Kui USA-meelsed me oleme?

Vahur Made

On üllatav, kuivõrd viljakale pinnasele langes USA kaitseministri Donald Rumsfeldi 2003. aastal öeldud mõttetera, et Euroopa on jagunenud “uueks” ja “vanaks”. Just eurooplased ise on Ameerika sõjapealiku fraasi õhinal kasutusele võtnud. Isegi teaduslikus diskussioonis tunneb see dihhotoomia end üha kindlamalt. Uus ja vana Euroopa on paljudes sügavat rahulolu tekitav konstruktsioon. On neid, kes leiavad, et vana Euroopa on rikas, tark, elukogenud, näeb mitu käiku ette ning teab, et stabiilsus on ettearvamatute tagajärgedega tormamisest alati parem. Uus Euroopa  on oma kogenematuses ja vaesuses ebakindel ning seetõttu langenud kergelt USA presidendi arutute avantüüride ohvriks.

Palju on ka neid, kes leiavad, et uus Euroopa on noor, tugev, kirglik ja arenemisjanuline. Ta teab oma huve ja eesmärke ning on võimeline näitama õigeid arengusuundi ka vana Euroopa kergelt seniilsetele ja arengupotentsiaali minetanud riikidele. Eestis, kus põlvkondade konflikti rõhutamine on 1990. aastatel kuulunud poliitilise ideoloogia ja retoorika raudvarasse, on rumsfeldliku dihhotoomia populaarsus igati mõistetav. Ning tõepoolest, miks mitte hellitada mõtet, et oleme uue ja ulja tuleviku-Euroopa ehitajad. Oleme need, kes avavad aknad ning lasevad värskendavatel tuultel puhuda läbi ämblikuvõrkudesse mähkunud aastatuhandeid vanade institutsioonide ning pillutada universumisse arengu teel seisvad tõekspidamised ja traditsioonid.

Ilmselt lähtus Rumsfeldi mõttearendus siiski tavapärasest geopoliitilisest maailmakäsitlusest. Uus Euroopa ehk endine postkommunistlik Kesk- ja Ida-Euroopa on Ameerika sõjapealiku mõttes USA-meelne. Vana Euroopa, peamiselt siis Prantsusmaa ja Saksamaa, USA-vastane. Eesti pole vastu vaielnud ja on seega USA-meelne riik. Aga mil määral? Ajalukku vaadates tuleb tõdeda, et eestlaste USA-meelsus on üsnagi hiline nähtus ning seostub peamiselt XX sajandi teise poolega. Erinevalt paljudest teistest Kesk-, Ida- ja Põhja-Euroopa rahvastest (poolakad, leedulased, ukrainlased, tšehhid, ungarlased, aga ka soomlased ja rootslased) puudus USAs kuni külma sõja alguseni märkimisväärne eesti kogukond.

USA-meelsus kujunes järk-järgult külma sõja jooksul. USA aseriigisekretär Sumner Welles kuulutas 1940. aasta juulideklaratsioonis, et USA ei tunnusta Balti riikide okupeerimist Nõukogude Liidu poolt. Riigidepartemang tunnustas seejärel Eesti peakonsulaati New Yorgis kui jätkuvalt diplomaatilise staatusega välisriigi esindust. Peakonsulaat ise ning USA eestlaskonna kasvades ka eestlaste organisatsioonid vastasid omaltpoolt avaldustega, mille eesmärgiks oli kinnitada usalduslikkust ja lojaalsust USA-le ja tema poliitikale. Omapäraseks näiteks on siinjuures New Yorgi peakonsulaadi välispoliitilist laadi avaldused seoses mõne külma sõja pöördelise sündmuse või kriisiga. Paljudes avaldustes kiideti heaks USA sõjalise jõu kasutamine rahvusvahelistes konfliktides. Enesestmõistetavalt puudus avaldustes igasugune kriitiline alatoon USA aadressil. Nii näiteks esitas New Yorgi peakonsulaat 1949. aastal riigidepartemangule avalduse, kus tervitas Põhja-Atlandi lepingu allakirjutamist Washingtonis ja NATO loomist. Avalduse tekstis öeldakse muuhulgas, et eesti rahva seisukohalt oli õige, kui rahu Euroopas ei soovitud hoida “iga hinna eest”. NATO sõjaline sekkumine Nõukogude Liidu võimu vähendamiseks Ida-Euroopas ja võib-olla ka Balti riikide vabastamiseks oli täiesti aktsepteeritav asjade areng.

1970. aastal esitas peakonsulaat riigidepartemangule avalduse, millega avaldas täit toetust USA poliitikale Kagu-Aasias, s.t sõjale Vietnamis, Laoses ja Kambodžas. Külm sõda kujundas välja Eesti USA-meelsuse põhisuunad ja retoorika. USA oli ja on ka praegu Eesti peamine strateegiline liitlane. USAs nähakse Eesti peamist julgeolekugarantiid. NATO-liikmesus ja liitlassuhe USAga on Eesti julgeolekupoliitilises mõtlemises samastatud. Eesti on toetanud USA poliitikat kõigis külma sõja järgsetes kriisides. Kõige selgemalt 1999. aastal Kosovos ning 2001. aastast peale Afganistanis ja Iraagis. Eesti välisministeerium ei kritiseeri USA välispoliitikat mingis vormis. Eesti ühineb vajadusel USA poliitikat toetavate avaldustega (näit nn kümne kiri 2003. aastal). Väeüksuste saatmist Iraaki ja Afganistani ei peeta Eestis mitte üksnes lojaalsusavalduseks USA-le vaid ka kasulikuks harjutuseks ja õppetunniks Eesti sõjaväelastele. Eesti välispoliitiline juhtkond on teinud selge valiku USA kasuks. See ilmneb muu hulgas leiges suhtumises Euroopa Liidu kaitsepoliitikasse ning arusaamises, et Eesti võib osaleda USA juhitavates sõjalistes operatsioonides ka juhul, kui viimastel puudub ÜRO heakskiit.

USA-meelsus peegeldub Eesti suuremate ajalehtede veergudelt. Eesti Päevalehe ja Postimehe toimetus ei kirjuta, et USA tegi Iraaki tungides valesammu ning et see sõda on väär. Üldiselt kujutatakse Iraagis ja Afganistanis toimuvat samuti nagu nõukogude ajakirjanduses komsomoli lööktööd Kasahstani uudismaadel ja BAMil – raske, aga vajalik. Eriti Iraagi puhul üritatakse valida võimalikult pehmeid väljendeid. Juhul kui tegelikkus erineb väga selgelt USA kavandatud tulevikustsenaariumidest (teisisõnu, kui planeeritud liberaalsest läänelikust demokraatiariigist kujuneb lõppude lõpuks ikkagi fundamentaalne islamivabariik), mainivad EPL ja PM kindlasti, et olukord on “keeruline”, mitte aga, et USA on oma välispoliitikas teinud valearvestuse. Jaan Kaplinski taolised ülikriitilised USA-vastased intellektuaalid on Eesti meedias marginaalses vähemuses.

Kas lisaks välis- ja julgeolekupoliitikale on Eesti USA-meelsus veel kuidagi selgelt tajutav? Jah, loomulikult, kõlab arvatav vastus. Eesti toetab ameerikalikku liberaalset majandus- ja sotsiaalmudelit. Väites seda, saame taas toetust rumsfeldlikult vana ja uue Euroopa dihhotoomialt: vana Euroopa toetab ebaefektiivset sotsiaalset heaoluriigi mudelit, uus Euroopa efektiivset liberaalset turumudelit. Vana Euroopa üksnes tahab USA-le majandusarengus järele jõuda, uus Euroopa teab, kuidas seda teha.

Kuid ikkagi, mis on siin pistmist USAga? Milton Friedman? Reiganoomika? Siinkohal tahangi väita, et Balti riikides ja mujal Kesk- ja Ida-Euroopas praegu viljeldaval liberaalsel majanduspoliitikal on USAga sama vähe ühist kui Euroopa Liidus viljeldaval protektsionismil Saksamaa ja Prantsusmaaga.

Liberalism on omamaise majanduse turgutamine väliste ressursside abil. Kui riik on ülimalt rikas, vajab ta liberalismi, et leida oma toodetele järjest uusi turge ning sellega oma rikkust säilitada ja kasvatada. Kui riik on vaene, vajab ta liberalismi, et meelitada väljastpoolt oma majandusse raha, mis seal puudub. Eesti liberalism pole teadlik ameerikaliku mudeli kopeerimine. See on madala majandusliku arengutasemega kaasnev nähtus, mis kaob rikkuse kasvades. Kunagi, kui oleme juba heaoluühiskonnas, vihastame, kui värskelt iseseisvunud Mari-, Mordva- ja Udmurdimaa üritavad madalate maksude, odava tööjõu ja marginaalsete sotsiaalkulutuste abil meilt investeeringuid ja töökohti ära meelitada.

Reykjavíkis on püsti pandud ausammas USA ja Islandi heade poliitiliste suhete auks. Juba Icelandairi lennukisse istudes on tunne, nagu ei lõpeks lend mitte Islandil, vaid USAs. Reklaamitakse New Yorki ja kõlavad Frank Sinatra laulud. USA kongress on kinkinud 1930. aastal Islandi parlamendi Althing’i 1000 aasta juubeliks islandlastele Reykjavíki asutaja Ingolfur Arnarsoni hiigelkuju. Keflavíki õhu- ja merejõudude baasist kontrollib USA Põhja-Atlandit. Reykjavíkis kohtusid 1986. aastal Ronald Reagan ja Mihhail Gorbatšov, et tõdeda ameeriklaste võitu ja venelaste allajäämist külmas sõjas. USA soovitusel tunnustas Island esimese riigina 1991. aastal Eesti iseseisvust.

Milliseid USA-meelsuse sümboleid on Eestil siia kõrvale pakkuda? Lisaks välis- ja julgeolekupoliitilisele retoorikale suurt ei midagi. Eesti USA-meelsus on elitaarne, kitsalt piiritletud ja traditsioonidevaene.

Reykjavíkis 11. – 13. VIII Põhjamaade Poliitika-uuringute Assotsiatsiooni  (NOPSA) 14. konverentsil  peetud ettekande põhjal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming