Kui tulevikul on tähtsust

 

Jakob von Uexkull jutlustamas Eesti Teaduste Akadeemias 22. märtsil 2006.

 

Oluline oleks luua ühendus, mille põhiülesandeks oleks jälgida inimtegevust eetilisest vaatepunktist. See võiks olla valitud kõige erinevama taustaga inimeste hulgast. Kuna niisugusel seltsingul ei saa olla poliitilist jõudu, ei saa tema seisukohad seaduslikult millekski kohustada. Aga just tänu oma sõltumatusele võiksid need esindada maailma südametunnistust, omada moraalset autoriteeti.

 

Tema Pühadus dalai-laama

 

Jakob von Uexkull saabub, nagu alati, sekundipealt, hõlmad lehvimas, nõustub tänulikult tassi Pu-Erhi teega ja võtab hoogsalt istet UNESCO kontori sohval, varmas seletama ja valgustama.

 

Doris Kareva: Jakob, sa oled üks kõige pöörasemaid, sihikindlamaid ja tasakaalukamaid inimesi, keda olen kohanud. Kui sinu ettepanek Nobeli auhinna žüriile 1979. aastal luua juurde preemia ökoloogiliste lahenduste ja aktiivsuse eest arengumaades tagasi lükati, rajasid oma väärtuslikku margikogu maha müües “alternatiivse Nobeli”, Right Livelihood Award’i. See tundus paljudele tol ajal täiesti utoopiline idee, aga toimib praeguseni nii seest kui väljast vaadates igasuguse korruptsioonita ja omab uskumatut kõlajõudu. Aastatel 1993 – 1997, tormilisel murranguperioodil, andsid välja Eesti Taassünni auhinda, mis Eesti elu ja väärtushinnanguid tõepoolest mõjutas. Nüüd oled võtnud ette midagi veel radikaalsemat.

Kuuskümmend aastat tagasi alustas UNESCO enam-vähem samadest ideaalidest. Mil viisil suhestub Maailma Tuleviku Nõukogu tegevus tänase UNESCOga?

 

Jakob von Uexkull: Paralleelid on olemas, aga UNESCO, rääkimata ÜROst, on muutumas üha enam valitsustevaheliseks organisatsiooniks. See, et raha tegevuseks peab tulema väljastpoolt, algatused pälvima valitsuse heakskiidu, seab minu arvates võimalustele liiga kitsad piirid. Suurepäraseid ideid leidub küllaga, mittesiduvaid deklaratsioone ja soovitusi töötatakse välja kogu aeg, aga see ei tähenda, et valitsused nendega alati kaasa tuleksid, riskantsemad ja radikaalsemad kavad teoks teeksid. Maailma Tuleviku Nõukogu on ennekõike reaalsele tulemusele, ideede elluviimisele orienteeritud algatus, tema eesmärk on avardada poliitiliselt võimalikuks peetu piire. Tahaksin loota, et sellest kujuneb omalaadne X-faktor globaalpoliitikas, püsiv nõuandja ÜRO-le ja UNESCO-le.

 

D: Tõepoolest. Valencia deklaratsioon, mis sinu algatusel 1998. aastal UNESCOs kinnitati, on hea näide. See inimkohuste ja -vastutuse deklaratsioon oli loogiline jätk inimõiguste deklaratsioonile, väga vajalik samm. Mulle teada olevalt ei ole aga ükski valitsus selle vastu huvi tundnud, enamgi veel, ka dokument ise on viisakalt ära unustatud.

 

J: Jah, just nähes, mis toimus Valencia deklaratsiooniga, saingi ma aru, et kõige suurem lünk, puuduv lüli praegu seisnebki hea tahte ja arukate plaanide reaalses elluviimises. Samal aastal kõnelesin Saksa raadios üleilmse nõukoja, ekspertkogu vajalikkusest, mis keskenduks inimkonna ees seisvatele tõsistele globaalprobleemidele ja peaks läbirääkimisi valitsustega. Olin valmis ka tagasilöögiks, ennekõike ÜRO poolt, ootasin vastust, et kõike seda juba tehakse. Aga vastupidi, tolleaegne peasekretär Boutros Boutros-Ghali toetas ideed vägagi innukalt. Valmistusin futuristide kriitikaks. Aga küsimuse asemel “Milleks on meil vaja veel üht tulevikuorganisatsiooni?” sain kõigilt asjaosalistelt vastuseks küsimuse: “Millal võiks meie koostöö alata?” Oletasin, et mittetulundusühingud suhtuvad umbusuga nii mastaapsesse ja väga küsitava rahastamisega ettevõtmisse. Seevastu kutsuti mind kõnelema ühele nende konverentsidest ja tagasiside oli vägagi positiivne. 

 

D: Kohustus ja vastutus ongi sinu tegevuse jätkuvad märksõnad, usaldus alus, millelt kõik lähtub. Ja kogu oma ratsionaalsuse juures jätad sa alati ruumi imele, vaikse muigega märkides, et oled possibilist. Imed aga juhtuvadki seal, kus nende jaoks valmis ollakse. Mismoodi on sul üldse õnnestunud kõik need kakskümmend kuus aastat rahastada Right Livelihood Award’i, millele toetudes riskeerid ette võtta nii hulljulge projekti nagu Maailma Tuleviku Nõukoda? 

 

J: Seal, kus raha on vastus, tuleks ikka küsida: mis oli küsimus? Loomulikult on filantroopiale rajatud ettevõtmised alati seotud riskiga. Samas on olnud niipalju üllatavaid ja liigutavaid kogemusi – nagu näiteks kiri ühelt Põhja-Rootsi raamatukoguhoidjalt, kes oli juhtumisi võitnud loteriil peavõidu: “Elan üksi, eluvajalik on mul olemas. Mulle on teie algatus südamelähedane, tahaksin annetada oma võidusumma Teie fondi.” Annetusi on tulnud täiesti ootamatutest kohtadest, ka väga vaestest riikidest. Mis omakorda kinnitab, et ühisväärtustele rajanev eetika, nii Right Livelihood Award’i kui Maailma Tuleviku Nõukoja nurgakivi on enam kui oluline, et see puudutab väga paljusid.

 

D: Kas sult ei küsita sageli, milleks seda Maailma Tuleviku Nõukoda õieti vaja on?

 

J: Muidugi. Esiteks sellepärast, et kõik muutub väga kiiresti. Praegused institutsioonid ei suuda enam vastata järjest kasvavatele globaalsetele väljakutsetele, tagada tulevaste põlvkondade turvalist vabadust. Maailm on klimaatilises kaoses, naftavarud lõppemas, värsket vett ja looduslikku toitu asendavad rämpstooted. Poliitikute argus ja ärimeeste ahnus, lühinägelikud väheste heaolule suunatud otsused ei paku mingit kindlusetunnet, rääkimata lahendustest. Asi pole mitte rahas, asi on alati jõus. Ja et sellele vastu astuda, on vaja luua vastujõud.

D: Lisaks arvukatele rahvusvahelistele komisjonidele nagu Greenpeace ja Transparency International oled tegutsenud ka Euroopa Parlamendis.

 

J: See oli väga sisukas kogemus, aga tundub, et muudes vormides suudan rohkem ära teha. Ennekõike on see usalduse küsimus. Tänaseid poliitikuid usaldatakse üha vähem, väidab statistika. Mida vähem neid usaldatakse, seda vähem on neil võimalust tegutseda. Mida vähem nad tegutsevad, seda suuremaks kasvab umbusaldus. Igasugune juhtimine – olgu siis eesmärkide kavandamine, strateegiliste valikute tegemine, väärtuste kinnitamine, motivatsiooni pakkumine – kõik see saab põhineda ainult usaldusel.

 

D: Loomulikult. On inimesi, keda usutakse ja usaldatakse, ilma et nad kedagi veenda, midagi tõestada püüaks, mingeid lubadusi jagaks. Nende ühendamine üheks võrgustikuks on vaimustav väljavaade, aga kuidas sa seda reaalsuses ette kujutad?

 

J: Kõik on ju omavahel seotud, üks kohtumine juhatab edasi teise juurde. Mina olen ennekõike generalist, katalüsaator, ja mul on praeguseks üsna palju sidemeid üle maailma.  Pöördud ühe kogukonna poole ja küsid: keda te usaldate? Järgmiseks: kes neist on valmis ja võimeline kultuuriüleseks koostööks? Globaalseks koostööks? Ring jääb järjest ahtamaks. Need inimesed on olemas, neid pole ega peagi olema palju, kogu küsimus on üleminekus ühistelt arusaamadelt konkreetsele tegutsemisele.

 

D: Juba esimene nõupidamine Salzburgis 2001, kus värvikas seltskond indiaanipealikust itaalia miljonärini innukalt sinu ideed arutas, jättis sügava mulje. Kui suureks sa Maailma Tuleviku Nõukoja oled kavandanud?

 

J: Idee oli tuua kokku sada inimest, hõimuvanematest noorte radikaalideni, väga erinevad inimesed, keda ühendavad moraalne autoriteet ja eetilised põhiväärtused, kes on valmis aktiivseks koostööks ja kes on suutelised leidma alternatiivseid lahendusi. Algust teeme kahekümne viie liikmega, kes mõne aja pärast valivad järgmised kakskümmend viis, need koos omakorda uued viiskümmend. See rahvusvaheline võrgustik hõlmab ka aktiviste, läbirääkijaid, seadusandjaid, parlamentääre ja on omakorda seotud palju suuremate organisatsioonidega. Praeguseks on kindlaks määratud ka kakskümmend neli põhiteemat, millega tegelemiseks moodustatakse eraldi ekspertkomisjonid.  

 

D: Nagu ma su e-parlamendi mõttest aru saan, toimub koostöö peamiselt virtuaalselt, sekretariaat koosneb vaid mõnest inimesest ja esinduskulud suureks ei kujune. Praegune kontor on küll tibatilluke tuvipesa, kuigi auväärse aadressiga Trafalgaril.

 

J: Jah, peale minu töötab seal veel üks noormees, sekretärineiu ja vahel vabatahtlikke. Tulevikus on kavas rajada maksimaalselt kolm kuni neli kontorit üle maailma. Üks peaks kindlasti olema Euroopas, üks Aasias ja siis kas Aafrikas või Ladina-Ameerikas. See sõltub suuresti ka sellest, millised riigid huvi tunnevad. Väga sümpaatseks kujunes kohtumine Tallinna linnavalitsuses. Kui Tallinn püüdleb Euroopa rohelise pealinna staatust ja on valmis siin Maailma Tuleviku Nõukoja kontori avama, siis miks mitte – põhimõtteliselt võiks meie peakorter ju ka Tallinnas olla.

 

D: See teeks Tallinnale küll au. Saan aru, et septembris naased juba Eesti roheliste kutsel, kõnelema “Ööülikoolis”. Ehk kuulevad siis sind needki, kel UNESCO märtsikuisele üritusele Teaduste Akadeemias polnud võimalik jõuda. Ja ehk leidub kuuljate seas neidki, kes võivad ühel või teisel moel Maailma Tuleviku Nõukoda toetada.

 

J: Olen selles üsna veendunud. Victor Hugo on öelnud, et pole midagi võimsamat kui idee, milleks aeg on küps. Kui tingimused on loodud, hakkavad asjad uskumatult kiiresti liikuma. Jeeriku müürid tundusid ühevõrra igavesed nii nelikümmend sekundit kui nelikümmend päeva enne varisemist – kunagi ei tea ette, millal aeg kätte jõuab. Aga kui ta käes on, siis tuleb see ära tunda ja tegutseda.

 

Vaata, tunne, tegutse: www.worldfuturecouncil.org; www.rightlivelihood.org. Jakob von Uexkulli ning Herbert Girardet` kokkuvõtlik teos “Kujundades tulevikku” (“Shaping Our Future”) on ilmunud saksa ja inglise keeles, netist leiab selle hispaania keeles ning mais peaks ilmuma araabiakeelne variant.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming