Küsimusi sünnipäevaks

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Ennemuiste oli nii, et kõigepealt oli hulk kirjanikke ja alles seejärel sündis neist ka liit. Nüüd on kirjanike liidu tegevuspõlv Tallinnas Harju tänavalgi pikem kui suurel osal liidu liikmetest vanust turjal – ja kui juba liit on, küll siis ka kirjanikke juurde sünnib. Ennemuiste käisid seesolijad väljasolijaid liikmeks kutsumas, nüüd peab enese kirjanikuks pidaja ise end sisse pressida püüdma. Enne suurt sõda oli kirjanike liidul liikmeid mõnikümmend, nüüd kipub väehulk pigem mõnesaja kanti. Ennemuiste tegutseti pelgalt põhikirja alusel, nüüd kõrgub loojate tegevuse kohal nende ühingute pikaealisuse tagamiseks parlamendis vermitud seadus. Taasvabas Eestis on seaduse kaitse alla pääsemine olnud paljude asutuste-organisatsioonide unistus ja püüdlus. Sellise kaitse kõrgeim vorm on teatavasti avaõiguslik staatus, mille kultuurivallas on endale suutnud hankida näiteks rahvusraamatukogu ja rahvusooper. See staatus tähendab finantseerimist n-ö otse parlamendist, igavikulisust. Ega loomeliitudelgi midagi häda ole. On üsna raske kujutleda, et valitsuse või parlamendi initsiatiivil tüli ja pahanduseta suudetaks kehtiv loovisikute ja loomeliitude seadus ära kaotada. Siiski on põhjust küsida, milleks loomeliitudel sellist seadust üldse vaja on ja mida seaduslike tagatiste eest ka ära ollakse sunnitud andma. Sest igal kaubatehingul on kaks poolt.

Põhiseadusliku sõnavabaduse tingimustes saab muretult tegutseda mis tahes kodanikuühendus, suhestudes riigiga ainult registrite kaudu. Kui ainult see raha … Loomeliitude tegevust reguleerival seadusel ei paista ka hoolikal lugemisel olevat ühtki muud mõtet kui kindlustada neile liitudele või liidu kaudu liikmetele püsiv riigieelarveline toetus. Nagu seadus ütleb, siis viiendik keskmist kuupalka aastas iga liikme kohta (§ 12). Ent niipea, kui mängus on raha, on sel mõju ka mõtlemisele. Toetus suunab organisatsiooni juhtkonda mõtlema pigem kvantiteedile kui kvaliteedile. Analoogia poliitiliste erakondade toetusskeemiga on siin ilmne. Juhul kui tulu koosneks põhiliselt liikmete maksudest, peaks iga liikmega ka tegelema, talle maksuraha eest midagi olulist vastu pakkuma, kui rahavoog tuleb ülevalt, siis kõlbavad nimekirja võtmiseks põhimõtteliselt ka kõik „surnud hinged”. Ma ei osuta siin vähimalgi määral ühegi loomeliidu tegevusele, vaid kaalun sellest lahus regulatsiooni mõttekust ja potentsiaalset mõju.

Vastutasuks rahalise toetuse eest on riigivõim seadnud loomeliitudele tavalisest MTÜst hoopis rangemad eksistentsi tingimused. Näiteks peab loomeliidul olema püsivalt üle 50 teovõimelise liikme. Seadus näeb loomeliidule ette terve paragrahvitäie kohustusi. Toetust ja õiguslikku tunnustamist peab loomeliit kultuuriministeeriumilt taotlema igal aastal. Kuigi mulle teadaolevalt pole seda me iseseisvuse aja jooksul kordagi praktiseeritud, annab kehtiv kord poliitilisele võimule (valitsusele ministri isikus) olulise mõjutusvahendi. Muidugi ei ole loomeliidud juba ammu sel määral hõivatud ühiskondliku aktivismi ja poliitikaga nagu paarikümne aasta eest, kuid kui neil peaks ka kiusatus tekkima, oleks see ministeeriumi kaudu hõlpsasti „reguleeritav”. Seega võiks toetus teoreetiliselt toimida ka loomeliidu ühiskondliku tasalülitajana.

Friedebert Tuglas kasutas kirjanike liidu asutamise juures mõistet „korporatsioon”. Tõesti, korporatiivse ühiskonnakorralduse ihalus oli 90 aastat tagasi mitmel pool Euroopas üleüldine. Teisisõnu oleks kirjanike liidust pidanud saama kutseühing, millel kogu kaal ja voli oma tegevusalal isikute professionaaliks, „kutseliseks” tunnistamisel. Rahvalikus kõnepruugis kasutatakse sõnapaari „kutseline kirjanik” tänapäevani nende puhul, kel loomingust elatuda õnnestub, kuid et kirjanduse mõiste, nagu kirjaniku ametitiitelgi, on vähemasti ajakirjanduslikus kasutuses väga ära veninud, siis võib kirjutamisest elatujate hulgas kohata ka neid, kelle looming nõudlikuma maitse järgi kirjanduseks ei kvalifitseeru.

Kuna kirjutamine pole litsentseeritav tegevus, siis puudub kutseühingul või tsunftil aga niikuinii vähimgi võim piirata tsunftiväliste isikute ilmumist turule ja selle turu „solkimist”. Tehnoloogiline murrang on viinud ka eneseavaldamise majandusliku barjääri nii madalaks, et selle ületab iga teovõimeline grafomaan. Ka kõigi kirjastuste ärilised motiivid pole tingimata ühesugused. Kui on oodata, et tekst „müüb”, pole enam tähtis, et selle on kirjutanud päriskirjanik, tsunfti tunnustatud liige.

Seega pole kunagisel korporatsioonil ei võimu kehtestada kutsestandardeid (oleks ka üpris kentsakas, kui püütaks kirjandust ja kirjanikke tänapäevase Eestis kehtiva kutseseaduse alla painutada, sest see õigusakt teenib sootuks teisi eesmärke) ega võimet kaitsta efektiivselt oma liikmete huvisid. Tõsi, seadusest on abi loovisikute sotsiaalsete tagatiste võrdsustamisel muude töötajate omadega.

Pikemas perspektiivis, siis, kui organisatsioon on kaugelt vanem kui ükski tema liige, tasuks siiski uuesti läbi mõelda küsimus, kas normatiivne vahekord riigiga vabaduse arvelt on pigem kasulik või kahjulik. Silmas pidades muuseas ka seda, et tõhusalt ja targalt toimiv kassa on kultuurivaldkonnal kultuurkapitali näol olemas. Pole mingit arvestatavat takistust praegu loomeliitude kaudu makstavate toetuste ja stipendiumide kultuurkapitali kaudu vajajateni toimetamisele, selleks loomulikult ülespoole kohendades ka kultuurkapitali tulubaasi. Korporatiivses ühiskonnas käisid asjad üht moodi, meie sajandi kodanikuühiskonnas aga hoopis teisiti. Arenemine ja muutumine pole patt. Seda tasuks juubelijuttude vahele mõelda nii kirjanikel kui kõigil teistel praegu seadusega laulatatud loomeliitudel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming