Kui meil oleksid tiivad!

Ei meie looduslikud võimed ega ajalooline vedamine anna alust sissetulekute ebavõrdseks jaotuseks ning meie ühiskondlikud valikud peaksid maksimeerima kõige kehvemate heaolu.

MÄRT VÄLJATAGA

Noore Tšehhovi humoreskis „Kiri õpetatud naabrile“ selgitab üks kasakast aadlimees oma arusaamu maast ja ilmast, märkides muu hulgas nutikalt, et inimene ei saa põlvneda ahvist, sest vastasel korral „veaksid Mustlased meid nüüd linnasid mööda näitamiseks ringi ja meie maksaksime raha üksteise näitamise eest, tantsides Mustlase käsu peale või istudes loomaaias võre taga. […] Kas me armastaksime ja ei põlgaks naisterahvast, kui ta kas või natukenegi lõhnaks ahvi järele“.

Tšehhovi kolleeg Mihhail Veller kirjutas mullu samas võtmes palakese „Euroopa loojangu viimane etapp on käes“, kus üks kohkunud konservatiiv kõneleb täpipealt nagu Tšehhovi kasakas, segades jutu sekka küll ka nõukogulikke klišeesid: „Euroopa mädanenud aju“, „luuserite-logardite räpane seks“, „haige psüühikaga, nikastanud ajudega inimesed“, „lääne muiduleivasööjad ja igat masti parasiidid“, „Euroopa kärvab koos väärastunud ettekujutusega maailmast“ jne. Üheks mademeks Lääne allakäigu trepil olevat olnud ka kellegi John Rawlsi poliitfilosoofia, mida Velleri jutustaja tunneb niisama sügavalt nagu Tšehhovi kasakas Darwinit: „1971. aastal ilmub välja ajastule alusepanev teos, poliitilise filosoofia piibel – John Rawlsi „Õigluse teooria”. Selle paljuleheküljelise teose praktiliseks tulemuseks sai Rawlsi õigluseprintsiibi sügavale ajudesse istutamine. Nimelt – väärtuste ümberhindamine riigis peab toimuma vähemomavate kasuks rohkemomavate käest äravõtmise teel. Ehk siis (ärgu keegi kukkugu pikali ega hakaku ropendama): igaühelt tema võimaluste kohaselt, igalt ühelt tema võimete järgi. […] Ja Lääne intellektuaalid süvenesid endast lugupidamisse nende vaadete mõistmise ja praktikasse rakendamise läbi. Uskudes pühalikult, et see on tark ja hea tõde. […] Lääne muiduleivasööjad ja igat masti parasiidid ulgusid õnnest.“ (Tõlge muutmata, kirjandusportaalis Objektiiv on lugu ka eesti keeles loetav, http://objektiiv.ee/euroopa-loojangu-viimane-etapp-on-kaes-2/)

Kui mõni aasta tagasi ilmus Akadeemias (2010, nr 8) Peeter Selja väärt tutvustus „Kes kardab John Rawlsi?“, ei saanud ma kuidagi aru, miks on artiklil säärane pealkiri. Pärast Vellerit sai asi selgemaks.

Nüüd on eesti keeles ilmunud ka John Rawlsi (1921–2002) enese raamat „Õiglus kui ausameelsus. Taasesitus“. Varem on olnud võimalik tutvuda kogumikus „Kaasaegne poliitiline filosoofia“ (2002) ühe Rawlsi varase esseega, mis kannab samasugust pealkirja „Õiglus kui ausa­meelsus“. Raamat on hästi tõlgitud, toimetud ja eessõnastatud ning haakub mitme mullu ilmunud tõlkeraamatuga (Aristotelese „Poliitika“, Ronald Dworkini „Õigluse impeerium“ ja Thomas Nageli „Vaade eikusagilt“).

Tegu on Rawlsi viimase raamatuga, tema õiglusteooria kokkuvõttega, mille originaal ilmus Erin Kelly toimetatuna aastal 2001. Kuigi see on autori viimane sõna, ei asenda see vajadust tutvuda Rawlsi peateose „Õiglusteooriaga“, mis on „Taasesitusest“ kolm korda mahukam ning haardelt ja taotlustelt ambitsioonikam. Nende kahe raamatu suhe on umbes samasugune nagu David Hume’i „Traktaadil inimloomusest“ ja „Uurimusel inimarust“: esimene on paks, spekulatiivsem, vormitu ja keeruline, teine kokkuvõtlik, lihvitud, aga ka ettevaatlik ja madalama lennuga käsitlus. Uurijad peavad peateoseks ikka „Traktaati“ ja „Õiglusteooriat“, isegi kui asjaarmastajale ja õppurile võivad esmatutvustuseks paremini sobida „Uurimus“ ja „Taasesitus“ – need on vähemasti lühemad.

Tegelikult saaks Rawlsi põhiideed päris hästi kokku võtta ka paaril leheküljel. Nende eelduste, argumentatsiooni käigu ja järelduste väljajoonistamiseks kulutas Rawls ise aga üle tuhande lehekülje ning teised filosoofid on neile pühendanud juba kindlasti üle miljoni.

Rawlsi filosoofia keskmes on hüpoteetiline ühiskondlik leping (või ehk lihtsalt mõistlik valik), mis paneb paika mõõdupuud, millega hinnata tegeliku ühiskonnakorralduse õiglust. („Õiglusteooria“ avalehekülgedel ütleb Rawls, et „õiglus on esimene voorus ühiskonnainstitutsioonides, nii nagu tõde mõttesüsteemides“.) Nende mõõdupuudeni jõuame me siis, kui abstraheerume oma tegelikust olukorrast nn algpositsiooni ja jätame oma konkreetsed omadused, huvid ja kiindumused „teadmatuse loori“ taha. Me hakkame justkui advokaatideks, kes üritavad teiste omataolistega (või iseendaga) vaieldes oma tundmatutele klientidele välja kaubelda kõige paremaid ühiskonnatingimusi, teadmata, kui andekad, rikkad ja ilusad need kliendid tegelikult on. Me teame ainult seda, et nad soovivad teatavaid esmaseid hüvesid – vabadusi, õigusi ja rikkust –, et ühiskonnas kodanikena toimida. Niimoodi arutledes jõutakse Rawlsi meelest kahe printsiibini. Esiteks, vabaduse printsiip, mis pole õigupoolest kuigi originaalne: igaühel on võrdne õigus kõige suuremal hulgal põhivabadustele, mis on kooskõlas teiste inimeste põhivabadustega. Teine, nn erinevusprintsiip tuleb mängu siis, kui esimene on juba rahuldatud: ühiskondlik ja majanduslik ebavõrdsus on õige ainult siis, kui seostub võrdsete võimalustega kõigile ja aitab kaasa kõige viletsamate elujärje parandamisele. Ei meie looduslikud võimed („kehade kuju ja mõistuse anded“) ega ajalooline vedamine anna alust sissetulekute ja rikkuse ebavõrdseks jaotuseks ning meie ühiskondlikud valikud peaksid maksimeerima kõige kehvemate kihtide majanduslikku heaolu.

Rawlsi teooria lahendas justkui vabaduse ja võrdsuse põlise kon­flikti ning näitas omas ajas meeldivat keskteed riigisotsialismi ja piiramatu kapitalismi vahel. Enam ei saa Goethe kombel tänitada, et „Seadusandjad või revolutsionäärid, kes lubavad ühtaegu võrdsust ja vabadust, on kas jampsijad või šarlatanid“. Rawls ei mõju kuidagi ei jampsija ega šarlatanina, kuid tema printsiibid nõuavad tõepoolest ühtaegu vabadust ja võrdsust. (Kui nüüdisajal üritatakse mõnikord, nt ka siinsetel veergudel, kuulutada võrdsuse ideaal üheks moodsa aja mandunud väärastuseks, siis neile aristokraatia-igatsejaile leidub lihtne vastus: „Tore, võtke ahelad kaasa ja ma katsun teile oma maakodus rakendust leida“.)

Spekulatiivsemat vaimu huvitab ennekõike teadmatuse loori taguse alg­positsiooni idee, see, milliseid soove ning teadmisi ühiskonnast, ajaloost ja inimloomusest otsustajad sinna kaasa võtta tohivad ja mida mitte, mida nad oma klientide esmahüvede hulka arvavad ja millise argumendiga nad lõpuks jõuavad erinevusprintsiibini ja nn maksimin-printsiibini ehk põhimõtteni, et parim ühiskond on selline, kus kaotajad kaotavad kõige vähem.

Igasugused vastuväited ja norimised on kerged keelele kerkima. Aga Rawls on väga hoolikas arutleja, kes püüab, eriti „Taasesituses“, kinni toppida kõik augud oma argumentatsioonis, toob sisse eristusi, vastab kannatlikult kriitikutele ning mugandab vajadusel oma positsioone. See on ka üks põhjus, miks raamat ei ole just kõige kaasakiskuvam lektüür ja nõuab kannatlikkust ka lugejalt.

Võib-olla annab kõige hullemat ära hoida, kui pealetikkuva künismi kiuste jagada John Rawlsi lootust, et hästi korraldatud ühiskond on võimalik ning tema õiglusprintsiibid saavad kultuuris  juured alla.

Võib-olla annab kõige hullemat ära hoida, kui pealetikkuva künismi kiuste jagada John Rawlsi lootust, et hästi korraldatud ühiskond on võimalik ning tema õiglusprintsiibid saavad kultuuris juured alla.

REUTERS/Jane Reed/Harvard University News Office

Algse „Õiglusteooria“ arutluskäik on Kanti laadis aprioorne ja näib üritavat tabada õiglase ühiskonna üldkehtivaid printsiipe ning esitada kõikehõlmavat liberaalset maailmavaadet või moraaliteooriat. See on justkui ingliteadus: need looritagused arutlejad on kui kehatud mõistusolendid, kes püüavad selgusele jõuda, millistel tingimustel oleksid nad nõus võtma inimkuju ja maa peale laskuma. Tõsi, selline pilt moonutaks siiski ka Rawlsi varasemaid seisukohti, sest ta on rõhutanud mitut puhku, et pole üritanud hästi korraldatud ühiskonda välja võluda puhtast mõistusest, vaid on lähtunud eestleitavast ühiskonnast, kuhu me sündinud oleme. „Õiglusteooria“ lõpeb sõnadega: „Näha oma kohta ühiskonnas [alg]positsiooni perspektiivist tähendab näha seda sub specie aeternitatis: see tähendab näha inimese olukorda mitte üksnes kõikidest sotsiaalsetest, vaid ka kõikidest ajalikest vaatepunktidest. Igaviku perspektiiv ei ole perspektiiv teatud maailmatagusest kohast ega ka mitte transtsendentse olendi vaatepunkt, vaid see on teatav mõtte- ja tundevorm, mille ratsionaalsed inimesed saavad omaks võtta siinses maailmas.“

Järgnenud aastakümnetel, osalt kriitikute mõjul, pehmendas, historiseeris ja piiras Rawls oma lähenemisviisi. „Taasesituse“ arutluskäik on empiirilisemat laadi ja mõjub ühtlasi madalalennulisemalt. Vahepealsel ajal jõudis Rawls arusaamiseni, et tema printsiibid ei ole üldinimlikud, igavesed ja paratamatud, vaid võtavad kokku üksnes selle, milline peaks olema meie ühiselu puudutav „kattuv konsensus“ moodsas läänelikus pluralistlikus demokraatias, kus erinevad maailmavaated esinevad ja jäävadki esinema kõrvuti.

Looritaguse otsustamise olukorda on hiljem üritatud ka eksperimentaalselt imiteerida, lastes katsegruppidel otsustada, kas nad valiksid rikkuse jaotuse, mis lähtub Rawlsi maksimin-printsiibist, või piiramatust turukonkurentsist, või jaotuse, mis garanteeriks ainult teatava sotsiaalse miinimumi (põhivajaduste rahuldamise), või hoopis täieliku võrdsuse. Ja on selgunud, et erinevalt Rawlsi looritagustest advokaatidest eelistavad tegelikud katseisikud enamasti niisugust jaotust, mis kõige vaesemate elujärge ei maksimeerigi, vaid tagab kõikidele teatava põhivajadusi rahuldava miinimumi (nt kodanikupalga) ning hoolitseb seejärel selle eest, et ülejäänute heaolu keskmine tase oleks võimalikult kõrge.

Praktilisemat vaimu huvitab see, mida Rawlsi erinevusprintsiibi rakendamine tegelikkuses tähendaks. Nagu öeldud, lubab see rikkuse ja sissetulekute ebavõrdsust ainult siis, kui see tuleb kasuks vaestele. See tähendab, et hüvede koogi tohib ebavõrdselt lahti lõigata ainult juhul, kui ebavõrdse jaotuse korral koogi pindala maagiliselt kasvaks – ilmselt eeldusel, et ebavõrdsuse võimalus vallandaks kõikidele kasuliku initsiatiivikuse ja energia. Mida see praktikas tähendab? Alati võidakse ju argumenteerida, et kui bosside ja valitsejate megapalgasoovi ei rahuldata, kuivab kogu kook kokku ning lihttöölised ja valitsetavad jäävad veel vaesemaks. Tõendeid selle väite kasuks on paraku vähe.

„Taasesituse“ 112. leheküljel on ilmekas graafik, kus püsttelg tähistab vaeste heaolu ja rõhttelg rikaste oma ning nende vahel kulgeb kõver, mis hakkab teatavas punktis langema. Rawlsi järgi tuleks vältida selle punkti ületamist, s.t olukorda, kus rikaste rikastudes vaesed vaesuvad. Seda kõverat võib võrrelda majandusteaduse (kuri)kuulsa Lafferi kõveraga, mille rõhtteljel on maksustamismäär ja püstteljel maksutulu. Kui maksumäär on 0%, on ka tulu 0, aga kui maksumäär on 100%, jääks maksutulu kardetavasti samuti nullilähedaseks. Aga millise maksumäära juures hakkaks maksutulu vähenema? Majandusnobelist Peter Diamond on koos Emmanuel Saeziga väitnud, et see punkt saabub alles ca 70% piirmäära korral. Niisiis kannataksid rikkad välja kuni 70% maksupiirmäära, ilma et maksutulud (või ka majanduskasv) seeläbi kannataksid. Selline maksustamisviis oleks ilmselt kooskõlas ka Rawlsi erinevusprintsiibiga.

Meil aga valitseb selgelt regressiivne maksusüsteem, mille puhul vaene tasub kõikide maksude (käibemaksu, aktsiidide, lõivude ja trahvide) näol riigile oma sissetulekutest märksa suurema osa kui rikas. Üks võimalus erinevusprintsiibi rahuldamisele kuidagi lähemale jõuda oleks jagada maksukoorem ümber käibe- ja tööjõumaksudelt kapitali- ja maamaksudele ning mõistagi muuta tulumaks progressiivsemaks.

Niisiis on meie ühiskond „õiglusest kui ausameelsusest“ väga kaugel, aga ega lääneriikide ühiskond sellele palju lähemal ka ole. Rawlsi vahest kõige radikaalsem idee „Taasesituses“ on kapitalistliku heaoluühiskonna kõrvaleheitmine nn omanike demokraatia (või ka liberaalse sotsialismi) nimel, milles ettevõtted jagaksid majanduslikku võimu töötajatega. Omanike demokraatias kehtiksid institutsioonid, mis ei lasekski tekkida säärasel ebavõrdsusel, mida ümberjaotava maksustamise abil korrigeerima peaks.

Kuid Rawlsi ideed ja argumendid on ikkagi niivõrd üldised ja abstraktsed, et neile on leidnud rakendust ka libertaarid, kelle meelest annaks erinevusprintsiibiga õigustada mis tahes ebavõrdsuse määra – küllap eeldusel, et alati on võimalik argumenteerida, nagu parandaks suur ebavõrdsus ka vaeste olukorda.

Rawlsi ideestik ei ammendu kaugeltki kahe õiglusprintsiibiga. Nende kõrval on tal tähtsaid mõtteid filosofeerimismeetodi kohta (üldreegleid ja üksikjuhte tasakaalustava nn reflektiivse tasakaalu meetodi formuleerimine), argumente utilitaristliku heaolukontseptsiooni vastu ja isikuväärikuse poolt, avaliku mõistuse teooria ning arutlusi ühitamatute maailmavaadete (kõikehõlmavate doktriinide) kooseksisteerimise ehk sallivuse võimalikkuse üle moodsas mitmekesises ühiskonnas. Sallivus sai Euroopas alguse eksperimentaalse modus vivendi’na, kui väsiti usudoktriinide pärast verd valamast ja otsustati need ühiselus tagaplaanile jätta. Sallivusest kui vastiku erinevusega vastumeelsest leppimisest kujunes pikkamisi kodanike eluviisi lahutamatu osa, nende nn tuumikväärtus, ja indiviidi vabaduste kaitsmisest sai meie süvaveendumus. Rawls ei nõua, et kodanikest peaksid saama liberaalid kõikides eluvaldkondades, ka erasfääris. Seal jääb alles koht ka muudele sügavatele moraalsetele, maailmavaatelistele ja usulistele veendumustele. (Rawls kirjutas 1942. aastal oma bakalaureusetöö patu ja usu tähendusest. Pärast Hiroshima katastroofi kaotas ta usu, kuid säilitas religioosse temperamendi, mida ta oma tekstides küll eriti välja paista ei lase.)

Kui lüüa lahti mis tahes teatmeteoseartikkel, õpikupeatükk või tutvustav essee Rawlsist, siis kohtame seal esimese lausena väidet Rawlsi suuruse kohta: ta on XX sajandi (või selle teise poole) suurim poliitikafilosoof või suurim Ameerika filosoof. Selle kordamine äratab trotsi: miks seda nii pealetükkivalt rõhutama peab, kas kardetakse, et huviline ise selle avastuseni ei jõua? Õigupoolest uuris ju Rawls ainult ühte, olgugi tähtsat nurka meie ühiselus, nimelt õigluse mõistet. Olgu see pealegi samaväärne tõe mõistega mõttesüsteemides, kuid tundub, et tõde on elus, ka poliitilises elus, hõlpsam saavutada kui õiglust. (Üks tõdesid on ju seegi, et elu on ebaõiglane.) Rawlsi lähenemisviis seostub rohkem juriidika ja heaoluökonoomika kui poliitikaga. Tema ideed on sümpaatsed, intuitiivselt veenvad, lausa ingellikud, ent tal ei ole midagi ütelda poliitilise võimu, võitluse, vihavaenu, vere ja vägivalla kohta. Tänapäeval aga tundub, et abstraktsed arutlused võrdsuse, sallivuse ja õigluse üle ei mõju kuigi pakiliselt, need jäävad kuidagi steriilseks. Õiglusejanu nimetatakse nüüd kadeduseks, sallivust tolerastiaks ning poliitika põhiküsimuseks on saanud leninlik „kes keda?“. Aga ometi, ajad mööduvad ja kui inimkond on oma uued ususõjad ära pidanud, leitakse võib-olla jällegi üles XX sajandi doctor angelicus’e John Rawlsi kaunid ideed. Võib-olla annab kõige hullemat isegi ära hoida või edasi lükata, kui pealetikkuva künismi kiuste jagada Rawlsi lootust, et hästi korraldatud ühiskond on kõigest hoolimata võimalik ning et tema õiglusprintsiibid saavad kultuuris ükskord juured alla.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar