Kui oskaksime päriselt jutustada

Hasso Krull

Ameerika antropoloog Laura Bohannan kirjeldab oma romaanis „Tagasitulek naeru juurde” (1966), kuidas ühes Nigeeria külas pärast rõuge-epideemiat kogunetakse jutustama ja kuulama lugusid. Esitus on väga teatraalne, jutustamisega käib kaasas tegelaste jäljendamine, tants ja laul; samal ajal kõlab ka lugude kriitika, vahelehüüded ja kommentaarid. „Igavaid lugusid polnudki. Kuulajad ei oleks seda sündida lasknud. Nad väljendasid valjuhäälselt  niihästi kiitust kui laitust, ja kui mõni jutuvestja ei suutnud nende tähelepanu köita, karjuti temast lihtsalt üle.

„See lugu on liiga pikk.” „Sa ei oska ju laulda.” „Sa pole sellest loost ise aru saanud.” „Õpi ometi tantsima.” Mõnikord piisas vaid põgusast hetkest, mil tähelepanu hajus, ja juba kargas ringi keskele uus jutustaja, alustades enne kui eelmine oli lõpetanud. Siis võis mõnda aega kuulata kahte lugu või kahte laulu ühekorraga. Varsti aga liitusid kuulajad kindlalt ühe kooriga, nii et teine jutuvestja jäi vait ja istus maha.” Kuna paljud lood jäävadki seetõttu lõpetamata, eeldab  niisugune jutustamiskultuur muidugi pärandi head tundmist. Lood ei lõpe ära ka siis, kui jutustamine ise vaibub – vastupidi, pärast esituste lakkamist sõnavahetus alles algab. Kõik müütilised ja muinasjutulised sündmused seostuvad päevakohaste teemadega, nende üle vaieldakse ägedalt ja igaühel võib olla asjast omamoodi arusaamine.

Ehk, nagu seletab Roger D. Abrahams raamatus „African Folktales” („Aafrika rahvajutud”, 1983), „mustas Aafrikas ongi kunst elu ja vastupidi, ta ei jää lihtsalt inimlike ja kogukondlike suhete peegelduseks, vaid muutub otseseks  aruteluks selle üle, kuidas asjad praegu on ja kuidas nad peaksid olema; kunst ei piirdu elu jäljendamisega, vaid teravdab ja tõstab esile inimeste kõige tähtsamaid probleeme” (lk 9). Sellises ümbruses on raske ette kujutada, et inimesed võiksid kauaks omaks võtta ideesid, mis on neile või nende kogukonnale tõsiselt kahjulikud. Vanade lugude kaudu, kus küll tegelasteks on loomad või mütoloogilised olendid, tuleb tõde ikka päevavalgele ja seostub varasema kogemusega. Võiks arvata, et tänapäeva lakkamatus meediakäras,  keset igikestvat diskussiooni, mida omavahel peavad elukutselised vaidlejad – poliitikud, ajakirjanikud, telestaarid –, toimub kõik seesama veel intensiivsemalt. Ideesid sõelutakse läbi palju rohkem, probleeme arutatakse palju mitmekülgsemalt …

Imelikul kombel aga ei ole see nii. Nagu selgitab meie antropoloog Aet Annist, võtavad isegi töötud lääne ühiskonnas omaks neile vaenulikud sotsiaalsed normid ega ürita neid kuidagi vaidlustada, vaagida ja ümber hinnata. „Ise sageli töökaotamise ohus töölised kasutavad võimusüsteemi moraalseid hinnanguid töötusele; sealhulgas  suhtuvad töötutesse negatiivselt needki töölised, kes on juba töötust kogenud. Veel enam, sedasama hegemoonset diskursust kasutavad ka töötud ise, eristamaks endid kui väärikaid, väliste olude sunnil töötuks jäänuid nendest, kes on töö kaotanud vääritute isikuomaduste tõttu ja seega polegi paremat saatust ära teeninud. Nii osalevad töötud ise tahtmatult töötuse negatiivse kujundi loomises.” (Vikerkaar 2009, nr 4-5.)

Näiteks nüüdses Eesti külas poleks seega mõeldav, et pärast mõnd sotsiaalset vapustust korraldataks ühine jutuõhtu, kus pärast värvikaid  esinemisi üheskoos arutataks tekkinud probleeme. Sest inimesed, kes on kõige rohkem kannatada saanud, ei tuleks sinna lihtsalt kohalegi. Kuid milline oleks Eesti siis, kui meil kogu „hegemoonse diskursuse” kiuste mingi ime läbi ometi elustuks muistne jutustamistraditsioon? Kui me kogu individualistlikust isolatsioonist hoolimata ometi leiaksime viisi, kuidas jagada olulisi kogemusi, ilma et sellest saaks pihtimus või tarbetu eneseõigustus? Kui me oskaksime päriselt jutustada, nii nagu osati vanasti või nagu veel hiljuti osati kuskil Aafrika  külas (mine tea, ehk osatakse seda seal praegugi)? Kui meil väga-väga pikkamisi, tasa ja targu õnnestuks vabaneda kahjulike väärtushinnangute sopast, millega liberaalne kapitalism meid üle on kallanud? Ehk ei olegi need veel nii sügavale sööbinud kui arvatakse? Ehk võiksid vaesed ja väetidki tõusta jalule ja kõnelda, ehk võiksid töötud leida jutuvestjatena tööd? Tean küll, mida selle peale tavaliselt vastatakse: see ei ole reaalne. Heakene küll, ma olen nõus. Aga meenutagem, kuidas kunagi hüüatas üks külahull: „Ükskord on Eesti riik!”. See väljavaade polnud siis reaalne. 

Võite öelda, et olen unistaja, aga ma pole ju ainus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming