Üksildusest

Evi Aruj?

Üksildust peetakse halvaks ja traumaatiliseks kaaslaseks. Nõukogude aja kollektiivsuse kontekstis kandis see ka tugevat ideoloogilist märgistust: üksildane, massist eraldi hoidev inimene oli ohtlik, ta polnud kontrolli all. Üksildust kui sotsiaalset seisundit  käsitletakse tänapäevalgi teatava sotsiaalse puudena. Siiski mitte kõik üksildumise või eraldumise vormid ei kanna negatiivset märgistust.

Tänane trendiideoloogia on individualism, tugeva, sõltumatu üksikisiku kultus. Sellel põhineb ka hulk võiduka, privilegeeritud ja teadliku üksildumise, eraldumise, eristumise vorme. Võidukat üksildumist naudivad kehvadest oludest lahti rabelnud uusrikkad ja seda sümboliseerivad kõrged müürid pirakate eramajade ümber. Varjamatu rõõm eraldumise ja halvasti varjatud põlgus rahatu „töövõtja” vastu kõlab tihti esimese põlvkonna miljonäride intervjuudest. Igati respekteeritud sotsiaalset eraldumist  naudivad ka keskklassi vaprad ja ilusad: tänased hedonistidest üksiklased, keda enamasti ümbritseb seltskondlik melu, kuid kes eelistavad üksielamist traditsioonilistele peresuhetele. Tõsi, nende puhul kehtib topeltstandardeid. Kui üksik mees on tänases ühiskonnas, kus üha kauem nauditakse noorusiga ja kus samasooliste suhe on sisuliselt legaliseeritud, üsna tavapärane nähtus, siis üksik naine on püsivate patriarhaalsete ootuste kontekstis ikka veel ebatäiuslik nähtus. Üksildumine on olemuslik seisund loovinimestele, kellest mõnigi väidab end elavat „sisemises eksiilis” tänases Eestiski.

Rikaste ja tarkade eraldumise ja eristumise soov on kindlasti midagi muud kui tõeline sotsiaalne või personaalne üksildus. Aga kuigi individualism toodab ja väärtustab eristumist ja eraldumist, on see sotsiaalses kontekstis ikkagi negatiivse tähendusega. Seda negatiivsust on tulvil reklaamtekstid ja noortekomöödiad. Kogu massikultuur toodab kollektiivseid ekstaasiseisundeid, mille sihiks on varjata ja täita olemistühjust. Kui kümnend tagasi tundus „seepide” taustal naerda möirgav publik veider, siis praegu harjutavad eesti pensionärid ja pereemad telemängudes usinasti kollektiivset hüsteeriat firmatoote või paari tuhande krooni omandamise etendustes.

Tähelepanuväärne on, et ka praegu, kui avalik ruum on tulvil oskuslikult lavastatud ja  juhitud massielamusi, on hääbunud religioosne mõtlemine. Näib, et religioonide tugisambaks on see, et enamuse fookuses on inimene kui üksik, isiklikult vastutav ja ka personaalselt „premeeritav” olend. Ja kuigi enamik usundeid sisaldab ka eetikat ehk õpetust, mis käsitleb inimest ja tema suhteid teiste inimestega, on religioossuse tuumaks ikkagi seesama üksiolek, metafüüsiline intiimsus. See peegeldub ka usundite praktikas, kus eraldumine ja askees lubab teadlikult distantseeruda kultuurilistest ja sotsiaalsetest rituaalidest, et jõuda vahetu enesetunnetuseni. Enamikus monoteistlikes usundites allutatakse „üles leitud”, kaitsekilpideta ning eksistentsi kummalisusega silmitsi seatud, seega siis vaimselt ja hingeliselt alasti Ise sellele samale kõrgema jõuna personifitseeritud kummalisusele. Tõsi, mõned usundid teevad seda leebemas vormis, pigem tunnetuse paradoksidele ja tinglikkusele osutades kui lausa käsulaudu viibutades ja surmahirmuga manipuleerides.

Ilmselt pole palju inimesi, kellele oleks võõras too eksistentsiaalse tühjuse, absoluutse üksilduse ürgseisund, mida aitavad „täita” kõikvõimalikud näivused, alates tavapärastest sotsiaalsetest rituaalidest ja lõpetades kolmanda astme virtuaalse reaalsusega, mida toodab tänane meelelahutustööstus. Üksilduse avastavad varakult juba väikesed lapsed. Kogu sotsialiseerumine kujutab endast olemistühjust täitvate rituaalide ja mängude selgeksõppimist. Pole teismelise mässki midagi muud kui olemistühjusest põhjustatud ängi viimane läbimurre enne sotsiaalse dressuuri ja tinglikkuse lõplikku omaksvõtmist.

Et too põhjatu ja olemuslik üksildustunne pole tundmatu ühelegi inimesele, siis võib öelda, et pole olemas ka mittereligioosset inimest. Aga suuremat vaprust ja „lõpuniminekut” kui seda on olemistühjusele nime ja „isiksuse” andmine ning õnneliku lõpuga lugude omistamine, nõuab tollesama olemistühjuse vastuvõtmine. Kui pärast seda veel midagi alles jääb, natukene armastust või huvi elu ja inimeste vastu, siis alles võib öelda, et ehk on see meile tõepoolest „antud” mingist headuse allikast.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming