Kui karu kartis raadiot

Vahur Made

Venelaste sõjad Soome, Afganistani ja Gruusiaga ning ingliskeelne maailmameedia Gordon F. Sander, Lahing Soome pärast 1939-1940. Tõlkinud Olavi Teppan, toimetanud Leino Pahtma, kaane kujundanud Jüri Kass. Varrak, 2011. 494 lk. Soome XX sajandi ajaloos ei ole Talvesõjaga võrreldavat teist sündmust, mis oleks sedavõrd palju köitnud eestlaste tähelepanu. Ei Soome iseseisvumine, sellele järgnenud kodusõda, Lapua liikumine, 1941. – 1944. aastani peetud Jätkusõda, rääkimata Teisele maailmasõjale järgnenud tõusud ja mõõnad Soome suhetes NSV Liidu ja Venemaaga suuda eestlaste lähiajaloolises mälus ligilähedaseltki asuda Talvesõja kõrvale. Rahvuslik ahastus ja häbi 1939.-1940. aastal pidamata jäänud lahingute pärast sunnib eestlasi ikka ja jälle imetluse ja kadedusega vaatama tagasi soomlaste arusaamatult julgele ja edukale võitlusele – Talvesõjale. Muidugi. Arusaam ahastusest ja häbist jõudis eestlaste teadvusse alles 1940. aasta juunis. Septembris 1939 oli Eesti vägede ülemjuhataja Johann Laidoner šokis Poola kiirest kokkuvarisemisest. Kui Talvesõda novembri lõpus puhkes, oli Eestis juba baaside aeg. Laidoner pidi avalikkusele Eestit kiitma kui tarka sõjast eemalehoidjat, kes saab kõigi oma naabritega rahumeelselt suheldud. Rahvasteliidus jätsid Balti riigid NSV Liidu väljaviskamise osas hääletamata. Võib-olla mõtles Laidoner Talvesõja lõpupäeval 13. märtsil 1940. aastal endamisi imestusega, et „Näe, Soome on veel alles!”. Poolat ju enam ei olnud.

Seitsekümmend aastat hiljem on Eesti rahvusraamatukogu hoidlates ligi kakssada Talvesõda käsitlevat teost. Tõsine Talvesõja-huviline juba lugemismaterjalita ei jääks. Raamatuid on eesti, soome, inglise, vene, leedu ja poola keeles. Olemas on nii mahukad üldkäsitlused mõlemalt sõdinud poolelt, kui ka kitsamad käsitlused lahingutegevusest, diplomaatiast, poliitikast, sõjaaegsest eluolust. On mälestusi kummagi poole sõjameestelt ja sõjavangidelt, sõja jalgu jäänud tsiviilelanikelt. On ka Talvesõja-teemalist proosat ja luulet. Kuid ka see, kes võõrkeeltes lugemist ja raamatukogutööd paljuks peab, ei pea pettumust tundma. Nii Jari Leskineni ja Antti Juutilaineni koostatud suur Talvesõja üldkäsitlus „Talvesõda: 1939/1940: 105 päeva Soome rahva kangelaslikku võitlust”. (Varrak, 2002, 887 lk) kui ka Max Jakobsoni klassikaks saanud uurimus „Talvesõja diplomaatia” on eesti keeles täiesti olemas (Tänapäev, 2004, 383 lk) ning paljude raamatupoodide riiuleil.

Seega on ehk esmapilgul üllatuslikki, et kirjastus Varrak on võtnud vaevaks eestindada Gordon Sanderi ajakirjanduslikku laadi Talvesõja üldkäsitluse, mis faktide osas ammutab ainest juba ilmunud Soome ja Vene ajaloolaste töödest ning lisab juurde tubli annuse Briti ja Ameerika ajakirjanike mälestusi. Rõhuasetus on siin aga Soome sõja-aegsel eluolul, mis nähtud läbi Helsingis resideerunud Briti ja Ameerika ajakirjanike silmade. Tõsiselt, kui peaksin soovitama üldharivat teost Talvesõjast, siis Sanderi ingliskeelsele lugejale mõeldud kirjutatut ma esimeste hulgas ei pakuks. Heitsin pilgu oma kodusesse raamaturiiulisse ja pilk langes Richard W. Condoni 1979. aastal Ballatine’i kirjastuse Teise maailmasõja käsitluste hulgas ilmunud Talvesõja raamatule „Talvesõda: Venemaa Soome vastu” („The Winter War: Russia Against Finland”, Ballantine Books, 1979, 160 lk). Tegu on väga hea ülevaatega sõjast ja selle taustast koos ohtrate illustratsioonide ja kaartidega.

Kuid esmamulje on petlik. Sanderi raamat ei olegi mitte niivõrd järjekordne Talvesõja käsitlus, kuivõrd näide, kuidas ingliskeelne meedia aitas peatada NSV Liidu pealetungi Soome vastu. Aitas kaasa sellele, et pärast 105 päeva kestnud võitlusi oli Soome veel alles. Küllap oleks Stalinil olnud palju lihtsam jätkata Soome-vastast sõjakäiku 1940. aasta kevade lähenedes, kui poleks olnud lakkamatut voogu Soome-meelseid kirjutisi Suurbritannia, USA ja teiste lääneriikide ajakirjanduses. NSV Liidu moraalne ja imagoalane lüüasaamine Talvesõjas oli totaalne.

Kui võrrelda Soomet ja Eestit saatuslikul 1940. aastal, siis paljude muude erinevuste kõrval paistab silma soomlaste oskus tõmmata endale maailma avalikkuse tähelepanu. Helsingis resideeris piisavalt USA ja Lääne-Euroopa ajakirjandusväljaannete korrespondente, kelle kirjutised tagasid Soomele maailmas positiivse maine ja pideva tähelepanu. Kui küsida, miks ei olnud see nii Eesti puhul, siis võib osutada nii tolleaegse Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas elanud eesti kogukonna väiksusele ja olematule mõjuvõimule, aga ka sellele, et Soome, erinevalt Eestist, oli säilitanud demokraatliku riigikorralduse ning võis seetõttu arvestada lääne avalikkuse märgatavalt suurema sümpaatiaga.

Kummalisel kombel pole Talvesõda ainus kord, kus venelaste sõjakäik pole takerdunud mitte ainult vaenlase visasse vastupanusse, vaid ka rahvusvahelise meedia hukkamõistu. Kümme aastat sõda Afganistanis (1979–1989) ei olnud NSV Liidule mitte üksnes pikk ja ohvriterohke võitlus mägisel maastikul. See oli ka armetult kaotatud lahing rahvusvahelistel meediaväljadel. Moskva ei pidanud siin silmitsi seisma mitte üksnes kaitsetut afgaani rahvast ründava ja rõhuva agressori kuvandiga. Esmakordselt tuli venelastel tegemist teha ka NSV Liidu kui islamimaailma vaenlase kuvandiga. NSV Liit, kes aastakümneid oli püüdnud jätta endast muljet kui islamimaade toetajast Lääne-Euroopa koloniaalisandate ja USA imperialistide vastu, oli nüüd äkitselt sattunud kõrvuti USA ja Iisraeliga „suurte saatanate” nimistusse. Viimase Afganistanist lahkuva NSV Liidu sõjaväelasena heitis kindral Boriss Gromov veebruaris 1989 kibeda hüvastijätupilgu üle selja taha jääva Amudarja jõe. Afganistani ei jäänud Gromovist maha mitte üksnes kaotatud sõjaväli, sinna sai igaveseks maetud ka NSV Liidu kui islamimaade sõbra maine.

Venemaa sõjakäik Gruusia vastu augustis 2008 oleks pidanud toimuma kiirelt ja efektiivselt ning selle tulemusena oleks Gruusia etteotsa pidanud asuma Vene-meelne valitsus. Pekingis alanud olümpiamängud pidid neutraliseerima liigse rahvusvahelise tähelepanu. Mängude lõpuks pidanuks intsident olema juba unustatud, kuid täiesti ootamatult seisis Venemaa silmitsi meediareaalsusega, millega poldud arvestatud. Gruusias oli arvukalt lääne ajakirjanikke, ka Eesti omi, ja neid tõttas sinna üha juurde. Sõda Gruusiaga ei jäänud olümpiamängude varju, vaid oli ebameeldivalt esiplaanil. Moskva pidi sõjakäigu hoogu pidurdama, Thbilisi jäi vallutamata, Mihheil Saakašvili presidendiametist kukutamata.

Karu on tugev metsavaikuses. Kõvasti mängiv raadio teeb ta rahutuks ja ebakindlaks.