Küsimused ja vastused ajaloo kohta

Andres Luure

Kas arutlused ajaloo üle on tõesti ühe pulga peal asjaliku teabega?        Toomas Karjahärm, Oleviku minevikud. Ajaloolase käsiraamat. Toimetanud Toomas Puhvel. Argo, 2010. 478 lk.  Tunnustatud ajaloolasel Toomas Karjahärmal on ilmunud 2004. aastal välja antud „Ajaloolase käsiraamatu” II trükk, mis on läinud poole paksemaks  ja kannab nüüd pealkirja „Oleviku minevikud”. Ajaloolase igapäevatöös tarvis minevate teatmete sekka on umbes pooles raamatu mahus pikitud ajaloofilosoofiliste teemade esitusi. Nii võiks uudishimulik kõrvaltvaataja imestada: „Kuidas nii, kas üldised arutlused ajaloo üle on tõesti ühe pulga peal asjaliku teabega? Juba pealkiri viitab hämarale targutamisele!”. 

Raamatu esmatrüki eessõnas tunnistab autor, et Eesti iseseisvuse taastamise ajal hakkas ta „täiel määral… teadvustama ajaloo elulist tähtsust ja ajaloolase ühiskondlikku missiooni”. „[R]aamatu kirjutamise otsustavaks tõukeks ja ühtlasi eelduseks on olnud tõsiasi, et … Eestis [on] tekkinud arvestatav ning pidevalt arenev ajalooteoreetiline arengukeskkond” (uues trükis lk 11). Seega on ajalooteooria selles raamatus autori jaoks keskne ning ilma võimaluse ja  huvita seda käsitleda poleks raamatut sündinud. Kuid saame ka teistsuguse signaali: „Kuigi filosoofia pole olnud minu kõige tugevam külg, ei pääse ma sellest mööda.” (lk 9 vanas ja lk 12 uues trükis). Karjahärma meelest on ajaloouurimine ka mentaliteediajaloo huviobjekt: kuidas on ajaloolased aru saanud sellest, „kas ajalugu narratiivses vormingus on üldse teadus või on see ajaloolase fantaasia, milline on ajalookirjutuse tõe- ja tunnetusväärtus” (uustrüki lk 11).       

Milleks filosoofia? 

Miks peaks ajaloolasele filosoofiat tarvis minema? Katsume kõigepealt selgusele jõuda, millised küsimused on filosoofilised. Pakun, et vaadata ei tule mitte niivõrd küsimuste sisu kui seda, kuhu need peavad viima. Filosoofiale on iseloomulikud küsimused, mis, hoolimata pikka aega (mõnikord aastatuhandeidki) kestvast vastamisest jäävad püsima enam-vähem samal kujul, sest nii nagu need küsimused sisaldavad endas vastuse võimalikke variante, hõlmavad vastused kõiki neid võimalusi. (Kui lugejal on jäänud teistsugune mulje, tuletagu siis meelde, kuidas filosoofid üksteisele vastu vaidlevad.) Filosoofia tervikuna on otsekui mäng, kus ei tohi öelda „jaa” ega „ei”, „must” ega „valge”. Filosoofid „keerutavad”. Paremal juhul sisaldub kõiki võimalusi hõlmav ja tegelikkuseks sünteesiv tervik ühes vastuses. Ajaloofilosoofilised küsimused on näiteks „kas ajalugu saab olla objektiivne?” ja „kas ajaloos  leidub seaduspärasusi?”.       

Millised on siis need mittefilosoofilised küsimused? Ajaloolane kui teadlane ei esita ühtki filosoofilist küsimust: tema otsib küsimustele  vastuseid. Need tekitavad küll uusi küsimusi, kuid mitte neid, millele nad vastasid. Ajaloolased võivad niimoodi küsida ka ajaloo enda kohta (oma uurimisobjekti kohta üldiselt ja oma uurimistegevuse kohta), ja vastata ajalooteadlase moel, isegi kui küsimus kõlab täpselt nagu filosoofiline küsimus. Need küsimused sugenevad uurimistöö konkreetsetest vajadustest. Nõnda sündivat teadusharu võiks nimetada ajalooteooriaks, ja see oleks omamoodi  „ajaloo abiteadus”.     

Kui ajaloolane adresseerib oma küsimuse filosoofiale, siis pole viimasel muud öelda kui: „Mõtle ise!”. Ajaloolast, kes on saanud täie pädevusega asjatundjaks, julgustab filosoofia vastama oma küsimustele täit vastutust võttes. Muidugi tasub vastata ainult juhul, kui tõesti  ilma läbi ei saa – mitte prestiiži pärast ega moele kaasa kiites. „Ajaloolane pigem töötab intuitiivselt kui väga range metoodika järgi” (lk 10). Filosoofiliselt range metoodika ei võimaldakski seisukohavõttu!     

Ajalooteoreetilistest seisukohavõttudest on raamatus valdavalt hoidutud, ent uustrüki eessõnas ütleb autor välja: „Postmodernismi väljakutsele vastates on ajaloolased küsimuse ees, kuidas oma loomingut üldse hinnata – kas tunnistada see kunstkirjandusega võrdseks verbaalseks fiktsiooniks või kontrollitud tõenditele tuginevaks, objektiivsuse ja tõe poole  pürgivaks teaduseks. Mina pooldan viimast seisukohta, adudes ühtlasi seda, et ajalookirjutus on oma aja individuaalne keeleline konstruktsioon, mis ei küündi kunagi minevikutõelisuseni; ajaloolane peab loobuma pretensioonidest ühele ainuõigele tõele ning leppima tõdede relatiivsuse ja paljususega. Kuulutab ju temagi ainult seda tõde, mida ta ise õigeks peab”.     

Ja kreedo teine osa on sõnastatud raamatu viimases lauses (lk 377): „Oleks kiiduväärne, kui ajaloolased niisuguse ülesandega toime tuleksid”.  Nimelt sekundeerib autor Hayden White’i sõnadele artiklist „Ajaloo koorem”: „Tänapäeva ajaloolane peab väärtustama mineviku uurimist mitte kui eesmärki iseeneses, vaid kui võimalust pakkuda perspektiive olevikule, mis aitaksid lahendada meie ajale omaseid probleeme.” (Marek Tamm, Hayden White ja „keeleline pööre” ajaloofilosoofias. – Tuna 2003, nr 4, lk 131.)     

Ajaloolase professioon on võrreldav mis tahes muu professiooniga. Professionaalne töö tähendab nii professiooni väärtuste preestriks olemist kui ka mitteprofessionaalide vajaduste rahuldamist tellimuse täitjana. Need rollid on omavahel vältimatus konfliktis. Inimene on mõistagi nõrk ja kipub Gordioni sõlme läbi raiuma; nii aga läheb kaduma professiooni terviklikkus. Kui ajaloolase töö pole kasulik, sest  ta profaanidele midagi ei ütle, siis on ta tõesti tähendusetu. Kui aga töö pole kasutu, sest ta ei „väärtusta” „eesmärki iseeneses”, ei ole ka väljaspool seisjatel mõtet ajaloolase poole pöörduda: siis on ajaloolane autoriteedita, mõttetu arvaja. Raske ülesanne olla ühtaegu kasutu ja kasulik on vastutustundliku ajaloolase õlul. Pange tähele, see ülesanne on praktiline! Sellest ei saa end teoreetiliste lausungitega vabaks osta.   

Niisiis, erinevalt filosoofist ei ole ajaloolase  puhul teooria kuulutamine veel praktika. Terviklik vastus peab tal olema kätketud otsustesse, mis ta teeb oma tegelikus töös. Hea tulemus ei sünni mitte heast valikust ega erapooletusest, vaid raske valiku tegemisest seal, kus head valikut ei ole. Ajalootunnetus on subjektiivselt objektiivne ja objektiivselt subjektiivne. Preester ei saa oma jumalatele päriselt pihta, neid palvelevad lihast ja luust inimesed on aga käeulatuses. Tõde on kahepalgeline: ta on väärtuslik  omakasupüüdmatu austamise objektina, olgugi preesterlikult lihtsustatuna; ja ta on hinnatav orientiirina inimlikes püüdlustes, olgugi huvitatult moonutatuna. Elava ajaloolise tõe taga seisab professionaalse ajaloolase isiksus. Usundimetafoorid pole siin juhuslikud: ajaloo varjulolek kättesaamatus minevikus ainult näitlikustab tõe vahendatust usuga (muidugi mitte ühe ja ainsaga), mis hoiab peanupu kõrgemal taandamatu  ebakindluse ookeanist. Illusoorsed tõeideaalid ei lase märgata, et igapäevane palju-uskuv terve mõistuski on täis tõde. Kas võib tõsi olla, et ajaloos pole seaduspärasusi, sest inimesed teevad, mida nad suvatsevad tahta? Kas eksib David Vseviov, kes võtab ajaloost õppida? Kas meie, kes me ajalugu teeme, teeme seda kaootiliselt? Kas eesmärkides pole korda? Olgem filosoofid ja mõtelgem.       

Küsitavused 

Raamat on kokku laotud kildudest, millele nähtavasti on otsitud sobivaim koht juba olemasolevas tekstis, kuid lugejale ei moodustu ülevaatlikku mosaiikpilti (autori peas on see  mõistagi olemas). Puudub ka aineregister, nii et otsitavat mõistet paksust raamatust leida hästi ei õnnestu. Materjali mitmemõõtmelisuse tõttu ei maksa muidugi tahtagi ainepäraselt loomulikku lineaarset järjestust, kuid võiks ehk proovida tähestikulist järjestust nagu „Idamaa mõtteloo leksikonis”. Nii saaks autorgi kõrvutada ühe ja sama teema kohta raamatu eri kohtades öeldut. 

Vigade otsimisega siinne kriitik vaeva ei näinud. Et arvustaja tiitel välja teenida, olgu siiski osutatud mõnele silma torganud küsitavusele. Esimene tähelepanek sündis katsest raamatut käsiraamatuna kasutada. Kas eespool välja pakutud eristus ajaloofilosoofia ja ajalooteooria vahel on käibel oleva sõnakasutusega  kooskõlas? Paistab, et näiteks käsiraamatu lehekülgedel 11 ja 23 ajalooteooriat ajaloofilosoofiast ei eristata. Vaevarikka otsingu järel leiame lk 22, et ajalooteooria on „ajaloo eriharu, mis mõnes küsimuses on lähedane ajaloofilosoofiale (…) [k]uid konkreetsete uurimisobjektide puhul on see ajaloofilosoofiast võrdlemisi sõltumatu”. Esitusest ei nähtu, kuidas ajaloofilosoofiliste probleemide ajalooteaduslik käsitlus ajaloofilosoofilisest erineb,  kuidas ta üldse võimalik on ning millega ajalooteooria veel tegeleb. Alles viites mainitud Ernst Nolte teksti (Filosoofiline ajalookirjutus tänapäeval. – Tuna 1993, nr 3, lk 61-62, tlk Mart Kivimäe) lugemisel selgub, et ajalooteooria võib tegeleda ka näiteks fašismi kui seletusmudeli „vajalikkuse ning igakordse kasutuskõlblikkusega”. Hoolimata tekstilähedasest ümberjutustusest, jääb edasi andmata niiviisi mõistetud ajalooteooria olemus. Tundub, et  autor ei ole seadnud eesmärgiks kasutada allikaid selleks, et leida rakendatavat vastust küsimusele, mis huvitab teda ennast ja lugejat, ning seda ka tegelikult rakendada (leitu ei mõjuta tema enda sõnakasutust). Leheküljel 45 räägib autor, kuidas Badeni koolkonna uuskantiaanid eristasid ajaloo- ja loodusteadusi. Esitus annab asjast küll ligikaudselt õige pildi, ent pole leitud adekvaatset ja täpset sõnastust. Allikana on märgitud ainult Wilhelm Windelbandi kõne „Ajalugu  ja loodusteadus”, kuigi kogu jutt ei saa põhineda sellel allikal. Kummaline on lõigu alguses lause „Mitmed suured mõtlejad on näidanud, et humanitaarteadustelt ei saa nõuda loodusteaduste objektiivsust”. Heinrich Rickert, keda autor nimetab uuskantiaanluse peamiseks esindajaks, püüab pigem näidata, et „kultuuriteaduste” objektiivsus ei ole väiksem kui loodusteaduste oma, kuigi selle objektiivsuse võimaldajaks ei ole loodusseadused. Kuulutades  ajalooseaduse mõiste sisemiselt vastuoluliseks, võtab Rickert liitsõna kumbagi poolt meetodile viitavana. On öeldud ka: „…ajalooteaduse meetod on individualiseerimine, loodusteadustel generaliseerimine ja seost nende vahel ei ole”. Kuidas ei ole seost? Individualiseerimine ja generaliseerimine kui mõistemoodustuse vormid on teineteisest sõltuvad. Tasub ka tähele panna, et Windelband ja Rickert ei väida, et ajalooteadusest kui distsipliinist generaliseerimine  täielikult puudub.       

Leheküljel 205 omistatakse Karl Popperile „falsifitseerituse” printsiip. See võib olla trükiviga; igatahes oleks sisuliselt õige öelda „falsifitseeritavuse”. Teadusliku teooria väited peavad olema niisugused, et nende falsifitseerimine (ümberlükkamine) kogemuse põhjal oleks mõeldav. Leheküljel 196 algab jutt historismist. Tegu olevat „mitmetähendusliku mõistega”, mis „tähistab” üht teatud nähtust (jutt on tegelikult kolmest omavahel seotud nähtusest). Edasi loetletakse termini „historism” kolm „tähendust” ning järgmisel leheküljel öeldakse, et „kaks viimast tähendust” (tegelikult nähtust) „on kujunenud historismi” (tegelikult ühe nähtuse) „ajaloolise evolutsiooni tulemusel”. Allikaks on märgitud Andrus Tooli loengukonspekt, millele autor peaaegu sõna-sõnalt tugineb, milles aga ometi sellist sõna, mõiste ja asja segiajamist ei ole.  Rõõmustav on see, et raamatu ajalooteoreetilised peatükid, mis koosnevad peamiselt eestikeelsete tõlke- ja originaaltekstide refereeringutest, tekitavad lugejas vastupandamatu tahtmise kättenäidatud allikate poole pöörduda.