Kuhu lugu jäi?

Ajaloolase esmane ülesanne on mõista, mitte kohut mõista. Vihkamine, mida Tarvel nii raamatu motos, sissejuhatuses kui ka põhitekstis väljendab, ei ole hea teejuht.

Juhan Kreem

Enn Tarvel on lugupeetud teadlane ja paeluv isiksus, Eesti ajalooteaduse doyen. Tartu Riikliku Ülikooli kasvandiku (teatud mõttes kindlasti ka ohvri, sest põhiosa stuudiumist jäi Stalini aega) ja väsimatu iseõppija ENSV Teaduste Akadeemia ajaloo instituudis alanud ametialane karjäär omandas 1970. aastatel rahvusvahelise mõõtme ja kulmineerus aastatel 1993–1997 Stockholmi ülikooli Balti ajaloo professori kohal. Laiem avalikkus teab Tarvelit ilmselt esmajoones Henriku Liivimaa kroonika tõlke kommenteerija ja toimetajana, Lahemaa ajaloo kirjutajana ja kindlasti ka uute maakondlike koguteoste kaasautorina. Tarveli põhitöö, agraarajaloo vallas on ületamatu tema monograafia „Adramaa. Eesti talurahva maakasutuse ja maksustuse alused XIII–XIX sajandil“ (1972). Tema sulest pärinevad ka Eesti agraarajaloo koolkonna aastakümnete-pikkuse töö kokkuvõttena 1992. aastal ilmunud Eesti talurahva ajaloo esimese köite keskaega puudutavad kandvamad peatükid. Tarveli erudeeritud mõtte­teravusest saab hea ülevaate 2013. aastal ilmunud valikkogumikust „Ajaloo­kimbatused“.

Kirjastuse Varrak tellimusel kirjutatud ja sel aastal ilmunud „Eesti rahva lugu“ on iseenesest ambitsioonikas ettevõtmine ning kogu senise eesti ajalookirjutuse taustal erakordne. Vaid väga üksikud Eesti ajaloolased on söandanud kirjutada ühemehe-ajaloo aegade algusest tänapäevani, peale Villem Reimani ja Hans Kruusi ei meenugi kohe õieti keegi (on küll veel kodusoomlane Seppo Zetterberg). Populaarsed ülevaated on sündinud enamasti rühmatööna (Ojamaa-Varmas, Kahk-Siilivask, Laar-Vahtre-Valk jt) või siis keskendatud mõnele lühemale ajajärgule. Autor on mõistnud siiski sissejuhatuses lisada mõningaid reservatsioone, et tema raamatult ei nõutaks liiga palju. Eesmärk ei ole mahutada ühtede kaante vahele „kõik vajalikuna tunduv“, vaid arutleda „huvitavamate ja uudsemate mineviku küsimuste ümber“, mis „peaks pakkuma laiemat huvi“ (lk 9). Teose pealkirjas sugereeritud üldkontseptsioonile jutustada lugu töötab see vastu kahel viisil. Esiteks ei ole küsimuse üle arutlemine ja jutustus päris üks ja seesama asi. Teiseks, taganedes põhiküsimuste käsitlemise kohustusest ning võttes vaatluse alla vaid huvitavama ja uudsema, saavutatakse küll vabadus, aga kas välja valitud teemad moodustavad terviku, on kogu loo seisukohalt ka tähtsad, jääb ikka lahtiseks.

Üksikküsimuste kogumist mustri leidmise võimalus lugejal siiski on. Kaugelt vaadates on teose struktuur jääaja lõpu ja tänapäeva vahel traditsiooniline. Kunskopp-pealkirjade ja alapealkirjade sisusse tungimiseks on küll vaja pisut nuputada, ometi õnnestub need tõlkida harjumuspäraseks: muinasaeg, muistne vabadusvõitlus, keskaeg, Liivimaa sõda, Rootsi aeg, Vene aeg, Vabadussõda, Eesti aeg, Teine maailmasõda, sovetiaeg ja uus iseseisvusaeg. Paari perioodi puhul kohtab ka ekstsentrilist isemõtlemist, nagu näiteks muistse vabadusvõitluse alustamine 1206. aastast ja Rootsi aja alustamine 1625. aastast, mis tähistavad vastavalt taanlaste esimest retke Saaremaale ja Tartu langemist (jälle) rootslaste kätte. Eriti viimane on kohmakas lahendus, sest tallinlasele algas Rootsi aeg 1561. aastal ja saarlasele 1645. aastal.

Nende üldjoontes tuttavlike perioodide raamides on Tarveli käsitluses omad raskuspunktid. Muinasaja osas peatub ta pikemalt soomeugrilaste etnogeneesil (lk 15–17), mille läbilugemise järel tekib küll soov võtta kätte ka mõne selle ala asjatundja käsitlus. Sama tunne jääb paraku vaevama ka rauaaegse ühiskonna korralduse kirjeldusega tutvumisel.1 Mõistagi on mõlemad teemad keerulised ja pika uurimistraditsiooniga, kuid Tarveli esituse põhjal on lihtsamal lugejal nii siin kui ka mitmel pool mujal raske otsustada, mida siis nüüd, pärast autori esitatud varasemate uurijate kriitikat, siiski õigeks lugeda tuleb. Veelgi raskem on otsustada, kummaga peaks eesti rahvas end pigem samastama, kas kammkeraamika või venekirve kultuuriga. Muistne vabadusvõitlus jääb Tarveli käsitluses seotuks muinasajaga, mitte ajaloolise ajaga, kuigi autor pühendab palju ruumi kirjalikele allikatele ja keskaegse Liivimaa sünni juures olulist osa mänginud ristisõja ideoloogiale.

Raamatu keskaja peatükk algab eesti soost vasallide otsimisele pühendatud alajaotusest. Jüriöö ülestõusu kirjeldus varjub pealkirja „Jaagupipäev“ taha – Tarveli hüpoteesi kohaselt alustasid saarlased ülestõusu kevadisel jaagupipäeval, 1. mail. Eraldi alajaotus on pühendatud talupoegade sunnismaisuse kujunemisele (lk 80–084), samal ajal kui kogu muu keskaegne tsivilisatsioon on võetud kokku napilt neljal leheküljel (85–89). Seda on vähe, kui arvestada, et keskaeg on Eesti (ja Läti) ajaloos otsustav ajastu, mille käigus loodi need struktuurid, mis kestsid peaaegu XIX sajandi lõpuni välja ja mille kultuuriline mõju ulatub tänapäevani. See on just see ajajärk, mille tõttu erineb siinne maa Leedust, Rootsist, Soomest ja Venemaast. Liivimaa sõja puhul kritiseerib autor õigusega pikemalt Vana-Liivimaa poliitilise korralduse nõrkust ja kohaliku aadelkonna olupoliitikat. Omaette tähelepanu all on ka talupoegade olukord ja usuline segadus sel keerulisel ajal.

Rootsi aja peatükk algab pikema arutlusega Karl XIIst (mäletatavasti läksid tema ajal Baltimaad Rootsile kaduma). Peatutakse ka Rootsi emamaa ja provintsi suhetel, ehk klassikalisel küsimusel, kas Rootsi aeg oli hea või oli tegu hoopis koloniaalse ekspluateerimise perioodiga. Eraldi teema on ajaloolaste viimase ajani peetud dispuut pärisorjuse kaotamise üle Karl XI valitsusajal.2 Loomulikult ei ole Rootsi aja käsitluses läbi saadud rahvakoole puudutamata. Tsaariaja peatükk algab Balti erikorra kirjeldamisega, millele järgneb aastatele 1765–1865 välja venitatud agraarreformide käsitlus. Kui jätta kõrvale raamatu viimane, perioodiliselt ja temaatiliselt liigendamata uue iseseisvusaja osa, siis on kogu teoses kõige pikem alajaotus rahvusliku liikumise ajalugu kuni Ado Grenzsteinini (s.o venestusajani). Peatüki lõpetab 1905. aasta verisemate sündmuste kirjeldus.

Järgmine peatükk on pühendatud omariikluse sünnile, selle eellooga Esimese maailmasõja ja Vene revolutsiooni päevil, pikemalt on tähelepanu pälvinud ka katsed säilitada seisuslik kord Balti hertsogiriigi kujul. Vabadussõja käsitlus keerleb terrori defineerimise ja edaspidise historiograafilise kallutatuse ümber, mitte sõjasündmustel endil. Eraldi alapeatükk on pühendatud Tartu rahule. Eesti omariikluse käsitluses pannakse palju rõhku poliitikale, majandusele ja kommunismiohuga võitlemisele. Riigi stabiliseerimise alajaotus lõpeb Pätsi riigipöördega. Vaikiva ajastu analüüsis kritiseerib autor tabavalt nii riigipöörde läbiviijaid kui ka sellega leppinud rahvajuhte. Peatüki lõpetab Eesti vabariigi välissuhtluse ülevaade, kus põhirõhk on pandud vastastikustele visiitidele. Teise maailmasõja alapeatükis on autor keskendunud Eesti omariikluse hävingule ning ühiskonna ja selle liikmete rasketele valikutele sõjaolukorras. Siin saavad põhiliste süüdistuste osaliseks hääletult alistunud riigijuhid kui riigi eest vastutajad. Tuleb küll tunnistada, et üsna silmanähtavalt tuleb osa hinnangute teravusest tagantjärele tarkusest.

Omaette peatüki moodustab nõukogude aeg ehk, nagu autor eelistab, sovetiaeg. Tarvel käsitleb stalinistlikke repressioone, industrialiseerimisega kaasnenud migratsiooni, selle mõju demograafilisele seisule ja kollektiviseerimist põllumajanduses. Eraldi alajaotuse on autorilt ära teeninud relvastatud võitlus metsades. Ühte hübriidsesse alapeatükki on koondatud kogu nõukogudeaegne avalik ühiskondlik tegevus, alates komparteisse (või komsomoli) astumisest kuni kultuurimaja laulukoorini. Peatüki lõpetab visand perestroika-ajastust. Kogu perioodi 1944–1991 liigendamata jätmine on problemaatiline. Kuigi kaugelt vaadates võib tõesti tunduda, et tegu oli ühtse tasapaksu sovetiajaga, ei lase see näidata nõukogude ühiskonnas Stalini, Hruštšovi ja Brežnevi ajal ühes või teises suunas toimunud nihkeid. Tarvel on pööranud ilmselgelt liiga vähe tähelepanu „arenenud sotsialismi perioodile“, mil lõid oma elu tähtteosed Lennart Meri, Veljo Tormis, Kaljo Põllu, Jaan Kross jpt. Ma ei väida, et nad tegid seda tänu sellele ajale, osutan vaid paradoksile, mille äraseletamine seisab veel ees.

Tarveli kirjutamisviis on isikupärane: ta ei hoia küünalt vaka all ja laseb lennata erudeeritud tulevärgil. Filoloogilised ekskursid mõne sõna esinemise kohta naabermaade keeltes ja haruldased võõrsõnad (nt aleatoorne, lk 18; genuiinne, lk 236; skrupuloosne, lk 253) võtavad ebakindlamal lugejal kindlasti silme eest kirjuks ja hinge kinni, või siis pakuvad sitkematele intellektuaalset pinget. Vähe tuntud faktide esitlus on omamoodi meelelahutuslikki: saame näiteks teada, mis olid Orzeli sõsarlaevade nimed (lk 255) ja et hertsog Adolf Friedrich kohtus pügmeedega (lk 190). Nüüd on siis ka need tõsiasjad osa Eesti rahva loost.

Tervikule tagasi vaadates paistab siiski silma, et kogu käsitlus on kaldu sotsiaal-majandusliku ja poliitilise ajaloo poole, kultuuriajaloo osad on nõrgemad, paremal juhul ebarepresentatiivsed, halvemal juhul lihtsalt puudu.

Vaieldamatult iseloomustab raamatut poleemilisus. Mitmel puhul on autoril õiendada vanu arveid kolleegidega ajaloo instituudist, küll nimeliselt, küll vihjamisi. Mahlaka iroonia nautimiseks tuleb aga lugejal omada põhjalikku ajalooalast ettevalmistust. Erilise vaenu objektiks on Tarvelil millegipärast sattunud ka luteri vaimulikud (lk 164-165, 176, 335, 366–67). Tarvel ei kohku tagasi rahvalikust keelekasutusest, küll otse, küll rahvasuud tsiteerides, näiteks Eesti Vabariigi majanduspoliitikat arvustades (lk 223). Eks autor ole olnud kogu aeg kareda ütlemisega mees, aga kui varemalt jäi selline sõnakasutus kohvituppa ja suitsunurka, siis tänapäeva meedia on viinud selleni, et nüüd võib niimoodi väljenduda ka ajalehes ja raamatus. Kas selle üle rõõmustada, on iseasi. Mõnel puhul, nagu näiteks Eesti ajaloo VI köite (2005) ülesehitust kritiseerides, teeb autor lihtsalt ülekohut (lk 213). Ükskõik mida sest raamatust muus osas arvata, pole kindlasti mitte tegu „leninlik-stalinliku ajalookäsitluse reministsentsidega“.

Tulgem aga lõpetuseks tagasi algusesse. Tarvel ei tee oma ideoloogilise positsiooni osas saladust: ainuõige on jutustada ajalugu eesti rahva seisukohast (lk 10). Sellega asetab ta end samasse historiograafilisse traditsiooni, mis sündis ärkamisajal XIX sajandil ja mille sõnastas teadusliku programmina 1930. aastatel Hans Kruus.3 Seda ideoloogilist seisukohta tuleb tunnustada, see on üks viis ajalugu jutustada. Selle lähenemise põhiprobleem on, et rahvuslik vaatepunkt seab piirid mineviku vabale uurimisele, püüdele mõista ajastut selle terviklikkuses. Juba Karl Ristikivi kurtis, et talle pole Eesti ajaloost meelde jäänud muud kui ainult vakuraamatud ja lugematud talurahvaseadused. Tarvel jätkab seda ajalootraditsiooni.

Palju tõsisema tõrke tekitab aga Tarveli kohtumõistja hoiak minevikus elanud inimeste suhtes. Ajaloolase esmane ülesanne on mõista, mitte kohut mõista. Vihkamine, mida Tarvel nii raamatu motos, sissejuhatuses kui ka põhitekstis väljendab, ei ole hea teejuht. Vihkamisega reedetakse ajalooteadus kui humanistlik distsipliin. Jah, see on inimlik tunne, kuid vihates muutume me oma vaenlastega sarnaseks. See oleks nende võit ja siis poleks lõpuks enam tegelikult vahet, millise Naani ajalooga on tegu. Kui mina 1989. aastal Tartu Riiklikku Ülikooli astusin, kinkisid viienda aasta tudengid oma rebastele raamatu, mille pühenduseks oli kirjutatud Tacituse manitsus jutustada ajalugu sine ira et studio. Ei Tacitus ise ega ka need, kellele see lipukirjaks sai, ole küll suutnud alati selle õpetuse järgi käia. See aga ei tähenda, et peaksime loobuma püüdmast.

1 Vt selle detailsemat kriitikat: Heiki Valk, Valter Lang, Arheoloogiast, ajalooteadusest ja enntarvellikust esiajakäsitlusest. – Postimees AK, 17. III 2018, lk 9.

2 Vt kokkuvõtet: Ajalooline Ajakiri 2013, nr 3 (145), lk 375–403.

3 Hans Kruus, Ärkamisaja pärandus Eesti ajaloo uurimisele. – Ajalooline Ajakiri 1930, nr 3, lk 129–138.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming