Kui tont on see viidetetont?

Talis Bachmann

Teadusartiklite tasemenäitajat moonutavad tegurid Eesti akadeemilist keskkonda kollitab viimasel ajal üks tont – viidetetont. Kui tont see tont siis ikkagi on, kas nii tont, et rikub nii mõnegi karjääri ja külvab mõttetut segadust, või selline, mis justnagu Tootsi esituses akna taga käies lõppkokkuvõttes kahjutu ja isegi mõnusalt naljakas on, või hoopis selline, mis subjektiivsete spekuleerijate asemel objektiivseima ja usaldusväärseima kohtuniku rolli kehastab? Sõnastades selle kirjutise põhiküsimust pisut teisiti: kas statistilised andmed sellest, kui palju mõne teadlase töödele viidatud on, ikka näitavad selle teadlase teaduslikku taset? Söandan sellel teemal sõna võtta, kuna olen aastaid osalenud rahvusvahelises teaduses nii publitseerija, toimetuskolleegiumide liikme kui ka avaldamiseks esitatud käsikirjade retsensendina ning töötanud peale Eesti ka USA, Saksamaa ja Inglismaa teadusasutustes. Olgu kohe alguses öeldud, et teadlaste teadustase korreleerub üsna tuntaval määral viidete hulgaga, mis on antud nende teaduspublikatsioonidele ja siin ei saa olla kahtlust. Nii eksperdihinnangud kui ka kvantitatiivsed statistilised meetodid lubavad seda julgesti väita. Ent see seaduspärasus tuleb esile ilusasti eelkõige siis, kui hinnatakse suhteliselt suurt abstraktset valimit suurest hulgast teadlastest. Niipea, kui võtame käsile mõne üksiku teadurindiviidi, võime leida nii seda, et muude meetoditega antud hinnang tema teaduskvaliteedile on kenasti kooskõlas tema tööde viidatavusega, kui ka seda, et tuleks küsida: kuidas see subjekt oma tuhat viidet küll kokku on saanud!? Vaadakem siis lähemalt, kuidas viitamisstatistikagi saab anda alust populaarsele naljale sellest, et on olemas suur vale, väike vale ja statistika.

sirp40_strandberg2

Marek Strandberg

Esimene viitamissagedust kui adekvaatset tasemenäitajat moonutav tegur on teadusartikli autorite hulk. Ainuautorsuse puhul on asi enam-vähem selge: isik kirjutas, seostas kirjutatu oma nimega ja ainuisikuliselt vastutab kirja pandu ja selle poolt kajastatava uurimistöö eest. Ainuautori töömaht ja panus on võrreldavad artikli poolt esitatud väärtushulgaga. Kui aga autoreid on rohkem, siis esiteks väheneb igaühe suhteline panus ja teiseks on tarvis võimalust selgeks teha, milles nimelt seisneb iga autori panus. Kuna aga viitamisstatistika süsteemid (Thomson Reuters’i WoK/WoS/ISI) omistavad viite mingi autori tööle sõltumata sellest, kas ta oli ainuautor või kuulus näiteks 30 kaasautorist koosnevasse kollektiivi, siis sisaldab selline statistika ka ebaõiglust ja ebatäpsust. Hea kolleeg Endel Põder on soovitanud viitamisstatistikas kasutada lihtsat korrigeerimist, kus tsiteeringud kaalutakse autorite arvu pöördväärtusega (vt www.wileyonlinelibrary.com, DOI: 10.1002/asi.21438). See lahendab probleemi osaliselt ja on kindlasti kasutatav paralleelse statistikuna traditsioonilise kõrval. Häda on aga selles, et on küllalt artikleid, millel on näiteks kümmekond kaasautorit, kuid lõviosa panusest on andnud üks nendest, ja sellisel juhul ollakse ebaõiglane jällegi tema suhtes. Selle asemel et saada näiteks 0,89 tinglikku (kaalutud) viidet saab ta vaid 0,1. Artikli autorite hulk moonutab viitamissageduse põhjal antavat kvalifikatsioonipilti ka muul moel. Pole ju saladus, et enamik publitseerivatest teadlastest propageerib oma töid kolleegide seas nendest töödest teada andes, faile ja separaate kinkides, teene-vastuteene stiilis viiteid vahetades jne. Samuti on teada printsiip sõber-sõpra-tsiteerib ja seega viitavate sõprade hulk suureneb sedavõrd kuivõrd suur on kaasautorite hulk. Seega, mida rohkem kaasautoreid, seda suuremat viidatavust see ennustab.

Kaasautorina viiteid saaval teadlasel võib olla vägagi erinev roll artikli aluseks olnud uurimistöös ja artikli ettevalmistamisel. Pole vähe spetsialiste, kes on kaasautorid teadusartiklites, mis kogumis on saanud suure hulga viiteid, kuid kelle pädevus ja teadustase on kas ühekülgsed või hoopis üsna kõhnukesed. Näiteks keegi teeb hästi andmetöötlust ja osaleb kaasautorina mitmes töös, kuid iseseisvalt ei ole võimeline ei ideed genereerima, tervikteksti kirjutama ega töö sisu seostama juba olemasoleva teadusinfoga. Teine on hea pildimeister, aga teadusest pinnapealse ettekujutusega. (Nad on olulised ja väärtuslikud kolleegid, kuid toetava/abistava funktsiooniga.) Võiks utreeritult arvata, et keegi kolmas oli hea voodikaaslane mõnele võtmeautoritest ja sattuski voodist kaasautoriks, aga seda ma siiski liiga tõsiseltvõetava variandina arvestada ei tahaks. Või siis Lomovi fenomen. On asutusi, mille tippjuht või rahastaja figureerib kollektiivi liikmete paljude, kui mitte kõikide artiklite kaasautorite hulgas, aga kes tööst endast peaaegu midagi ei tea ja selle valmimises osalenud ei ole. (B. F. Lomov oli NSV Liidu TA psühholoogia instituudi tippjuht ning tema nime võis kohata väga paljudel sellistel publikatsioonidel. Minu kolleegi hiljutine kogemus ühest juhtivast Euroopa teadusriigist räägib sellest, et ka lääne teaduses pole see „külgepookimine võimupositsioonilt” võõras nähtus. Tema välismaine kolleeg lausa nõudis enda kaasautoriks panemist, ehkki sisuliselt ta kaasautor ei olnud.)

Formaalselt võttes on üks viide artiklile A ja üks viide artiklile B viitamisstatistikas võrdse kaaluga, kuid artikli sisukus ja uudsus erinevad sageli nagu öö ja päev. Samuti erinevad sageli need põhjused ja tagamaad, miks üks artikkel tekkis ja kuidas kaasautorid seal oma koha leidsid. Kindlasti on oluliselt suurema kaaluga selline viide, mis on antud artiklile, milles esimesena tutvustatakse uut efektiivset uurimismeetodit, avastust või andekat teooriat, kui selline viide, mille on pälvinud artikkel, milles nagu Vändrast saelaudu korratakse rutiinset vaid väikeste lisanduste, uuenduste või eripäraga. Näiteks on palju artikleid, kus sama asja kontrollitakse üle seda uuele populatsioonile rakendades või vaadatakse, „kas meil on asjad samamoodi” nagu igal pool mujal. Eriti hea on saada kosilaseks suurtes rahvusvahelistes projektides, kus põhimõtteliselt on meetodid, teooriad ja uurimistöö rutiin paigas, lihtsalt tuleb uues kohas asja korrata. Võiks ju arvata, et sisukamad ja uudsemat sisaldavad artiklid saavad niikuinii rohkem viiteid – ja paljudel juhtudel see nii ka on –, kuid see ei ole üldkehtiv. Eri põhjustel viidatakse palju ka saelaua hilisemaid „kloone”.

Artikli teadusvaldkond ning käsitletava teadusprobleemi „avarus” mõjutavad tugevasti selle viitamissagedust. Kindlasti saab rohkem viiteid keskpäraste teadlaste keskpärane töö, mis lähtub hetkel valitsevast ja üldtuntud paradigmast ja mis kuulub mõnda väga suurt kõlapinda omavasse ja suurt lugemust pälvivasse valdkonda võrreldes kitsama valdkonna maailma tippude poolt avaldatud tööga. Tean, et on teadlasi, kes ütlevad midagi sellist: „Parem olen esimese viie hulgas maailmateaduse valdkonnas, milles on umbes 500 asjatundjat, kui et esimese kümne tuhande hulgas valdkonnas, milles on sada tuhat spetsialisti.” Siin tulevad kõne alla näiteks ka mõned tippmatemaatika, -füüsika, kõrgfilosoofia uurimisteemad. Samuti on eri teadusvaldkondadel mõneti erinev teaduskultuur suhtluse, lugemisharjumuste, avaldamisharjumuste jm mõttes. Mõni teadlane on tunnistatud korüfeeks vahetu suhtluse, seminaride, teeside levitamise kaudu vaatamata sellele, et formaalseid viidatavaid artikleid on tal vähevõitu. Mõni teine, kellel on sadu ja sadu viiteid, jätab kolleegid üsna külmaks. Mõni teadustraditsioon tugineb palju monograafiatele ja vähem artiklitele, kuid juhtivad viitamisindeksid annavad võimaluse saientomeetria tegijatele kergema vaevaga koostada viitamisstatistika vaid nende tööde viitamisele tuginedes, mis viidatavatena ise ka allikaindeksites sees on. Seega paljud viitamisstatistikad alandavad kunstlikult teadlase viidatavust, ja seda just juhul, kui tema tegelikku mõju omavatest töödest mõni oluline või isegi suurem osa on raamatväljaanded. Traditsiooniline viitamisanalüüs üldiselt alahindab raamatute autoreid. (Seda teeb nt Scopuse kasutamine või ISI tsiteerimisindeksi selline kasutamine, kus lähtutakse vaid andmebaasis olevatele artiklitele antud viidete summeerimisest. Ka peamised kasutatavad h-indeksit esitavad kohad tuginevad oma baasis olevatele artiklitele, kuid ignoreerivad raamatväljaandeid. Seega näiteks andmebaasist saadav ’h-indeks = 11’ võib eksitada, kuna tegelikult ’h=15’. Olgu siinkohal märgitud, et maailma tippteadlaste h-indeksid on tüüpiliselt 30+.)

Artiklile viitamise põhjusi on mitmesuguseid. Sealhulgas on sisulised põhjused, formaalsed põhjused, rutiinviitamised (nt mehaaniline copy-paste eelmistest artiklitest sama valdkonna tööde loendamiseks), vastuteeneviitamised jne. Kui näiteks viidatakse ja ehk ka tsiteeritakse artiklit mõne muu artikli lehekülgedel korduvalt ja küsimust lahates ning seda tööd aluseks võttes, siis on selline üks viide kindlasti väärt vähemalt kümmet rutiinviidet. Seega, kui kellegi tööd analüüsitakse ja kasutatakse näiteks kahekümnes hilisemas artiklis pikkade sisuliste lõikudena ja mõne teise tööd kahesajas hilisemas artiklis lihtsalt loendisse panduna (à la tema ka tegi sel teemal uurimistööd, ja kõik), siis tuleks esimese mõju ja tähtsust suuremaks pidada kui teise oma, ehkki formaalselt on vastupidi. Hea võimalus viiteid koguda on õhutada skandaali või kritiseerida liidreid. Vastuviited tulevad mitte viidatava artikli headusest lähtuvalt, vaid püüdest selle nõrkust või „lollust” näidata. Halvimad näited kuuluvad pettuste valdkonda. Viimase aasta jooksul on Nature ja Science avalikustanud ja vaaginud tõsiasju mitmete artiklite kohta, milles teadlane oma töö andmed lihtsalt fabritseeris. Otse loomulikult tehti seda valdkonnas ja viisil, mis garanteeris suure viidatavuse. Panen siia kolm punkti …

Suure viidatavuse saavutamisel on mitmeid muidki kunstlikke ja poolkunstlikke võtteid. Näiteks on ülevaateartiklite (ja eriti ülevaateajakirjade artiklite) viidatavus oluliselt suurem kui konkreetset uuringut vahendava artikli viidatavus. Piisab, kui keegi, kes ise polegi teaduskorüfee uue meetodi, avastuse, teooria, sisuka empiiriliste uurimuste tsükli vm üllitamise mõttes, kuid on usin, hoolikas ja heade sidemetega kirjutaja, avaldab ülevaateartikli populaarsel teemal ja suur viidatavus on garanteeritud. Ülevaated on väärtuslikud (lihtsustavad kursisolekut), kuid otsene uurimistöö, st see, millele viitab ülevaateartikkel ise, on veelgi suurema väärtusega. Tekib paradoksaalne olukord, kus heas mõttes parasiit on viidatavam kui need, kelle seljas ta parasiteerib.

Kindlasti pole vähe artikleid, mis on oma ajast ees ja mille olulisust taibatakse alles 10 või 50 aasta pärast. Nad saavad hetkeseisuga vähe viiteid. Rutiinses aasta-paari kaupa või viimase viie aasta viitamisanalüüsis sellise artikli olulisus muidugi ei kajastu.

Kuna teaduse maht nii teadlaste hulga, tööde kui ka väljaannete rohkuse mõttes on pidevalt suurenenud, siis eri ajas oma karjääri kujundanud teadlased pole võrdsed ka viidete osas.

Paraku küllaltki suur osa teadlastest kalkuleerib käsikirja ette valmistades ja ajakirja valides, kes võiksid olla potentsiaalsed eelretsenseerijad ja/või millise teadusliku klanni meelepärast või tõrjuvat reageeringut see käsikiri esile kutsub. Kui suudetakse oma töös demonstreerida klannikuuluvust või selle sõbralikkust, siis on suurem viitamistõenäosus enam-vähem garanteeritud. Kui teadlast huvitab rohkem tema viidatavus kui põneva teadusprobleemiga maadlemine, siis valib ta teadlikult uurimisteemad, kirjutamisvõtted, artiklite žanri, koostöökohad ja -vormid nii, et viidatavus kasvab oluliselt rohkem.

Resümeerides kõike eelöeldut saan väita, et kindlasti võime kohata teadlasi koguviidete hulgaga umbes 500, nende panus teadusse ja tase on vähemalt võrdsed paljude selliste teadlaste omaga, kellel on viiteid kusagil mõne tuhande kandis. Teadusliku panuse ja taseme näitajate hulka, mida viidete hulk otseselt ei kajasta, kuuluvad kindlasti heade magistri- ja doktoritööde juhendamine (transparentne kriteerium), käsikirjade eelretsenseerimine rahvusvahelistele teadusajakirjadele (vähetransparentne kriteerium), kutsed välisloengutele ja ajakirjade erinumbrite kaasautorsus (pooltransparentne kriteerium), ettepanekud evalveerida väliskolleege nende kohalevalimisel ja konkurssidel (mittetransparentne või pooltransparentne kriteerium), kutsed piiratud osalusega erialastele rahvusvahelistele tippteadusüritustele ja ettekandekoosolekutele (vähetransparentne kriteerium), teaduspreemiad (transparentne kriteerium) jm.

Kas viidetetont on siis paheline iidol või siiski selline sõbralik, ehkki kohmakas ja kobavõitu koll? Kõik sõltub sellest, kes on tema peremees ja kuidas ta tonti paela otsas hoiab ja kasutab. Temaga saab lapsi hirmutada (loe: noorteadlasi utsitada), katust pakkuda (loe: rahastajaid mõjutada), metsasanitarina rakendada (loe: lootusetud või ebaprofessionalsed teadlaskonnast eraldada) ja ehk muudki teha. Saab ka osavalt oma erahuvide kasuks tankistina kasutada, aga üle tähtsustada teda ei maksa. Teadustaseme hinnang peab olema kompleksne ja kindlasti sisaldama sisulisi kriteeriume.

Tont seda tonditeemat võtaks! Kummitama jääb see veel pikaks ajaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming