Kui kuri on karjas …

Triinu Pakk

Hakates kirjutama Jaan Sootaki raamatust „Kuri karjas”, pean kõigepealt ütlema, et olemata jurist, kuulun siiski vähemalt nende „õigusest ja ajaloost huvitatute” kilda, keda autor artikli „Veretasust kriminaalteraapiani” sissejuhatuses oma lugejaiks ootab. Seetõttu ei kujuta aga järgnevad tähelepanekud endast enamat kui noppeid oma ühiskonnakäsitust vastselt avardanud lugeja avastamisrõõmust ja üllatustest, mis kirja pandud lihtsalt lootuses ärgitada teisigi  samasuguseid huvilisi seda raamatut kätte võtma. On suur rõõm, et need aastate jooksul valdavalt Akadeemias ja Juridicas, aga mujalgi ilmunud artiklid on nüüd ühtede kaante vahel, kus need üksteist vastastikku täiendades ja täpsustades üheskoos suurema tervikuna loetavad on.

Alustuseks tsiteerin autorit ennast: „[—] ühiskonnas peab valitsema õiguse (mitte juristide!) ülemvõim. Ilma sellise ülemvõimuta ei  ole õigusriiki, sest too tähendabki mitte lihtsalt hästi palju õigust ja seadusi, vaid kogu riigivõimu mõõdukust ja kõikide võimukandjate allumist õigusele. Karistusõiguses tähendab riigivõimu mõõdukus ühiskonna eneseregulatsiooni usaldamist seadusandja poolt ning karistusähvarduse kehtestamist ainult siis, kui see eneseregulatsioon millegipärast ei toimi [—]” (lk 8).

Õhtumaise ühiskonnaideaalina tasub seda seisukohta meeles pidada ja mitte  liialt enesestmõistetavana võtta, sest ideaalile lähenemise – ja ka selle läheduses püsimise – püüded on viinud, nagu näitavad kogumiku artiklidki, väga erinevate teoreetiliste lähenemisteni, millest mõned võiksid ilma ülaltoodud kindlat tõdemust silme ees pidamata tükati mõjuda lausa ehmatavalt. Autori enda määratluse järgi on kogumikku võetud artiklid „kõik põhiliselt ühest asjast – miks on karistusõigus kujunenud selliseks,  nagu see on, ja mis võib sellest edasi saada”. Põhjaliku ülevaate Euroopa kriminaalõiguse ajaloost, selle järkjärgulisest n-ö kodustamisest riigi poolt ning kodustamisega paralleelselt kulgenud humaniseerumisest annab „Veretasust kriminaalteraapiani”, kuid sügavuti minevaid ajaloolisi ülevaateid ühe või teise konkreetsema teema arengust pakuvad ka vastavateemaliste artiklite sissejuhatused.

Samas sisaldavad käsitlused kesksete mõistete ja väärtuste kujunemisloo kõrval ka nende sügavamat sisulist analüüsi – näiteks probleemiasetuste puhul, kellele kuulub või milles täpselt, kas bioloogilises eksistentsis või vaimses identiteedis, seisneb inimelu; kas kuritegu on eksimus üldinimlike ja absoluutselt kehtivate väärtuste (ja kui nii, siis millel need põhinevad) või konkreetse ühiskonna ootuste vastu; kui vaba või sotsiaalselt determineeritud on kurjategija – ja laiemalt üldse ühiskonnaliikme  – tahe jne. Isegi kui näib kaheldav, kas loetletud küsimustele üheseid vastuseid üldse leidub, on kriminaalõiguse ülesandeks siiski neile üheselt mõistetavaid vastuseid otsida; nende otsingute ajalugu annab aga köitva ülevaate mõistete ja väärtuste kujunemisloost, nende erinevast sisustamisest ja rakenduspüüetest eri aegadel ning paikades.

Õhtumaise ühiskonna ja inimesekäsituse arengust huvituval lugejal oleks ehk kõige  õigem alustada lugemist kogumiku viimasest käsitlusest „Veretasust kriminaalteraapiani” (millega küll ositi kattub ettepoole paigutatud artikkel „Mõõgaga leegi vastu”), kus esitatud kriminaalõiguse ajaloo ülevaade annab üldisema raamistiku konkreetsete teemaringide sügavamale käsitlusele ülejäänud artiklites. Väga lihtsustatult ja üldistades võiks öelda, et paralleelselt joonistub siin välja kaks põhilist arengujoont. Ühelt poolt võib jälgida kuriteo ja  karistuse mõiste keerukat arengut riigivõimu tugevnemise käigus, liikumist eraõigusliku kättemaksu juurest avalik-õigusliku karistuse ja tasumispõhimõtteni ning sealt edasi, karistuse eesmärgi küsitlemise kaudu vajaduseni üldkehtivate normide vastu eksinud ühiskonnaliiget parandada, kuni end küllalt tugevana tundev ühiskond lõpuks võib hakata endale lubama suuremat leebust ja sallivust; teiselt poolt sellega kõrvuti toimuvat isiksusekäsituse  avardumist, loomuõiguse ja ühiskondliku lepingu teoorial põhineva inimesekeskse maailmapildi teket, mis viivad (paratamatu ajalise lõtkuga) kurjategija käsitamiseni mitte niivõrd karistuse objektina kui subjektina, kel on oma kuritöö toimepanekuks teatud motiivid ja psühholoogilised põhjused.

Vaevalt aga on kurjategija saanud kriminaalõiguse silmis inimeseks, kui ta juba peab hakkama taanduma ühiskonna ees: kui kuritegudel on sotsiaalsed ja psühholoogilised põhjused, peab riik kuritegevuse vähendamiseks ühiskonda ja kurjategijat parandama. XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandil ilmub õiguse ühiskondlikustumise tendents, mida põhjalikumalt valgustatakse näiteks kuriteo mõistet analüüsivas artiklis „Õigusriik ja kriminaalõigus” või karistusteooriaid lahkavas „Kuritegevushirm, sotsiaalkontroll ja kommunitarism”. Klassikalise, liberaalsel maailmavaatel  põhineva ja üldinimlikke eetilisi norme (seega ka inimese puutumatut isiklikku sfääri) kaitsva kriminaalõiguse kõrval tõuseb esile rohkem sotsiaalse korra kaitsele orienteeritud sotsioloogiline koolkond. XX sajandi põhiküsimus näikse olnud, kas Themis peab pimedana mõistma objektiivset õigust, misläbi õiguslik hinnang teole – karistus – kujutab endast isikule tehtavat etteheidet, et ta ei käitunud teisiti; või peab Themis vaatama, kes tema palge  ette on toodud, ning mõõtma välja karistuse või sanktsioonid vastavalt konkreetse teo sotsiaalsetele ja psühholoogilistele põhjustele ja isiku võimalikule ohtlikkusele. „Raske lapsepõlve ja malmist mänguasjade” ettetoomine kurjategija eksimuse õigustamiseks on ilmselt meile kõigile tuttav.

Paljudel juhtudel kahtlemata ongi sotsioloogilisel koolkonnal õigus ning eksinu vajab pigem abi ja ravi kui karistust. Kuid huvitav  on tähele panna, milliseid väljundeid on selle teooria ellurakendamine võimaldanud ja mil moel on arengut mõjutanud konkreetsete mõistete erinev sisustamine. Nimelt rajanesid sotsioloogilise koolkonna põhimõtetel, mille järgi karistus või sanktsioonid ei tulene niivõrd kuriteo raskusest kui kurjategija ühiskonnaohtlikkusest, nii totalitaarse Saksamaa ja Nõukogude Liidu kui ka heaoluriigi Rootsi karistusseadustik. Tõsi, kahe esimese puhul  tuleb arvestada totalitaarse ühiskonna kuritarvitustega, mis seisnevad „kurjategija parandamise ja kuriteo sotsiaalsete põhjuste kõrvaldamise sisustamises poliitiliselt” ning „kuritegu ennetavate, preventiivsete abinõude rakendamises” – kahe peale kokku muudavad need inimese vahendiks „uue inimese loomisel” (lk 49) ning lahutavad kriminaalkaristuse kuriteost. Kuritarvitusi kõrvale jättes on aga ilmne, kuidas võib samadel alustel põhineda ka Rootsi kriminaalteraapiline õigus – õigustab ju ühiskonna kaitsmise vajadus ka kurjategija või kõigest kuritegelikes kalduvustes kahtlustatavagi isiku teraapilist kohtlemist, mille puhul samuti võib rääkida kuriteo ja karistuse lahutamisest, „kusjuures karistuse raames rakendatavad abinõud ulatuvad haarama isiksuse struktuuri. Niisugusteks asjadeks ei ole aga riiki keegi volitanud” (lk 50-51). Nagu ilmneb Rootsit põhjalikumalt käsitlevast artiklist „Nägija Themis”,  võib seal hälbiva käitumisega isik „olla lapsest saadik hõlmatud mitmesuguste sotsiaalteraapia vormidega, kusjuures üleminek tavaliselt sotsiaalhoolduselt kriminaalteraapiale võib olla üsna sujuv” (lk 99).

Ehk teisisõnu: seal, kus totalitaarne süsteem ühiskonnale ohtlikuks peetava inimese elimineeris, asub sotsiaalriik teda kohtlema; vastandlike rakenduste aluseks olevad põhimõtted aga on samad. Seepeale jääb vaid tõdeda, et kui Rootsitaolises  sügavalt demokraatlikus ühiskonnas ehk ongi kuritarvituste oht madal, mõjub sääraseid kuritarvitusi nii hõlpsasti võimaldav süsteem üldiselt siiski kõhedust tekitavalt. Ehk, nagu märgib autor artikli „Keelatud, järelikult paha” lõpus: „Kui jätta kõrvale kriminaalõiguse kuritarvitamise kõige mustemad leheküljed Hitleri ja Stalini aegadel, siis näib sotsiaaleetiline kriminaalõigus siiski püüdvat kõige paremat – tuua paradiisi maa peale ja teha inimestest  ingleid. Aga kõige õilsamategi kavatsustega võib palju kurja teha. Seepärast on õigus skeptikutel, kes arvavad, et õigus ärgu proovigugi inimestest pühakuid teha, vaid selle asemel takistagu neil kuradeiks muutumast” (lk 70). Ka rootslased, nagu selgub „Nägija Themise” lõpust, on hakanud oma karistusõigusse parandavate sanktsioonide asemel taas sisse tooma teo karistusväärtust. Äärmiselt huvitav on ka ülevaade süümõiste  arengust kriminaalõiguses artiklis „Eetiline või normatiivne etteheide?”, kus on visandatud süü seosed inimese tahtevabaduse ilmselt lahendamatu probleemiga. Käsitlus lõpeb süümõiste ühiskondlikustamisel põhineva funktsionaalse kriminaalõiguse vaatlemisega. Klassikalise normatiivse süümõiste kohaselt on juriidiline süü „kas kõlbeline nähtus või pole üldse mitte süü” (lk 206), misläbi karistus kui kannatus selle süü eest omandab  eetilise tähenduse ja peab süü lunastamisena järgnema teole ka siis, kui see ei ole preventiivselt vajalik. Funktsionaalne süü seevastu seisneb eksimises konkreetse ühiskonna normatiivsete ootuste vastu, ühiskonna usalduse petmises – „süü suurus tuleneb sellest, kui palju ja mida peab karistus ära tegema, et usaldust taastada” (lk 208).

Seega ei ole eksimuse mõõduks mitte üldinimlikud normid, vaid ühe konkreetse ühiskonna ootused; inimest  ei võeta vastutusele mitte selle eest, mida ta tegi, ega isegi selleks, et teda mõjutada, vaid selle eest, mida ühiskond temalt teistsugust ootas, ja selleks, et ühiskond saaks normaalselt funktsioneerida. Julgustavalt ei mõju seegi lähenemine, eriti veel, kui autor kohe seepeale kommenteerib: „Funktsionaalne süümõiste nõrgendab oluliselt süümõiste õigusriiklikku garantiifunktsiooni: määrata ära riikliku sekkumise alus ja ulatus” (lk 209). Tahes-tahtmata  tekib seepeale küsimus, kas ei taanda niisugune kriminaalõigus üksikisikut puhtakujuliseks vahendiks ühiskonna (aga nimelt kelle siis? – enamuse?) harjumuspäraste eelistuste rahuldamisel – ja kas ei või niisugune kriminaalõigus saada aluseks teistpidi „enamlikele” ekstsessidele …

Siinsed katsed raamatu probleemideringist pisteliselt – ja paratamatult vägivaldselt – mõnd aspekti välja noppida lähtuvad eeskätt  püüdest pisutki illustreerida kriminaalõiguse mõistete erineva sisustamise otsustavat rolli ühiskonnaelu kujundamisel. Visandite aluseks on küll üsna ühekülgselt sattunud sotsioloogilise koolkonna seisukohad. Osalt tuleneb see kahtlemata asjaolust, et eestlasena kuulub allakirjutanugi nende hulka, kes on „end piimaga põletanud ja puhub nüüd ka viina peale” – kui taas üht Jaan Sootaki vastupandamatut väljendit kasutada – ehk teisisõnu rahva hulka, kes  on omal nahal tunda saanud kriminaalõiguse kuritarvitusi totalitaarse režiimi poolt; osalt siinkirjutaja enda laiemast huvist ühiskonna ja üksikisiku suhete piiritlemiseks eri aegadel ja paikades välja töötatud lahenduste vastu.

Raamatu huviväärsus on loomulikult märksa laiem, eraldi väärivad esiletõstmist kindlasti inimelu küsimusi hõlmavad artiklid surmanuhtlusest, eutanaasiast ja abordist; tõlkijana ei saa ma jätta mainimata ka kolme väga tänuväärset kirjutist õiguskeelest. Kõigi teemaringide käsitlemiseks ei ole siinkohal ruumi ega vajadustki; loodetavasti annavad ülaltoodud nopped, olgugi ühekülgsed, vähemalt pisutki aimu probleemide ja mõistete nüansseeritud ja süviti minevast esitusest, mis avab riikide ja õiguse üldise ajaloo raames uue vaatenurga paljudele tänapäeval enesestmõistetavaks peetavatele põhiväärtustele. Paar aastat tagasi ilmunud Hans Hattenhaueri  „Euroopa õigusajaloo” kõrval (mille tõlkimisetoimetamise puhul samuti tuleb tänulikult ära märkida Jaan Sootaki osalust) avab „Kuri karjas” nüüd tänuväärselt ühe äärmiselt olulise õigusharu – selle, mis võimaldab riigil sekkuda inimese isikuõigustesse – sisemise arengu, eelnimetatud üldülevaadet niimoodi köitvalt täiendades. Kindlasti ei soovita ma aga lugeda seda raamatut „pühapäeva pärastlõunal kella kolmest  viieni” (ehk ajal, millal Heino Eller lubas oma õpilastel kerget muusikat kirjutada …). See lugemisvara nõuab ärksamaid tunde