Kui palju on Eesti Kultuurkapitalil vaba raha?

Ott Karulin

Ajal, mil riigikogu menetleb „Eesti kultuuripoliitika põhialuseid aastani 2020” ning oma esimeste otsusteni on jõudnud eelmise aasta lõpul valitud uued kultuurkapitali sihtkapitalide koosseisud, on paslik pärida, palju vaba raha kultuurkapitalil ikkagi on. Viidatud põhialuste 7. punktis on ministeeriumi ja kulka kohustused jaotatud järgmiselt: „Kultuurkapital toetab eelkõige loov­isikuid ja projektipõhiseid algatusi ning Kultuuriministeeriumi eelarve kaudu rahastatakse riigieelarveliste asutuste põhitegevust ja rahvuskultuuriliselt olulisi pikaajalisi tegevusi”. Lisaks võtab ministeerium põhialuste 6. punktis kohustuse sõlmida „olulisemate kultuurisündmuste ja -tegevuste puhul kuni kolmeaastased raamlepinguid, et tagada end tõestanud kultuurialgatuste ja organisatsioonide kestlik areng”.

Seega: jätkutegevuse puhul (nt pika traditsiooniga festivalid) või organisatsioonidel, mis on „end tõestanud” ja  „rahvuskultuuriliselt olulised”, on igati õigus eeldada riiklikku tegevustoetust. Iseküsimus on, kuidas hinnata, kas mõni kultuurialgatus on rahvuskultuuriliselt oluline, või kuidas teada, millal on mõni sündmus või organisatsioon end piisavalt tõestanud (kelle silmis?). Mõiste „rahvuskultuuriliselt oluline” oli korduvalt kasutusel ka eelmistes, 1998. aastal vastu võetud kultuuripoliitika põhialustes, kuid nii toona kui nüüd jäi mõiste defineerimata. Siinkohal ei saa ka iseendale kui ühele „Eesti kultuuripoliitika põhialused aastani 2020” kokku­kirjutajale tuhka pähe raputada, sest tähenduseta mõiste hiilis dokumenti sisse alles pärast juhtrühma töö lõppu. Jääb vaid üle „rõõmustada”, et vähemalt ei räägita enam „kultuuri­poliitiliselt olulisest”, mis samuti dokumendi vahepealsetes variantides korduvalt ministeeriumis sisse susati, sest see annaks kultuuriministrile õiguse otsustada vaid oma partei poliitikast lähtuvalt. Klaas on pooltäis, tuleb leppida.
Defineerimata – tegelikult defineerimatute – väljendite nagu „rahvuskultuuriliselt oluline” või „end tõestanud” kasutamine poliitikadokumentides paneb peale ministeeriumi, keda riigikontroll põhialustele toetudes auditeerima hakkab, raskesse olukorda ka kultuurkapitali, mis peaks toetama „eelkõige loovisikuid ja projektipõhiseid algatusi”.
Millal ikkagi on kultuurkapitalil õigus anda mõne sündmuse või organisatsiooni toetamine üle ministeeriumile? Kuidas see protseduur välja peaks nägema ehk kas „rahvuskultuuriliselt oluliseks” saamiseks piisab, kui kultuurkapital on kedagi või midagi x (kolm, viis, kümme?) aastat toetanud, või on vajalik mingite lisakriteeriumide täitmine? Millised need tingimused on? Analüüsides kultuurkapitali 2013. aasta eraldisi, tuleb nentida, et veidi üle poole kõigist stipendiumidest maksti juba pika traditsiooniga organisatsioonidele ja sündmustele. Sihtkapitaliti see sisuliselt püsikulu osakaal küll erineb, ulatudes audiovisuaalse kunsti kümnendikust arhitektuuri sihtkapitali kolmveerandini, kuid probleem puudutab kõiki valdkondi.
Nagu nendib Sirbis kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali nõukogu esimees Anu Liivak: „Kuigi institutsioonide tegevuse toetamine ei peaks ideaalis olema kultuurkapitali asi, tähendaks nende toetuste lõpetamine katastroofi kunstielus.” Arhitektuuri sihtkapitali nõukogu esimees Kalle Komissarov lisab: „Õigustatud ootus tegevustoetusele on ka loomeliitudel, kuid siin tuleb midagi ette võtta. 1990ndatest on arhitektuuri sihtkapitali loomeliitude toetuste määr tõusnud 4%-lt 22%ni, mis on teiste sihtkapitalidega võrreldes pretsedenditult suur.”
Just loomeliitude rahastamise küsimus tulekski ministeeriumil kultuurkapitaliga esmajoones kokku leppida. Kuigi võib nõustuda eelmise kultuuriministri Rein Langi väitega, et loomeliidud ei ole kogu kultuur, ei tohiks siiski kellelgi tekkida kahtlust selles, et need esindavad kaalukat osa kultuuriinimestest. Sama nenditakse ka kultuuripoliitika põhialuste 4. punktis: „Kultuuripoliitika kujundamine ja elluviimine on avatud ja läbipaistev ning sellesse on kaasatud nii valdkondlikud kui kogukondi ja vabakonda esindavad loomeliidud, arenduskeskused ja teised partnerorganisatsioonid”. Dokumendi algversioonis jätkus tsiteeritud punkt mõttega, et neid partnerorganisatsioone peaks ka riiklikult toetama, kuivõrd põhialuste koostamist  teoreetiliselt toestavas uuringus „Eesti kultuuripoliitika põhimõisted ja suundumused” tõdetakse, „et eri kultuurivaldkondade kaasatus poliitikate kujundamisesse on üheselt seotud sellega, kas valdkonnal on tugevad (s.t valdkonnasiseselt head mainet omavad ja püsivat tegevustoetust saavad) eestkosteorganisatsioonid”. Ministeerium heitis selle mõtte dokumendist välja, ilmselt tolmuma samasse sahtlisse, kus juba aastaid ootab plaan hakata maksma loomeliitudele ministeeriumi eelarvest tegevustoetust.
Viimane oleks igati mõistlik ja kooskõlas nii kultuuripoliitika põhialuste kui ka kultuurkapitali eesmärkidega ning oluline kas või seetõttu, et sunniks kultuuriavalikkust disputeerima loomeliitude rolli üle XXI sajandil, küsima, kuivõrd on loomeliitude tegevus nõukogude ajaga võrreldes liikunud nende ettevõtmiste suunas, mida üldjuhul teostavad ametiühingud.
2013. aastal, kui jätta välja kehakultuuri ja spordi sihtkapital, vabastanuks loomeliitudele tegevustoetuse maksmine kultuuriministeeriumi vahenditest kultuurkapitali eelarves ligi pool miljonit (!) eurot loovisikute ja projektipõhiste algatuste toetamiseks ehk talle kultuuripoliitika põhialustega pandud kohustuste täitmiseks. Kumb on riigile suurem kulu, kas poole miljoni võrra kasvav kultuuriministeeriumi eelarve või poole miljoni euro eest tegemata jäänud kultuurisündmused?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming