Kui need pirrud kolmel otsal …

Tiit Hennoste

Valimiskampaania pirrud on löönud lõkendama. Ja mitte kahest, vaid vähemalt kolmest otsast korraga. Poliitikud on asunud jagama lubadusi ja kohti valimisnimekirjas. Aga see pole midagi enneolematut ega taganttulematut. Jääb üle ainult oodata, milline issanda õnnetus meid sel korral tabab. Kogemused ütlevad ühte: mida võimsamad lubadused, seda vastikum tulemus valijale. Ja ma ei usu, et poliitikud  sel korral oma ohjeldamatut lubamisrallit peatada suudavad. Majandus juba taastub (seda näitab reklaamide hulk, mida firmad iga päev minu postkasti topivad). Nii et kui midagi katastroofilist ei juhtu, siis tulevad valimised majanduse tõusulaines. Ja selge on see, et kõik tahavad mingigi osa sellest tõusust oma arvele kirjutada.

Sotsid ja Rahvaliit kuulutasid välja ühinemise alustamise alguse või kuidas see  kõlaski. Kuigi mulle jääb üsna arusaamatuks, kuidas need kaks omavahel kokku miksitakse, ja eriti, kes seda hübriidkaalikat juhtima hakkavad. Kui Rahvaliidu aseesimehe Kajar Lemberi taolised, kelle esinemine esmaspäevases Aktuaalses Kaameras oli armetu demagoogia õpikunäide, siis on raske ette kujutada, kuidas sotside valijad selle ära suudavad seedida. Aga, nojah, eestlasel on olnud üldiselt hea seedimine. Vaesuses  kasvanud rahva asi.

Täie hooga käib allikakaitseseaduse vastuvõtmine, kuigi see seadus tõi kaasa võimsaima protestikampaania eesti ajakirjanduse ajaloos. Huvitav, kuidas kavatseb Reformierakond selle puntra läbi raiuda? Surub läbi esialgse kava? On selge, et sellega viib Lang oma erakonna valimiskampaaniasse vastasseisus kõigi suurte lehtedega. Ja see on enesetapp. Laseb käiku lahjendatud  seaduse, mis Langile ega ka Ansipile silmanähtavalt ei meeldi? See jätab tule tuha alla hõõguma ja kui reformarid peaksid uuesti võimule saama, siis algab kõik jälle uuesti. Aga veel huvitavam on muu. Just valimiskampaaniates on paisatud välja kilode kaupa komprat teiste parteide kohta. Ja sealjuures pole seda teinud mitte pahad ametnikud, vaid konkureerivad parteid. On selgem kui selge, et uue seaduse tegelik sisu  tähendab selles olukorras palju. Kampaaniat on alustanud ka poliitikute tootmise, ladustamise ja kaubastamise asutused, mida peene nimega suhtekorraldusfirmadeks nimetatakse. Ma mõtlen Ivo Rulli lugu „Kes kardab poliitbroilerit?”. Rull alustab küll lugeja veenmist talle meelepärase üle ironiseerimisega, mis pole just suhtekorralduslik tipptase.

Aga see selleks. Olulisem on muu. Nimelt määratleb  Rull broilereid kui poliitilisi noori, kes on pääsenud võimu juurde tänu truualamlikkusele erakonna juhtidele ja keda iseloomustab tegelemine rohkem enda kui oma valijate probleemidega. Ja seejärel hakkab ta seletama seda, kuidas üleolev suhtumine noorpoliitikutesse peaks tähendama ka üleolevat ja kriitilist suhtumist iga eluvaldkonna noortesse sellidesse. Ja kuidas ka mõni vana tegelane on  samasugune. Jne, jne. Ja siis järgneb jutt sellest, kuidas poliitikut tulebki treenida erakonnasisese meeskonnamängu jaoks, sest see polevat rohkem ega vähem kui demokraatia alus ja põhi. Ma ei hakka spekuleerima, miks Rull defineerib broileri niimoodi. Igatahes võimaldab just see määratlus tal oma spekulatsiooni üles ehitada. Aga asi pole truualamlikkuses ega ka mitte egotrip’ides. Broileri  keskne tunnus on muus. Broiler on poliitik, kes pole peale erakondliku kanapuuri muud elu näinudki. Ta pole teinud mingit muud tööd, vaid tulnud kohe poliitikasse. Rulli meelest on see vähemalt loomulik asi. Riik, rahvas ja kõik muu erakonnast väljaspool on vaid taust, mis pole grammigi oluline, ei poliitikule ega demokraatiale. Minu arusaam on teistsugune nii demokraatiast kui poliitikast. Aga Rulli peab avameelsuse eest  kindlasti tänama. Ja jääb vaid oodata, kas see lugu oli PR-firma juhi võitlus töö eest või juba makstud kampaania algus.

Midagi täiesti uut on see, et kampaaniat alustas ka NO-teater. Ja siin ei saagi aru, kus lõpeb teater ja algab poliitika või vastupidi. Kas jutud aastaid kestnud ettevalmistusest on tõde või reklaamitrikk? Kas teatrijuht Tiit Ojasoo info Rein Langi käitumise ja selle tagajärgede kohta avaetendusel oli pisike  apsakas või teadlikult välja mängitud pilt, kuidas meedia pisikese nihke abil sündmusi muudab ja mis sellest välja tuleb? Asjaosalised vaikivad. Mis hakkab juhtuma suurel kõnekoosolekul? Igatahes kõnelevad kuulujutud, et kõigi parteide pisibroilerid on asunud hoolega ettevalmistusi tegema, sest kui poliitilisest mängust saab poliitiline elu, siis on nende saatus sügavas ohus. Võib juhtuda, et mõnigi lüüakse enneaegu lihaletile.  Ja kahtlane, kas muidu Eesti liha armastav tarbija seda broilerit ikka tahab. 

PS. Kui olin selle loo valmis saanud, leidsin Postimehe netiküljelt reklaamimees Olav Osolini kiidulaulu Ansipile. Masin käib.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming