on esindusdemokraatia olemuselt oligarhiline.2 Oma tagatuba tekib ka näiliselt kõige horisontaalsemas ja spontaansemas liikumises. Teise klassiku Pareto arvates on rahva võim suur illusioon: mida rohkem näib kõik muutuvat, seda vähem tegelikult muutub. Võimu koht ei jää kunagi tühjaks, võitluses vahetub vaid eliit, kuid rahvas on alati publik ega kehasta kunagi peaosalist. Simon Tormey raamat tabab ja annab hästi edasi mitmeid meie ajastu sümptomeid. Eelkõige on see siiski diagnoos ja analüüs, mitte aga poliitiline pamflett koos lahenduste või rakendusettepanekutega. See on vajalik raamat mõtlevale lugejale ka Eestis.

1 Florian Hartleb, Ladvikuvastaste erakondade esiletõus. – Postimees 13. III 2015.

2 Ero Liivik, Loovutatud demokraatia mõrud viljad. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/2014-05-01-13-10-29/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht