Üks veel müüdita riigivanem

Kaarel Tarand

  Läinud pühapäeval jõudis August Rei põrm lõpuks kodumulda. Et Eesti infoväli on kuhjaga täis lahingustseene sõjast tulevase presidendi ametikoha pärast, jätkus kauaaegse presidendi ülesannete täitja isikule ja ümbermatmisele õige nappi tähelepanu, mis sest, et tseremoonial osalesid ka praegu ametis president, riigikogu esimees ja peaminister.

Oma ajaloomüüte oleme ajast aega konstrueerinud kolmikute kaupa. Ärkamisajal moodustasid suure kolmiku Jannsen, Hurt ja Jakobson, iseseisvuse sünni kolm kandjat vaala on Päts, Vilms ja Konik, 1930ndate “kuld-aja” sümbolkujud on Päts, Laidoner ja Tõnisson. Kolmikute sees võib olla pingeid, suhteid kaks ühe vastu. Kolmikute printsiip elas farsina ka läbi kogu okupatsioonilavastuse, kus näiteks minu lapsepõlve kaugeks ja kurjaks triumviraadiks olid Brežnev, Kossõgin ja Podgornõi. Viimane kohalik marionettkolmik, keda lihtsameelsed hüüetega tervitasid, oli Väljas-Rüütel-Toome.

Selles traditsioonis on raske kohta leida neljandale. Kuidagiviisi mahutatakse iseseisvuse sünniloo juurde erandina Jaan Poska, aga temaga on lihtsam, kuna ta suri peatselt pärast oma ühekordset suurt slämmi Eesti-Vene rahukõnelustel Tartus. August Rei ei ole neljanda suurena veel Pätsi, Laidoneri ja Tõnissoni võitleva kolmainsuse kõrvale pildile pääsenud. Hoolimata sellest, et tegu on Eesti omariikluse ajaloos ilmselt kõige pikema riigimehestaažiga mehega üldse. Meie avalikus mälupildis täidab staažikaima kohta pigem Ernst Jaakson, kuid tema karjäär oli ikka avaliku teenistuja, mitte poliitiku ja põhiseadusliku võimukandja oma. Rei vastutava riigitegelase karjääri alguseks võib lugeda 1917. aastat, mil Reist sai Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee abiesimees ehk rahvusliku kaitseväe loomise üks võtmefiguure. Ja lõppes see 1963. aasta märtsis, kui Rei Rootsis suri Eesti Vabariigi valitsuse eksiilis peaministrina presidendi ülesandeis. Seega 46 aastat katkematut kõrgemat vastutust ja seda nii sisuliselt kui ka formaalselt. Ühelgi teisel iseseisvusaja suurkujul pole sellele näitajale midagi vastu panna, sest ühed hukati, teised põgenesid elust, kolmandad mädanesid vanglates.

Ka Rei elu ümber on ehitatud vandenõuteooriaid, seostatud teda (aga õigupoolest – keda ei oleks?) kokkumängus Moskvaga või siis eestluse “tõeliste huvide” eiramises pelga võimuiha tõttu pikkade pagulasaastate vältel. Midagi tõsisemat pole Reile siiski külge jäänud. Kõige tõsisemat kurja on aga Rei õigustatud positsioonile ajalooraamatutes teinud see, mis tõsi. Nimelt see, et ta oligi sots/sotsialist/sotsiaaldemokraat. Veel praegugi, kui bolševism on formaalselt juba peaaegu terve inimpõlve surnud, pole aeg jõudnud bolševike määritud sõnu veel lõpuni puhtaks pesta. Seetõttu saavad vatti ka tänapäevased sotsiaaldemokraadid ja nii konservatiividel kui liberaalidel on lihtne oma propagandategevuses sotside kehastatavat “vasakpoolsust” millegi põlastusväärse ja ohtlikuna näidata.

Eks ta, jah, ole ju raske tunnistada, et vähemasti ilmasõdade-vahelisel ajal olid iseseisvuse võtmed just sotsialistide – Rei, Martna ja Asti käes. Aga ajaloolastel ei tohiks olla keeruline kokku lugeda sotsialistide kohti riigikogus ning mängida mõttega, mis oleks juhtunud siis, kui Rei ja tema sotsid poleks olnud iseseisvusmeelsed, vaid jooksnud Kominterni käppade vahele; kui nad poleks suutnud kehvemat rahvast kommunistide mõju alla sattumast hoida; kui Rei ettepanekul ja toel poleks realiseerunud Pätsi-Laidoneri riigipööre, vaid võidule oleks pääsenud vapside populism. Vastusteni jõudmine pole keeruline, kui ainult sotsiaaldemokraatia teemaga tegelemisel valehäbist üle saadakse.

Hoopis põnevam aga oleks uurida ja võrrelda näiteks Tõnissonile, Pätsile ja Reile osaks saanud vaimsete siseheitluste raskust. Tõnissoni tõrjutus, mille jooksul ta nägi kõrvalt oma riigi huku poole triivimist, kestis 1934. aastast Tõnissoni surmani arvatavasti 1941. aasta suvel, seega 7 aastat. Pätsi vintsutused olid mõnevõrra pikemad, kuigi pole täpselt selge, mil määral ta oma elu lõpuaastatel Eesti peale mõelda jaksas. Aga tinglikult oli seda 16 aastat ja kui tahes palju ta ka ennast süüdistas või kui palju kahetses, kogu vastutus oli minevikus. Rei pidi oma koormaga (iseseisva riigi järjepidevusega) toime tulema 23 aastat, sealjuures iga päev vastutust kandes, põrgates vastu maailma vägevate, aga ka omade mõistmatust ja saamata midagi praktilist ette võtta. Ma usun, et Reile määratud psüühiline koorem oli neist kolmest suurim, aga ta kandis selle auga ära. See tükk on muidugi liiga suur, et rahvasuhu mahtuda, ent paljud pisikesed jutud-lookesed, kui neid asjalikult serveerida, võiksid seal oma koha leida küll. Rei on hea lühike nimi, mida kerge meelde jätta. Mahub küll veel üks mees suurena ajaloopilti, pealegi on neli samamoodi maagiline arv nagu kolmgi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming