Kui imperatiiv on suhteliselt kategooriline

Lauri Vahtre

Kõik siin ilmas on suhteline. Võtame näiteks Pablo Picasso ja Knut Hamsuni. Mõlemal on omad austajad ja kindlasti ka vastased, kuid kahtlemata on mõlemad silmapaistvad loovvaimud. Ometi on nende tänases retseptsioonis oluline erinevus. Picasso puhul ei peeta eriti heaks tooniks meenutada tema kommunistlikke vaateid ega Lenini rahupreemiat. „Mis puutuvad Picasso poliitilised seisukohad tema loomingusse?” päritakse pahaselt. „Las looming seisab enda eest.”

Kui aga kõnelda Hamsunist, siis on tema natsilembuse meenutamine sama hästi kui kohustuslik ja õieti tohibki Hamsunit  käsitleda vaid vabandava alatooniga, reserveeritult. „Ta toetas (mingi eksituse tõttu) küll natsionaalsotsialismi, kuid meie, olles suuremeelsed, keskendume tema suurepärastele teostele ja jätame selle asjaolu arvestamata,” kõlab korrektne seisukoht. Et lääne kultuurikontekstis kaalutakse natsismi-fašismi ja kommunismi eri kaaludega, ei ole mingisugune uudis. Kommunistid olid Teise maailmasõja võitjate hulgas ja võitjate üle kohut ei mõisteta. Võitjad on tugevad – seepärast nad ongi võitjad – ja nemad ütlevad, kes on hea, kes paha. Ja isegi kui  N Liidu ja kommunismi pärija Venemaa peaks jõuetuks jääma, oleks kommunismi põhjalik hukkamõist läänes ikkagi raskendatud, sest siis tuleks tunnistada, et ühe roimari ohjeldamiseks sõbrustati teisega, ignoreeriti tema kuritegusid ning valetati omaenda rahvale. Mõttetu oleks arvustada Inglismaa ja USA valikut.

Surmahädas lepitakse kokku kas või vanakuradi vanaemaga. Meiegi pidasime pöialt Talibanile, kui see N Liidu alusmüürist kive välja hakkas tirima, tundmata muret, kes või mis Taliban õieti on. Oleme oma „libastumise” ammu ületanud ja Eesti sõdurid  seisavad, relv käes, sellesama Talibani vastas, sest nii on loogiline. Loodetavasti suudab Lääs ükskord maha saada sama ühemõttelise poolevahetusega kommunismi suhtes. Huvitavam on muu. Huvitavam on see, et samatüübiliste ja samaväärsete nähtuste mõõtmine erineva mõõdupuuga – sõltuvalt mõõtja isikust – on tunduvalt levinum nähtus, kui arvame. Sest me arvame, et me arvame nii, aga tegelikult me arvame naa. Me arvame, et me arvame kantiaanlikult: kõlblusreegel on üldine, selle imperatiivsus ei sõltu rakendaja positsioonist. 

Me arvame, et me peame vargust igal juhul taunitavaks, ükskõik, kas varastati meilt või varastasime me ise. Me arvame koos Immanuel Kantiga, et me seame endale eesmärgiks käituda nii, nagu me tahame, et teised käituksid meiega. See ongi too kuulus kategooriline imperatiiv, lääne kõlbluse alustala. Jeesus esitas ta soovitava eesmärgina, tehes sellesse ise demonstratiivselt erandeid, Kant absurdini viidud jäikusega. Kanti arvates tuleks rääkida tõtt ka juhul, kui teie korterisse on pagenud teie südamesõber, keda jälitab sarimõrtsukas, ja see sarimõrtsukas uksel verist kirvest viibutades teie käest küsib: „Kas too mees põgenes siia?”

Öelda „jah” oleks Kanti järgi eetiline, ehkki tooks kaasa teie sõbra mõrva. Valetamine seevastu, mis ta päästaks, oleks ebaeetiline. Sellest tekib kiusatus järeldada, et mõni väga tark mees võib konkreetsete elujuhiste jagajana osutuda ootamatult keskpäraseks. Ent isegi mitte see ei ole peamine põhjus, miks Kanti kategoorilist imperatiivi tõsiselt ei saa võtta. Sõbra ja maniaki kaasusest on Lääs alati, nii enne kui pärast Kanti, osanud mööda minna mõistega „hädakaitse”, millega säilitatakse illusioon  kategoorilisest imperatiivist kui ikkagi kehtivast üldreeglist, millele on tehtud konkreetne, utilitaristlik erand. Erand aga kinnitab reeglit, kõik on korras, m.o.t.t. Kuid ei ole korras.

Lääne kultuuri igapäev on tiine veendumusest, et kepp võib väga vabalt olla ühest otsast vaadates sirge, teisest otsast vaadates aga kõver. Imperatiiv ei ole kategooriline, vaid suhteline. Nagu Picasso ja Hamsuni puhulgi. Üks pooldas roimareid, teine aga kõigest kommuniste. Kui kommunistid sooritasidki roimi, siis polnud nad seepärast veel roimarid. Ehk nagu kõneleb vana anekdoot: „Meil siin vargaid  ei ole, aga inimesed vahel ise varastavad”. Me naerame selliste mõttekrampide üle.

Räägime näiteks teise anekdoodi, sama õpetliku. „Kim Yong Il ja Bush läksid vaidlema, kelle riigis on rohkem demokraatiat ja vabadust. Bush ütles: „Meil võib igaüks Valge maja ees karjuda, et Bush on loll.” Kim imestas: „Mis siis? Meil võib samuti igaüks igal pool karjuda, et Bush on loll””. Naerame, märkamata, et väga paljudel, kui mitte enamikul elujuhtudel (seda tasuks mõõta), käitume ja arutleme me ise täpselt samamoodi kui Kim. Kusjuures julgen väita, et siin  valitseb teatav erinevus sugupoolte vahel, mida võiks samuti üritada mõõta. Viimane väide on muidugi ketserlik. Ülikoolis me võisime heita nalja, et on olemas kolm loogikat – loogika, naiste loogika ja Oja loogika (Oja oli õppejõud) –, võisime ka lõõpida, et naise loogika käib nii: „mis on mulle parim, seda tean ma ise, ja mis on sulle parim, seda tean ma samuti ise”.

Tänapäeva tolerantsust imiteerivas maailmas võib selliste avalduste eest kõige tolerantsemal kombel kolki saada ja need on siinkohal ära toodud puhtalt vaid selleks, et ärritada mõnd naisõigusvõitlejat.  Naise ja mehe vahel erinevusi ei ole – peale käegakatsutavate –, sellepärast, et neid ei tohi olla. See mõttekramp on muidugi kahetsusväärne. Küsimus, kas või kui palju naiste loogika erineb meeste omast, ei peaks olema ideoloogiline, vaid teaduslik. Seda oleks võrdlemisi kerge formaliseerida ja katsete abil uurida. Tegelikult ongi psühholoogilist mehelikkust ja psühholoogilist naiselikkust uuritud, kuid tulemused, mis ei vasta dogmale, ei kuulu peavoolumeedias märkamisele ega kommenteerimisele. Nagu too tahtmatu katse vägisi tüdrukuks opereeritud ja tüdrukuna  kasvatatud poisiga, mis tõestas, et naiselikkus ja mehelikkus ei ole siiski omandatavad, vaid kaasasündinud. Seda ja paljusid teisi samalaadseid tõiku ei meenutata, vaid korrutatakse rahumeeli teesi soorollide sotsiaalsest algupärast ja nende omandatavusest ning püütakse soorolle nii õpikuist kui tegelikust elust välja juurida.

Kõik see on sama asjatu ja sama hukutav kui kommunistide katsed kujundada uut inimest, kellel puudub omandiinstinkt ja kelle põhivajadus on töö. Kuid see teema väljub antud teksti raamest. Möönan, et  oletus naiste ja meeste erinevatest meetoditest imperatiivi relativiseerimisel on kõigest oletus ning õigupoolest on oletus ju ka väide, et imperatiiv üleüldse on (paljudel või enamikul juhtudel) suhteline. Jätame esimese oletuse sinna, kus ta on, ja peatume lõpetuseks veel teisel. See on suuresti intuitiivne ja tahab olla analoogiline Claude Lévi-Straussi väitega, et enamik meie mõttetegevusest on nii-öelda metsik. Me usume, et arutleme loogiliselt, kuigi tegelikult juhtub seda suhteliselt harva. Me valime elukaaslase, auto ja kodu pigem kõhutunde kui mõistuse abil. Me võime vihastada asjade, näiteks valgusfoori  või veetoru peale. Me kuulutame: demokraatia tähendab nõustumist demokraatliku protseduuri kohaselt langetatud otsusega – aga kui see otsus meile ei meeldi, nõuame vihaselt selle muutmist (nagu juhtus Vabadussõja võidu samba ideekonkursi järel). Kus on siin loogika? Polegi mingit loogikat. On vaid ebaloogiline (võib ka öelda: lapsik) veendumus, et „kõige parem on nii, nagu tahan mina”. Ent kui nõnda, siis mis alust oleks uskuda, et kõlblusvallas lähtume me mõistusest, loogikast ja kantiaanlikust imperatiivist?

Üritades hetkel vahelduseks  loogiline olla, peame möönma, et sellist alust pole. Ning tõepoolest, nõnda ongi, meie hukkamõistu intensiivsus sõltub vägagi oluliselt sellest, kas 1) massimõrvati meid, 2) massimõrvati kedagi teist, 3) massimõrvaja oli meie sõber, 4) massimõrvaja oli meie vaenlane, 5) me ise olime massimõrvajad. Massimõrvamise asemele võib panna ka „surnuks näljutamine”, „öisele rehepeksule sundimine”, „vägistamine”, „tüüfusesse suretamine” jpm. Või võtame mõned valimised: kas olete kuulnud, et keegi, kellele valimistulemus meeldis, oleks omal initsiatiivil esitanud võltsimissüüdistuse? Ei, võltsimissüüdistusi  esitavad ikka ja ainult need, kellele valimistulemus ei meeldi, või siis erapooletud vaatlejad, kelle amet on vigu märgata. Lääs, ja mitte ainult Lääs on mitme aastatuhande vältel üritanud sellisest lapsekõlblusest üle saada.

Õigus olgu õigus igaühele, kõlab juba vanade roomlaste printsiip. Ent võiksime endale aru anda, et see printsiip juurdub väga aeglaselt – nii et pole tänaseni valdavaks kujunenud – ja et lõpuni viidud kujul ei saaks seda rakendada, nagu tahtmatult tõestab Kant. See arusaam aitaks meil ehk maailma paremini mõista. 

Meenutan siinkohal, et pole mõtet tilkuva kraani peale vihastada – tilkuv kraan lihtsalt ei saa teisiti, tema kohe peab tilkuma; venelased ja mongolid jäävad igavesti erinevalt suhtuma Tšingis-khaanisse; eestlased ei hakka mitte kunagi kõnelema holokaustist samasuguse südamevaluga kui juudid – ja nõnda edasi. See ei tähenda üleskutset kõlbelisele relativismile või, taga paremaks, ajaloolise tõe salgamisele loosungi all „igaühel oma tõde”. See, mis lääne tsivilisatsiooni on koos hoidnud, pole nähtavasti mitte imperatiivi kategoorilisus, vaid  püüdlus selle poole. Võimalik, et eesmärk on saavutamatu, kuid kui seda mitte taotleda, laguneks kõik koost. Sama lugu on muuseas ajaloolise (ja üldse igasuguse) tõega.

Pole võimalik loogiliselt näidata, et tõde on leitav – kuid pole ka võimalik näidata, et seda ei ole võimalik leida. Võib vaid nentida, et me ei tea, kas see on leitud, kas see on leitav või kas see kunagi leitakse. Ning et puuduvad argumendid selle konstateeringu revideerimiseks. Ent nentida võib sedagi, et senini on tõe olemasolu eeldatud ja tema poole püüeldud, ja et sellest eesmärgist loobumine võib kaasa tuua tagajärjed, mida me ei oska  prognoosida.

Me elame ebatäiuslikus maailmas, paraku.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming