Kui ajakirjandus „perse läks”

Ülo Mattheus

Daniel Vaarik: „Peale Stenbocki maja ja Riigikogu hoone on olemas lai maailm, kus on väga äge elada, ning ainus, mida ma tahaksin, on see, et see, mis toimub erakonnapoliitikas, oleks mulle kodanikuna vastuvõetav”. Daniel Vaarik, Praktika aruanne. Varrak, 2012. 156 lk. „Praktika aruanne” on raamatu kaanetutvustuse kohaselt „tegeliku elu sündmustel põhinev pöörane retk läbi 1990. aastate Eesti ajalehe- ja raadiotoimetuste” või kui kasutada Vaariku enda hinnangut, siis aruanne, kuidas see kõik [ajakirjandusega] ikkagi nii perse läks” (lk 154). Õigupoolest esitab autor sellekohase küsimuse oma kunagisele praktilise töö juhendajale. Vaarik nendib oma kümneaastase kooliskäimise ja ajakirjandusliku tegevuse lõpetuseks, et „kui varem oli alati olnud lootus, et mingi ime läbi sünnib üks tõeliselt hea ajaleht või midagi, siis nüüd oli see lootus ametlikult surnud” (lk 153). Veidi eespool loeb Vaarik üles ajakirjanduse selleks ajaks (ilmselt 90ndate keskpaigaks) välja kujunenud tunnusjooned: „Esiteks olid kadunud illusioonid ning teiseks olid toimetustes juhtpositsiooni haaranud saneerijad. Neil oli enamasti kõrge palk ja mõnel puhul isegi aktsiaoptsioonid, samal ajal kui ajakirjanikud kühveldasid väikese raha eest mingisugust pasajuga 10 000 tähemärki päevas otse netti” (lk 152). Raamatu kammertoon antakse tegelikult kohe alguses, pöördumisega ajale jalgu jäänud juhendaja poole, kes rohkem kui viiskümmend aastat tagasi alustas oma karjääri ajalehe Edasi kirjade osakonna radistina ja kellel puudub igasugune side tänapäevaga: „Kui palju te mõistsite neid, keda õpetasite? Kui lööte täna lahti hommikuse ajalehe ning näete oma kunagiste õpilaste kirjutisi, kas te tunnete seost endaga? Või kas mõistate, miks nad kirjutavad kartlikust kassist, kes võngub tangorütmis, või naisest, kes loomastus pärast pullimunandipitsa söömist? Ning miks nende lugude kõrval on pilt 2012. aasta Eesti eurolaulu eelvoorus võitnud lauljast, kellel on kõvaks läinud” (lk 7).

Pean vist siinkohal üles tunnistama, et mul on raske olla Vaariku suhtes kriitiline (kuigi võib-olla peaks), olen ajakirjanikuna käinud läbi umbes sama tee ja samal ajal kui Vaarik, just siis, kui taassündis waba riik ja vaba ajakirjandus. Meie teed Vaarikuga ristusid 90ndate lõpus, kui mina olin Raadio Vaba Euroopa reporter (toona ma veel uskusin ajakirjandusse ja tegelikult usun siiani) ja tema oli juba ajakirjandusest lahkunud ning töötas valitsuse kommunikatsioonibüroos. Vaarikuga oli hea ja lihtne töötada, ta võttis alati telefoni vastu ja kõik küsimused said kiiresti lahendatud. Ta oli ikka ülikonnas, vist oli seljas ka valge särk ja lips ees, täpselt ei mäleta. Ühesõnaga, minul on temast head mälestused. Ma julgen arvata, et ta oligi üks parimaid, kes selles vallas tegutsenud. Hiljem, kui ta valitsuse teenistusest lahkus, olin üllatunud, kui kohtasin teda tänaval vabaajariietuses ja pikaks veninud soenguga. Seda Vaarikut ma ei tundnud. Ega tunne sedagi, kes mulle „Praktika aruandest” vastu vaatab: see on keegi, kes elab täiesti traditsioonilist (s.t pöörast) tudengielu, millest päris täpselt ei saagi aru, kas tegemist oli töötava tudengiga või juba toimetustes resideeriva (ilma püsiva elukohata) ajakirjanikuga, kes üritab ülikooli lõpetada. Kuna juuakse, suitsetatakse ühikapõrand halli tuha värvi, tõmmatakse konisid, soojendatakse gaasipliidil õlleankrut, sõidetakse autoga kraavi ja ärgatakse kellegi tundmatu voodis, siis see, tõsi küll, käib selgelt tudengielu juurde.

Kirjutan seda lugu ajal, kui Eestis on jälle midagi perses ja käimas järjekordne skandaal erakondade rahastamise ümber. Võib-olla võiks selle asja ka tähelepanuta jätta, aga kuskilt on ujunud välja vandenõuteooria, et rahastamisskandaali taga on jälle väsimatu Daniel Vaarik, seda koos Allar Jõksi ja parteile raha kantimise üles tunnistanud Silver Meikariga, kes üritavat luua uut parteid, ilmselt midagi Ühtse Eesti vaimus.

Memokraadi 24. mai postituses, mis kannab pealkirja „Poliitiline kiri”, kirjutab Vaarik: „Peale Stenbocki maja ja Riigikogu hoone on olemas terve suur ja lai maailm, kus on väga äge elada, ning ainus, mida ma tahaksin, on see, et see, mis toimub erakonnapoliitikas, oleks mulle kodanikuna vastuvõetav. Ma mõistan, et on kurb, kui sinu vastas polegi geniaalset PR-meest või tõusvat erakonda. Oledki vaid sina ise.”

Võib-olla oleks siin õige koht kellelgi agusihvkalikult aru anda, kuhu on kadunud see 80ndate lõpu, 90ndate alguse aateline entusiasm ja miks on see asendunud klanitud poliitfassaadiga, mille taga laiutab hingetu künism? Kuhu on kadunud poliitikast Meresugused vaimuhiiglased ja miks on need asendunud noorpoliitikutega, kelle silmavaade on klaasiselt tühi? Võib-olla ongi perseläinud poliitika taga perseläinud ajakirjandus? Või siis on põhjuseks ühiskonna üha suurenev elevandinahksus ja osavad (jesuiitlikud „eesmärk pühitseb abinõu” tüüpi) poliittehnoloogiad, mis lämmatavad igasugused tundepuhangud ja pisarsilmsed ülestunnistused rahapesust parteikontoreis.

Ei saa unustada, et Eesti ajakirjanduse ja poliitika areng kulgesid paralleelselt, neil oli sarnane arengudünaamika, mis tähendab, et ühel ei saanud minna palju paremini kui teisel. Ajalehed, TV- ja raadiokanalid tekkisid ja kadusid, neid võeti üle ja suretati. Alles jäi kolm suurt ajalehte, kolm suurt telekanalit ja vaid kaks arukalt kõnelevat raadiot: Vikerraadio ja Kuku (kõneldes siin vaid eestikeelsest meediast). Neile lisandusid uudisportaalid ja ajalehtede veebiväljaanded, mida iseloomustab ammendamatu uudisnälg: Postimees Online’i esiuudis vaheldub argipäevil paarikümneminutise intervalliga (natuke siia-sinnapoole), tekitades oma lugejate hulgas uue nähtuse, uudissõltlase, kes pidevalt mööda portaale klikkides otsib järgmist uudislaksu. Ilmselt olen ka mina üks neist, seepärast sellest kirjutangi.

Sama protsess kulges ka parteidega: alguses oli neid loendamatu hulk, need liitusid ja surid välja. Nüüd on järel vaid neli suurt, mis on kindlustanud endale rahastamise riigieelarvest ja on kirjutanud seadused nii, et uusi konkurentsivõimelisi parteisid niisama lihtsalt ei tekiks. Välja on kujunenud tugevalt barrikadeeritud poliitiline süsteem, otsekui müüritagune kindlus, mis tõrjub tagasi kõik saratseenide rünnakud. Tõsi, seda võib ka stabiilsuseks nimetada. Võib-olla see ongi iga ühiskonna paratamatu areng, mis selekteerib poliitikast välja tulihinged ja jätab alles vaid elustiili nautlejad.

Kui tulla tagasi „Praktika aruande juurde”, siis selle (vägagi tõsised) järeldused ja sisu ei pruugi olla päris selges loogilises seoses. Kirjutaja loogika näib ütlevat, et raamatu bakhantlik, aeg-ajalt meeleheitel või teadvuse kaotanud tegelane, vaatamata kõigile jaburatele juhtumustele, tegi tegelikult head ajakirjandust. Võib-olla tegigi. Kuid toonase ajakirjanduse mootoriks ei olnud mitte niivõrd head ja töökad ajakirjanikud, kuivõrd ikkagi aeg ise, mis pakkus kuhjaga dramaatilisi sündmusi ja kulges hiljem skandaalist skandaali, alates Iisraeli relvatehingust, Tartu Kommertspanga ja Maapanga pankrotist, lindiskandaalist, kümne miljoni dollari haihtumisest, Eesti Raudtee erastamisest ja tagasiostmisest ning kes-seda-kõike-mäletab-millest-veel. Oli vaja ju vaid tsipake kirjutamis- ja ka natuke suhtlemisoskust (et võtmeisikuile ligi pääseda), et see kõik kirja panna või raadios ja televisioonis ette pasundada.

„Praktika aruanne” on ses mõttes hea ajastudokument ühe ajakirjandustudengi igikestvatest seiklustest üha uusi metamorfoose võtval ajakirjandusmaastikul. Raamatu tutvustajad ja kriitikud on seda nimetanud dokumentaalromaaniks. Kaanetutvustuse järgi on see „kiires tempos lugemine”. Tänase tekstiloome puhul polegi žanrit alati kerge määrata. Vormilt on see raamjutustus, mis algab ja lõpeb pöördumisega oma praktika juhendaja poole.

Mingi eristuse võiks teha ka sisu põhjal. Me oskame piiritleda, mis on hea kirjandus või süvakirjandus, kuid teiselt poolt on olemas näiteks ka rõvekirjandus (sisaldab rohkelt nilbet seksi ja roppusi) või elulookirjandus (mille eesmärk on anda ülevaade kellegi eluloost) või kahe eelmise sümbioos. Osa neist tekstidest näivad mulle teatud mõttes vaid suhtlusmeedia laienduse või isikumüüti loova tootearenduse ühe väljundina. Twitteri säutsumine või kommimine Facebookis, isegi koos osundamisega blogipostitusele, ei ole piisav, et isikumüüti kinnistada. Isikumüüt on aga ühe tööd rügava inimese kapital, et ei peaks virelema toimetuse kušetil, külmkapist nälja tõttu kohvikoort ära jooma või Madis Jürgeni vastlakukleid virutama (lk 77-78).

Vaariku „lugemine” asetub kuskile selle kõige vahepeale. „Praktika aruanne” paistab silma oskusega luua situatsioonikoomikat ja seda ka tabavalt puänteerida. Vaarik on tundlikum ja peenekoelisem kui mitmed ta samas võtmes kirjutanud eelkäijad. Vaariku „lugemine” laseb olla heatahtlik kõrvaltvaataja ega määri. Seejuures on see ikkagi tekst, mis suhtleb laia avalikkusega ega üritagi üleliia flirtida kunstkirjanduse keerukate võtetega. Niisugusena tulebki seda võtta. See ei ole etteheide.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming