Kui palju valetada haridusvaldkonnas?

Raik-Hiio Mikelsaar

Endise kaitseministri Jaak Aaviksoo konverentsiettekandes „Infovastasseisud ja enesekaitse” väljendatud radikaalsed seisukohad puudutavad ka haridusvaldkonda. Seetõttu oleks vaja need juba tema uue, haridusministri tööperioodi alguses avalikult läbi arutada. Kõigepealt Jaak Aaviksoo juhtideest: „ ... tuleb meil leppida arusaamisega, et jumal või Darwin ... ei andnud meile eneseteadvust ja tarkust mitte selleks, et tõde teenida ..., vaid selleks, et ellu jääda”. Minister võiks selgitada, kuidas üldharidusja kõrgkoolides seni eelkõige teadustõdedel põhinenud õppetööd ellujäämisteenistuse radadele ümber suunata. Järgmised lõigud Aaviksoo kirjutises puudutavad eriti ajaloolasi ja ajalooõpetajaid: „Meil seisab veel ees ratsionaalselt konstrueeritud Eesti Vabariigi muutmine emotsionaalselt lähedaseks Eesti riigiks,  millesse oskaksime uskuda ilma seda pidevalt kahtluse alla seadmata. ... Rahvusriigi informatsioonilise enesemääramise õigus tähendab ka seda, et tal on õigus saladustele ja valedele. ... Saladuste olemasolu võib tingida tõest hoidumist ja äärmuslikel juhtudel ka sulaselget valetamist”.   

Neile seisukohtadele andis blogis Memokraat hinnangu Marek Tamm: „… isegi kui autor ei väida, et ajaloolist tõde üldse pole, siis on rahvusriigil õigus sellest mööda vaadata, see maha vaikida … see sisaldab endas seega  väga selget sõnumit Eesti ajaloolastele, s.h ka mulle endale: rahvuse püsimajäämise nimel on ohtlik avalikult tegeleda kõikide minevikutahkude uurimisega, tülidele ja vägivallale tuleb eelistada õnnelikke ja võidukaid hetki. Ja midagi pole parata – mina ei saa kuidagi sellise soovitusega nõustuda, sest see määrab igasuguse ajaloouurimise hukule … tõekavatsus on akadeemilise ajalookirjutuse vältimatu eeldus – ajaloolane, kes ei sea sihiks pakkuda mineviku  kohta tõest (s.o tõestatavat) teavet, ei ole ajaloolane, vaid ideoloog”.   

Eesti haridussüsteemis on praegu tõsiseid erimeelsusi vene koolide eestikeelsele õppele üleminekul. Mitmed neist on taotlenud selles protsessis ajapikendust, mille eiramine võib viia uutele „pronksiöödele” . Nii vähemalt paistab Mikko Lagerspetzi artiklist (Eesti Päevaleht  8. IV ). ka Marek Tamm kirjutab: „Kas tõesti on mõistlik arvata, et venekeelsete koolide kiirkorras jõuline eestistamine … muudab need koolilapsed lojaalseteks eestlasteks … Viljakas saab olla vaid vastastikuses austamises ja koostöös kulgev areng, kus eesti keelele üleminekut soosivad paremad karjääriväljavaated, heade õpetajate olemasolu jms”. 

Aaviksoo kui „filosofeeriva ministri” teeneks on, et ta esimese Eesti poliitikuna söandas juhtida tähelepanu mittetõe ja vale ulatuslikule esinemisele meie ühiskonnas. Tema puuduseks on aga asjaolu, et ta ei tauni piisaval määral nende nähtuste suurt osakaalu ja peab seda paratamatuks, isegi vajalikuks: „Ilmselt peame möönma … valede otstarbekust eneseteadlike subjektide arengus”. Seda juttu jätkates ta näiliselt nagu võitleks valedega. Tegelikult aga Aaviksoo selle osakaalu vähenemist ei looda, sest miks ta muidu väidab, et eneseteadvus ja tarkus pole antud meile mitte tõe teenimiseks, vaid ellujäämiseks, ning miks ta muidu kutsub mõistuslikku Eesti Vabariiki tundelähedase  uskumisriigiga asendama. Oponente nimetab ta Diplomaatias avaldatud loos üsna ebadiplomaatiliselt „reformatsioonist ja valgustusajast hullutatud inimesteks” ja „teaduse templisse varjunud ideoloogideks”. Inimese kui sotsiaalmäluga olendi eripäraks ja arengutrumbiks on bioloogilise huviinstinkti baasil välja kujunenud „tõeteenimine” – ratsionaalne tunnetus, mis tipneb hariduse omandamise, teadustegevuse ja üleilmse lõimumisega.       

Tsiviliseeritud ühiskond on keerukas organism, kus tuleb pidevalt integreerida tema liikmete individuaalseid tunge-instinkte kollektiivse alateadvuse ja identiteediga. Loomulikult on vastandite vahel kompromissi saavutamiseks tarvis tegelikkuse tunnistamise kõrval osa tõde varjata, kasutada pooltõdesid ja isegi ebatõdesid. Nendeta ei saa läbi ei viisakus, peolauasuhtlus,  psühhoteraapia, reklaam, eetika, diplomaatia ega poliitika. Aga ainult mõistusel ja teadusel põhinev ratsionaalne tegevus, mitte pime usk on see, mis piirab ebaõiglust, ülekohut ja korruptsiooni ning väldib emotsioonidel põhinevaid riikidevahelisi konflikte ja sõdu. Aaviksoo läheb oma käsitluses sisuliselt mööda moraalist, eetikast ja väärtustest. Õnneks ei tee seda tema noored kriitikud. Eriti hästi on kõnesolevaid probleeme analüüsinud  põhimõttekindlate sõnavõttudega tuntud kooliõpilane Sergei Metlev: „… ajaloolise tõe otsimine ja õigluse taastamine on olnud üks meie rahva ja riigi prioriteetidest, kuna sellest sõltub otseselt, kas meie kõikuv identiteet saab tugeva aluse või mitte … Idee, et valedega võib võidelda valede abil, on minu jaoks võõras … Hetkel, mil lülitame aju välja ja muutume uskumuse orjadeks, tõmbame kriipsu peale kõikidele õppetundidele, mida ajalugu on andnud … Tõeotsing on pikemas perspektiivis elujõulisem. Vale on alati koorem, mida indiviidil ja rahval on raske kanda. Tõde tagab meie seesmise vabaduse, selle otsimine on olnud suurimate inimeste elueesmärk” (Postimees 11. IV )”         

Eva Piirimäe kirjutab aga: „On mõistetav, et üks kaitseminister näeb ja tunnustab seda sorti müütide olemasolu ning jõudu. Ent mõistetav ei ole see, kui ta õigustab niisugust mõtlemist kui ainuvõimalikku ja kui iga rahvuse „õigust”. Ei õigustata seega ju mitte ainult valetamist enda ja teiste kohta, vaid loobutakse tegelikult moraalist ülepea. Ainult iseendalt nõudes saame moraalseid nõudeid esitada ka teistele”  (PM 1. IV ).