Kriis ja ajalugu

EeroMedijainen

Meie koolilõpetajad ei saa ajalootundides teada, kuidas ja miks maailm muutub, kuigi fakte ja nimesid tuleb meelde jätta päris palju. Kõige uuemas eesti gümnaasiumile mõeldud ajalooõpikus „Lähiajalugu gümnaasiumile. I osa” (autoreiks Mart Laar ja Lauri Vahtre) kuulutatakse esimese lausena, et „19. sajandi lõpul jõudis maailm imperialismiajastusse”. Võimalik, et õpiku autorid oskavad vastata, kui pikk oli see „ajastu”? Mina pole seni veel kohanud ajalooõpetajat, kes oskaks arvata, kas see imperialismiajastu lõppes ära 1914. aastal, veidi hiljem või kestab hoopis tänase päevani. Veel keerulisemaks läheb, kui tunda huvi, milline ajastu või periood eelnes mainitud imperialismiajastule. Imperialismi olemust võib selgitada poliitilise  ja sõjalise võimu alusel: sel juhul märgib see riikliku võimu (jõu) kasutamist oma (suurriiklike?) eesmärkide täitmiseks ja seda tehakse sageli väiksemate või nõrgemate arvel. Õpik jätkabki tõdemusega, et „imperialismi lahutamatuks osaks oli koloniaalimpeeriumide väljakujunemine”. Paraku on üsna lootusetu ajaloolasi ja vist isegi kooliõpilasi veenda, et selline riiklik ekspansionism algas alles XIX sajandi lõpul või XX sajandi alguses. Niimoodi jäävad mängust välja kümned riiklikud moodustised, mida oleme harjunud impeeriumideks nimetama, alates Kristuse-eelsetest ja Roomast, kõnelemata  XVII -XVII sajandil kujunenud impeeriumidest.

Teine võimalus oleks väita, et mõned riigid kasutasid eelmisel sajandivahetusel imperialistlikke ehk võimuvõtteid eeskätt sisepoliitilistel eesmärkidel, näiteks rahvusliku ja töölisliikumise vastu. Seda lähenemisteed või mõtteviisi on mainitud õpikus võimalik aimata, sest imperialismile järgnevates lugudes mainitakse töölis- ja ametiühinguliikumist ning rahutusi kolooniates. Paraku jääme niimoodi hätta Türgi, Austria-Ungari ja ka Briti impeeriumiga. Venemaa puhul sobiks imperialistliku sisepoliitika näiteks küll venestamispoliitika,  aga seegi sai alguse tunduvalt varem kui XX sajandi alguses. Eriti kummaliselt kõlab imperialismiajastu väljakuulutamise kõrval deklaratsioon „20. sajandi algul tundus, et liberaalne maailmavaade ja demokraatlik kord on võidukäigul kogu maailmas”, mida saab lugeda paar lehekülge edasi. Siit võiks järeldada, et tänu imperialismile toimuski liberaalse ja demokraatliku korra võidukäik. Sedagi annaks mitmete näidetega XX sajandist tõestada.

Ajaloolisele tõele lähem oleks ehk hoopis seisukoht, et XX sajandi alguses on tegu imperialismi kriisiga. Selle seisukoha  tõestuseks sobiksid poliitilised, majanduslikud ja muud kriisid Briti, Austria-Ungari, Otomani ning Vene impeeriumis. Buuri sõda, konfliktid Balkanil, suurriikide rivaalitsemine PõhjaAafrikas. See tee nõuaks aga teistsugust lahendust varasemate klasside õpikutele ning vist kogu ajaloo õppekava ümbermõtestamist? Seda Laar ja Vahtre ei taotle ja seega tuleb tõdeda: õpik jutlustab mingit muud imperialismi.

Asi näib olevat lihtne, aga üsna üllatav. Vaevalt on õpikus tegemist millegi muu kui kapitalismiga. See olevat XIX sajandi lõpus ning XX sajandi alguses omandanud tunnused, mille iseloomustamiseks kasutas Lenin (ja mitte ainult) selliseid sõnu nagu „roiskuv, monopolistlik, finants-oligarhiline” jms. Kapitalismi kui tootmisviisi teke ja kujunemine oli pikemaajalisem protsess, kuid umbes XIX sajandi keskpaigaks oli see Karl Marxi arvates vähemalt Lääne- ja Kesk-Euroopas ning suures osas Ameerikast täiesti olemas. Kapitalistlik majandus arenes kiiresti, aga pidi Marxi arvates lõpuks jõudma täieliku (üldise) kriisini ning muutuma sotsialismiks. Jääb ainult loota, et meie õpilased tunnevad lisaks ikka ka teisi kapitalismi olemuse seletusi ning seda, mis asi on majandus ning kuidas toimib poliitiline  ajalugu. Õnneks pakutaksegi paljudes gümnaasiumides majanduse valikkursusi. Viimaste 15–18 aasta puhul võiks rääkida koguni majanduse või vähemalt ärijuhtimise õpetamiseõppimise buumist Eestis. Seepärast võiksime eeldada, et tänane olukord Eestis ja ammugi mitte kogu maailmas pole seotud meie teadmistega majanduse, rahanduse, kaubanduse, juhtimise jms kohta. Nii Eestis kui US As peaks olema ka piisavalt institutsioone ja mehhanisme, et raharinglust kontrollida, rääkimata rahvusvahelistest asutustest. Me tunneme piisavalt Milton Friedmani, aga ka monetaristide ja veel uuemaid vaateid.  Ometi oleme praegu kriisis, mis avaldus esmalt häiretes rahanduses ning on jõudnud nüüd teistegi valdkondadeni. Need, kes tunnevad ja propageerivad kapitalismi marksistlikku käsitlust, võiksid siinjuures konstateerida, et selle õpetuse järgi areneb majandus tsükliliselt ning kriisid on tema paratamatu koostisosa ning seotud ületootmisega. Mainitud õpikus rõhutatakse seda momenti taas 1929. aastal alanud ülemaailmset majanduskriisi iseloomustades. Majanduse tsüklilises arengus on aga veendunud ka paljud need majandusteadlased, kes ennast marksistiks ei pea. Võimalik, et  mõned majandusteadlased teavadki täpselt, mis seda tsüklilisust tekitab. Kuigi kahtlema sunnib fakt, et neistki teadmistest hoolimata on ikkagi taas käes majanduskriis.

Majandusest kaugel seisva ajaloolasena küsin esmalt: kas majandustsükli käivitab mingi üks või vähemalt piiratud ja seega kindlaks tehtav arv tegureid? Ületootmise marksistlik seletus näib küll kõike seletavat, aga äratab just seetõttu kahtlusi. XX sajandil on ettekujutusi (maailma) ajaloo katkendlikkusest, lainelisusest või perioodilisusest toitnud peale kapitalismi ja imperialismi uurijate või kriitikute veel paljud teisedki.  Näiteks Nikolai Kondratjev lähtus küll marksismist, kuid tema ettekirjutus majanduse tsüklilisest arengust ei eeldanud kapitalismi lõppu, mis lõppes N Liidus Gulagi saatmisega. Tuntud on nii mõnedki pikkade tsüklite teooriad, kus rõhutatakse kapitali (raha), investeeringute, tarbimise, aga ka tehnoloogia või olulisemate leiutiste ning teaduse või hoopis inimfaktoriga (rahvastikuga) seotud tegurite, isegi eetiliste (moraalsete) väärtuste ning avaliku arvamuse muutusi.

Meil näib domineerivat seisukoht, et majandus areneb püsivalt ja tõusvalt ja lineaarselt. See käib kord kiiremas ja siis jälle aeglasemas tempos, aga maailmamajanduse perspektiivis ei ole isegi suured sõjad ning kriisid SKT kasvu märgatavalt peatanud. Tsükkel tähistab siis kestvalt tõusvas joones kulgeva majandusarengu asendumist aeglasema tõusu või isegi ajutise tagasilangusega.

John Maynard Keynes on välja pakkunud mudeli, mis selgitab ja õigustab riigi käitumist majanduses. Lahendus on lihtne ja radikaalne: riik (valitsus) peab reageerima aktiivselt, kui majandus aeglustub või võib täheldada koguni langust. Seda tehakse tugi- ja abiprogrammide ning regulatsioonide abil.  Kiirema arengu perioodil peab riik sekkumist majandusse vähendama, kuid liiga kiire tempo korral seda isegi pidurdama. Nõudluse ja pakkumise vahekorda saab ja peabki riiklike institutsioonide kaudu reguleerima. Selliseid lihtsaid seletusi võib kohata ka Eesti ajakirjanduses, isegi majandusteadlaste sulest. Mõnikord kaasnevad selle seletusega süüdistused, et seda tegutsemismudelit pole õigel ajal kasutatud. Nii juhtus ka 1930. aastate kriisi ajal ja järel.

Keerulisem on hinnata, kas tänastes vigades on ikka süüdi valitsused, kes on võimul olnud 2003. aastast peale, või hoopis  kõik need, kes valisid kunagi vaba turumajanduse ehk liberaalse kapitalismi. Miks tegelikult nii lihtne mudel ei tööta ehk miks ajaloost ei õpita? Keynes pakkus kirjeldatud lahendit, toetudes 1929. aastal alanud ülemaailmse majanduskriisi järel tehtud üldistustele. Oletan, et siit tasub otsida vastuseid küsimusele, miks Keynesi skeemi polegi nii lihtne ellu viia. Tollast majanduskriisi on põhjalikult ja mitmekülgselt analüüsitud ning jõutud kriisi otseste ja kaudsete põhjuste esiletoomiseni. Mõnigi neist võis olla unikaalne, ainult tollases ajas mõeldav põhjus. Seepärast on raske öelda, milline on tänasel päeval  kriisi kõige olulisem tunnus ja millal peaks siis riik sekkuma. Kui tollase majanduskriisi vallandas näiteks NS V Liidus alanud kollektiviseerimine ning talupoegadelt röövitud odava vilja massiline paiskamine maailmaturule, siis sellisest teadmisest on vähe kasu kriisi ennetamiseks praegu.

Keynesi mudeli suurim puudus võib peituda hoopis asjaolus, et see töötati välja ning toimis edukalt rahvusriikide suhteliselt suletud ning kontrollitud süsteemis. Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga loomine oli küll samuti Keynesi idee, aga need pidid ikkagi töötama rahvusriikide kõrval ja  heaks. Rahvusriikide tõus algas XIX sajandi teisest poolest ning selle kulminatsiooniks võiks pidada aega I maailmasõja lõpust kuni 1970. aastateni. Tollal alanud muudatused on toonud kaasa eelkõige suveräänsuse mõiste teisenemise ja mitmete uurijate arvates arusaamise (rahvus)riigist kui peamiselt edukast äriettevõttest. Keynesi mudel võib küll töötada ka globaalsel tasandil, aga selle efektiivsust pole ehk veel piisavalt kontrollitud? Või pigem tunnistagem, et see pole alati ja igal pool ka rahvusriikide puhul toiminud, olgu tuntumateks näideteks Saksamaa või Jaapan II maailmasõja järel.

Kui hinnata kriisi ajaloolasena, siis näib kogu loo kõige nõrgem koht olevat asjaolu, et kõik olulisemad teooriad ja mudelid kehtivadki äärmisel juhul ainult viimase 150 aasta kohta, kuigi pretendeerivad universaalsusele ehk üldkehtivusele ajas ja ruumis. Enamiku eestlaste ehk maarahva jaoks oli XIX sajandi keskpaigani olemas vaid kaks tsüklit: suvi ja talv. Kui otsida natuke pikemaid tsükleid, siis saab eraldada ikaldusaastaid ning perioode, kus ots otsaga välja tuldi, ilma et keegi oleks otseselt nälga surnud. Soomes juhtus seda isegi veel  1860. aastatel. Veel pikemaid tsükleid pakkudes võib majandusajaloo naljatledes jagada koguni hobuse(härja)-eelseks ja -aegseks ning -järgseks perioodiks. Viimane on aga veel piisavalt lühike ja mitmeid olulisi jõude arvestatakse sageli ühe keskmise hobuse võimete alusel.

Meie koolilõpetajad ei saa ajalootundides teada, kuidas ja miks maailm muutub, kuigi tagajärgi ehk fakte, nimesid, protsesse, ideid jm tuleb meelde jätta päris palju. Vähemalt on küsitav, kas ajaloost saab midagi õppida majanduse toimimise kohta. Mida lähiajalugu meile siis tegelikult õpetab?