Kui oleks lastesaade…

Margot Visnap

  Kui Tallinna linnakohus jaanuaris endise Eesti Sõltumatu Televisiooni ASi (ESTV) juhatuse liikme Rait Killandi maksupettuse süüdistuses õigeks mõistis, viskas mu teismeikka jõudnud poeg villast: “Jess! Nüüd tuleb TV1 tagasi ja hakkab jälle “Kilpkonn Kipsi lastekat” näitama!”  See 90ndate lõpus TV1  programmi ilmunud tunniajane lastesaade oli heas mõttes erandlik omas ajas ja on seda tänini. Ekraanil ajasid mõnusasti laste-asja Kilpkonn Kipsi ja Kala (keda asjalikult ja hästi, ninnu-nännutamata kehastasid Toomas Tross ja Haide Männamäe): küll aidati isadel depressioonist üle saada, küll seletati maailmatarkusi, õpetati lapsi kokkama, meisterdama, leiutati, joonistati, tehti sporti. Kõlab õõnsalt, aga tegu oli hariva koguperesaatega, mida võisid nautida ka lapsevanemad. Lastest rääkimata – Kilpkonn Kipsi ja Kala olid vaieldamatult laste suured lemmikud, seda tõestasid ka arvukad kirjad ja pildid, mida väikesed vaatajad saatesse saatsid. Omaette rekord püstitati veel sellegagi, et tollane saade kestis tervelt tund aega.

Muidugi on meie telekanalid varem ja hiljemgi analoogilisi saateid teinud, eelkõige meenuvad Hunt Kriimsilma, Tipi ja Täpi lood, aga ka “Kõige suurem sõber”, “Vandersellid”, viimastest aastatest “Buratino” . Ent kui praegu eestikeelsetele telekanalitele pilk peale visata, sealt niisugust saadet ei leia. Ehk teisisõnu: kui me alatasa räägime televisiooni negatiivsest mõjust lastele ja noortele, siis unustame mõelda, et televisioon võib täita ka harivat, valgustavat rolli. Paraku peaaegu ainus originaalsaade “Lumejänesed” (ETV) seda ülesannet üksi kanda ei suuda, kuigi tuleb tänulik olla sellegi eest, et see täidab ühe pisukese niši suures tühjuses, mis haigutab laste- ja noortesaadete valdkonnas.

Loomulikult pole ühe originaalsaate tegemine odav lõbu. Kuid peale raha eeldab Kilpkonn Kipsi laadse saate tegemine head stsenaariumi ja õnnestunud tegelaskujusid, kelle lapsed omaks võtavad, nagu olid omal ajal Kriimsilm, Tipp ja Täpp, Leopold, Postikana, Buratino jt. Ja muidugi Kipsi ja Kala. Oluline polegi siinkohal mitte lugu, mida niisuguses saates jutustada, vaid oskus lastega suhelda – võtta väikest televaatajat kui võrdväärset suhtlemispartnerit. Nagu minevikuhitid on näidanud, pole see ületamatu ülesanne, ning jääbki arusaamatuks, miks näiteks kommertskanalid, jahmerdades arutult  ja tundub, et lõputult järjest uute reality-show’dega, pole tahtnud-jaksanud teha üht korralikku originaalsaadet lastele. ETV siiski ju üritab, ehkki ka riigitelevisioonis on originaalsaadete ja multikate proportsioon paigast ära.

Pole raske aimata, kuhu koer on maetud, vähemalt erakanalite kontekstis: lapsed pole tõenäoliselt nii ahvatlevad reklaamitarbijad kui täiskasvanud. Lastesaadete ümber ja vahele juba alkoholi- ja pesupulbrireklaami pakkuma ei tõtta. Ometigi, olen üsna veendunud, et üks õnnestunud ja hariv lastesaade (miks mitte koguperesaade!) sobival eetriajal kogub üsna kopsaka vaatajaskonna. Selle nimel tasuks ju pingutada. Ehkki esimene asi võiks ka erakanalil olla missiooni- ja vastutustunne, hoolimine ka neist vaatajaist, kes täiskasvanuelu poole alles pürgivad. Muidu me jäämegi kuulma uudiseid sellest, kuidas lapsed üksteist põlema panevad või nagu just selle loo kirjutamise hetkel lehest lugeda võis: 22aastase naise tapnud 17ne nooruk kommenteeris oma tegu – “Lihtsalt tahtsin tappa!”.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming