Üks tont käib mööda Euroopat

Ahto Lobjakas

Uusliberalism on tööriist Euroopa Liidu olelusvõitluses. Üks tont käib taas mööda Euroopat ringi, vähemalt läänest vaadatuna. Selle tondi nimi on uusliberalism ehk (peamiselt) uute ELi liikmesriikide soov realiseerida ühenduses vabaturupõhimõtted. Minevikuline vihje pärineb Jacques Chiracilt, kes kahe nädala eest Brüsseli tippkohtumisel tähendas, et ?uusliberalism on meie aja kommunism.?

Chiraci mure oli konkreetsem kui omal ajal ?Kommunistliku partei manifesti? autoreil. Prantsuse presidendi sihikul oli nn teenuste direktiiv, mille vastuvõtmine tal õnnestuski Brüsseli tippkohtumisel vältida. Oma algsel kujul pidi meede kaotama tõkked teenuste osutamisel üle ELi sisepiiride ja andma reaalse sisu kõige äbarikumale ühenduse neljast põhivabadusest (inimesed, kapital ja kaubad juba naudivad, kuigi erineval määral, vaba liikumist). Nüüd ootab direktiivi vastuvõtmist pikk viivitus koos lahjendamisega.

Direktiiv pärineb eelmiselt Euroopa Komisjonilt ja ELi vanadel ja suurtel läks üllatavalt kaua aega, enne kui nad ära jagasid, mis on mängus. Saksamaa sulges laienemisläbirääkimistel piirid uute tulijate tööjõule küll isikute vaba liikumise osas, kuid magas maha teenused. Berliin pole siin üksi, kuid tema mure on mastaapseim ? vana ELi suurim majandus jagab piiri uutest aplaimaga. Idanaabrile ohverdatud töökohti loetakse Saksamaal juba praegu tuhandetes. Vaid üks näide: tapamajades 80 tundi nädalas saksa mõistes näljapajuki eest ?teenuseid osutavad? poolakad on võtnud töökoha vähemalt 26 000 kohalikult.

Teenuste direktiiv oli muu hulgas  mõeldud seda olukorda reguleerima ehk teatud piirangutega seadustama. Täpsemalt oli vabaturgu ihaleva ekskonkurentsivoliniku Frits Bolkesteini püüd kogu valdkond lõplikult ?reguleerida?, eemaldada barjääre ja tõkkeid turu nähtamatu käe tegutsemise teelt.

See on aga Saksamaa, Prantsusmaa jt kunagiste heaoluriigi taustaga maade juhtide jaoks poliitiliselt liiga kallis hind.

Teenuste direktiivi karile sõidu instseneerimisel Brüsseli tippkohtumisel toetus Chirac argumendile, et teenuste liberaliseerimise hinnaks võib olla ELi konstitutsiooni tagasilükkamine. Kui lugeda Prantsuse ajalehti, oli tal ilmselt õigus. 29. mai ELi põhiseaduse referendum Prantsusmaal oli kuni Brüsseli tippkohtumiseni ilma igasuguse kahtluseta transformeerumas rahvahääletuseks teenuste direktiivi küsimuses. Tugeva ?sotsiaalsete partnerite? arvestamise traditsiooniga Prantsusmaal oleks sellisel teenuste poolt usurpeeritud hääletusel saanud olla vaid üks tulemus.

On selge, et põhiseaduse referendumite reeglipärane sidumine rahvuslike huvidega on ELile potentsiaalselt suitsidaalne kurss, mis lisaks markeerib asjaolu, et osa liikmesriikidest on võrdsemad kui ülejäänud, näiteks Prantsusmaa. Aga sama ilmselt on asju, mis pole välditavad. Prantsuse avalik arvamus seostas direktiivi üsna spontaanselt põhiseadusega ja põhiseaduse läbikukkumine Prantsusmaal tähendaks selle paratamatut otsa praegusel kujul.

 

Euroopa Liit pole üksnes majandusprojekt

 

Chiraci torkes uusliberalismi suunal on ka sügavam iva ning eriti idast pärit uusliberaalid vaatavad Chiraci sõnadest mööda oma tuleviku hinnaga.

Prantsuse president on tabanud midagi olulist mitmes mõttes. Põhimõtteline murdejoon nende vahel, kellel on ja kellel (veel) pole, jookseb läbi igast ELi ees seisvast olulisest majandusküsimusest. Need, kellel (veel) pole, tahavad võimalikult palju, samas on neil kaitsta vähe peale oma põhimõtete. Need, kellel on, on automaatselt kaitsepositsioonis, ning see on poliitiline paratamatus.

Sarnaselt kommunismiga on uusliberalism ? tõkete lõhkumine vaba turu teelt ? uute liikmete klassihuvi, mis arvatakse tulenevat üldisest globaliseerumistriivist välja loetud seaduspärasustest. Kahtlemata teatava õigusega, kuna konkurentsivõime on majandusedu võti.

Kuid EL ei ole üksnes majandusprojekt. Võib-olla see võiks või peaks seda olema,  aga faktiks jääb, et  suurte liikmesriikide määravale enamusele on EL  midagi rohkemat, midagi märgatavalt poliitilisemat.

Reeglina on plaanide tegemisel alati kasulik arvestada reaalsusega. Antud kontekstis on oluline mõista, mis on ELis ? nagu me seda tunneme ? võimalik ja mis pole. Seda  teadmist võiks kroonida veidi nüansseeritum arusaam, kui kõrgele tohib pingeid kruvida, ilma et päästmatult kahjustataks ühist üritust. Viimase olemasolu on aga definitsioonikohaselt ELi liikmestaatuse mõte ja ülim hüve.

On poliitiline reaalsus, et demokraatia tingimustes valib iga riik ja rahvas ise endale majandusmudeli. Ükskõik kui väär see valik ka teistele tunduks, pole selle vääramiseks kontseptuaalset alust. Rahva demokraatlikku tahet ei saa teised vääraks tunnistada. Nagu ei saa oodata mõne riigi valitsuselt oma valijate tahte vastu minemist. See, mis leidis tunnistust Brüsseli tippkohtumisel, oli sellise paratamatuse tunnistamine muu Euroopa poolt.

ELi majandusmudel on täis põhimõttelisi vastuolusid. Globaalne konkurentsivõime nõuab üht, Prantsuse-Saksa Euroopa ?sotsiaalse mudeli? ja ?solidaarsuse? kaitse teist ning  keskkonnamured veel kolmandat. Need murdejooned jooksevad läbi igast ELi ettevõtmisest ja reformist: Lissaboni protsessist, euro stabiilsus- ja kasvupakti muutmisest ja 2007. ? 2013. aasta eelarvest ehk nn finantsperspektiivist. Kuid lisada siia liikmesriikide ?materiaalne kihistumine?, on ilmne, et ainsat õiget lahendust ei saa olla ühelegi probleemile.

Keegi on kusagil öelnud, et ELis on 25 kapitalismimudelit. Need kõik põhinevad ajaloo käigus settinud ja ära proovitud eelistustel, mis suhetes teistega on kristalliseerunud huvideks ? need on sügavalt subjektiivsed ja kontingentsed. Jättes kõrvale rikkustest tulenevad erinevused, paistab Eesti oma ideoloogiliselt kirka turuliberalismiga üsna erandlik. Kuid meiegi positsioon pole päris vastuoludeta. Kui vanad ja rikkad tõrjuvad meie nõutud ühiseid reegleid oma heaolu ?tarastamiseks?, siis meie tõrjume mujal (nt maksud ja sotsiaalsfäär) teistsuguseid ühisreegleid oma konkurentsieelise säilitamiseks.

 

Ka Eesti hakkab ?tarastama?

 

Vaesed nõuavad vabaturgu, kuna neil on, mida rikastel turgudel odavalt müüa. See liberalism pole reeglina põhimõtteline, Poolal on juba praegu selge protektsionismihuvi põllumajanduses ja kalduvus pooldada lõtva riigiabipoliitikat. Pole kahtlust, et Rumeenia, Bulgaaria ja Türgi liitumisel hakkab enamus tänastest uutest ise otsima abi turusulgudest. Pole kaugel aeg, mil suhteline heaolu muutub põhjamaalikuks harjumuseks ka Eestis ja hakkab selgemalt dikteerima sotsiaalselt eelistatavat ja poliitiliselt võimalikku.

Paneuroopaliste sihtide seadmisel on siiski mõned fikseeritud punktid. Üks on asjaolu, et ELi vanema tuumiku liberaliseerimisvalmidusel on piirid. ELiga liitumine tähendas uute jaoks aktsepteerimist, et vanade majandusmudeli muutmine on realistlik üksnes evolutsiooni teel. Teiseks, teatav pühendumine Euroopa sotsiaalsele mudelile, kuidas seda ka defineerida, seab alati deregulatsioonile oma piirid. Nagu ka keskkonna väärtustamine.

Ja lõpuks ? riskides korrata ilmset: Saksamaa jääb Euroopa majanduse südameks. Saksamaa majandusmudeli kritiseerimisel vaadatakse liiga lihtsalt mööda Ida-Saksamaa koormast, kuid just siia on Berliini jaoks koer maetud. Ning pole parata, nii stabiilsuspakt, Lissaboni protsess kui finantsperspektiiv peavad kõik arvestama sellega, mis on Saksamaa seisukohalt realistlik ja mis pole.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming