Kremli vananeva Sauroni silm

AHTO LOBJAKAS

Kui meil oleks vaja tühja koha pealt kibekiiresti formuleerida käitumisjuhend, kuidas Venemaa kõrval hakkama saada, ja käepärast oleks ainult Mihhail Zõgari raamat „Kõik Kremli mehed“, tuleks alustada aksioomist, et Putini Venemaa on reaktiivne riik: kõik seal viimase 18 aasta jooksul toimunu on „reaktsioon välisele ärritajale“ (lk 15). Sellisest aksioomist tuletatud väikese naabri välispoliitika peaks vältimatult lähtuma eeldusest, et pikaealisuse retsept on mitte toimida ärritajana. Suurema ärritaja selja taga seisva osataja positsioon ei ole ei turvaline ega mõistlik. Muidugi, teoreetiliselt on võimalik, et Venemaast suurem jõud USA garanteerib meie turvalisuse tingimusteta tuhandeks aastaks või vähemalt senikauaks, kuni Venemaa jääb selliseks, nagu ta on. Kui aga USA koos oma Euroopa liitlastega peaks millegipärast meie regioonist tagasi tõmbuma, on meie võimalused määratletud kahe piirjuhuga: üks on Soome, teine Valgevene.

Selle kohta, kuhu Eesti sellisel skaalal võiks kuuluda, ei ütle Zõgar midagi. NATO itta laienemise mõju Vladimir Putini mõtlemisele on paksus raamatus eritletud alles 141. leheküljel. „Kõik Kremli mehed“ on emfaatiline raamat Putinist ning Zõgari Putin opereerib ainult makrotasandil. Huvitav on märkida, et näiteks Soome puhul on seda tasandit vähemalt selle raamatu piires õnnestunud autoril täiesti vältida ja see riik mainimata jätta. Putini klassi tegijad on 2000. aastatel George W. Bush ja Tony Blair, edaspidi mitte keegi (huvitav, kuidas paigutuks sellele skaalale Donald Trump, kuigi tema on jäänud mõistagi 2015. aastal ilmunud raamatu vaatlusalast välja). Kogu lugu on Zõgari esituses üks pettumuste litaania: algusest peale on Putin lootnud vastastikusel austusel põhinevale geopoliitilisele sõprusele, kuid on pidanud alati pettuma: USA ja Suurbritannia räägivad üht, kuid teevad teist. Putin pole läänt usaldanud juba aastaid.

Kui luhtunud sõbrunemiskatsed USA ja Suurbritannia liidritega paiknevad Putini maailmataju ühes otsas, siis teine kaob Venemaa avarustesse (ja sügavustesse). Putin tuli võimule tundmatusest, hädaabinõuna. Asjaolude kokkusattumise ja tippklassi poliitmahhinatsioonide abil jäi ta Boriss Jeltsini lahkumise järel võimule. 2000. aastate lõpus tuli teadmine, et võimult tal enam lahkuda ei õnnestu: esiteks häviks siis Venemaa (nii arvab Putin) ning teiseks poleks tal väljaspool impeeriumi trooni kuldava päikese sära lihtsalt eluruumi. Erinevalt Jeltsinist poleks Putinil kedagi, kellega teha diil, mis lubaks tal taanduda repressioone kartmata lihtsat ja rikast elu nautima. Zõgari Putin on end ise märkamatult võimulabürinti mässinud ohver, kes leiab sealt väljapääsu üksnes surma või mõne muu force majeure’i vahendusel. Ratsionaalsest Putinist on nüüdseks saanud maailma- ja väiksemate murede survel üha emotsionaalsem, usklikum, paranoiline tegelane.

On igaühe otsustada, kuivõrd usutav ja tõetruu on Zõgari monomaniakaalne Putini-keskne vaade tänapäeva Venemaa reaalsusele. Näib olevat enam kui tõenäoline, et igasuguse võimu ja rikkuse alus Venemaa ladvikus on tõesti Putini patronaaž (lk 377). Putini võimukronoloogias leiab siiski momente, kus president näib – vähemalt Zõgari jutustatud loos – üllatavalt ebakindlana. Märkimisväärseim on Boriss Nemtsovi mõrvale järgnenud episood, kui Putin taandub nädalateks isolatsiooni ning näib kartvat Ramzan Kadõrovit (lk 390). Igal juhul tundub, et suur osa praegust Venemaad ja Putinit mõista ja mõtestada üritajaist alahindab brutaalset varju, mille heidab Venemaa poliitilisele psühholoogiale Tšetšeenia. See ei ole ainus kord, kus Zõgar lubab meil vihjamisi näha Putinit, kes näib nagu Stalin Suure isamaasõja alguspäevil nii mõneski kriisis olevat üllatunud, et tal käsi raudu ei panda või teda vähemalt tseremoonitsemata võimult ei kõrvaldata. Kõik see jätab Putini režiimist klassikalise hunta mulje: sellel on loomulikult kohalik ajalooline eripära, kuid puudub olemuslik side mingi ideoloogiaga. Suur osa Venemaa võimust on sellest väljapoole jääjate arvates silmamoondus, alguses Vladislav Surkovi, hiljem Vjatšeslav Volodini lavastuses.

Sündmuste kronoloogia on igale vähegi uudiseid jälgivale lugejale tüütuseni tuttav ja seda siin korrata pole mõtet. Tähelepanu väärivad ehk kohad, kus Zõgari narratiiv lahkneb n-ö üldteada tarkusest. Nii kirjeldab ta konspiratiivsena versiooni, nagu olnuks 2001. aasta Moskva kortermajade plahvatuste taga FSB. Süüdlasteks peab ta, nagu tihti sellistel juhtudel 2000. aastatel tehakse, tšetšeene. Seejuures ei ähvarda Zõgari Putin neid kunagi välikäimla taha talutada. „Nord-Osti“ etendus ja Beslani pantvangikriis on Putini suurimad väljakutsed presidendipõlve alguses. Anna Politkovskajagi on kõrvalosatäitja stseenis, kus lava keskel on tšetšeenid.

Putini teisel kümnendil asendab tšetšeenid sellesama lava keskel Ukraina, mida president pidevalt kardab kaotada. Siingi on huvitavaid detaile. 2003. aastal soovitas Putin tungivalt Leonid Kutšmal kolmandaks ametiajaks konstitutsioonivastaselt võimule mitte jääda (lk 116-117). Ehk on meilgi midagi kõrva taha panna tähelepanekust „ise juristina peab [Putin] oluliseks, et ta teod oleksid laitmatud õiguslikust vaatepunktist“ (lk 142). See ei takistanud teda muidugi n-ö küünarnukkideni sekkumast Ukraina sisepoliitikasse – ning korduvalt imestamast, miks omal ajal Kutšma ja hiljem Viktor Janukovitš oma Maidani lihtsalt verre ei uputanud. Rahvarahutused olid need, mis viisid Putini une kuni 2013. aastani.

Putini pööblihirm ja -põlgus seletab ehk ka selle, miks ei sekkunud Venemaa 2007. aastal jõuliselt meie pronksiöödesse (Moskvas Eesti saatkonna ees toimunu oli Surkovi katsetus kontr­revolutsiooniliste massistseenidega). Igal juhul märgib Zõgar, et „natsionalistide mõjutusel tehtud otsus“ pronkssõdur kõrvaldada (lk 180) läks ajalukku millegi muu pärast: esimest korda tõstis Venemaa juhtkond siis välispoliitilisele kilbile Teise maailmasõja teema. Tõsi, seejärel pandi teema taas jäätuma kuni 2014. aastani, mispeale selle purjed on jäänudki tuult täis.

Raamatust võime järeldada seda, mida ütleb ka kaine mõistus: Putini võitlus pole ideoloogiline, vaid autoritaarse suurriigi geopoliitiliste ambitsioonide teostamine, nagu see on olnud Nõukogude Liidus Stalinist alates. Võimule tuleb strongman ja peab midagi tegema tellija materjalist. Nagu Stalin, seilab Putin geopoliitika maailmameredel iseõppijast oportunistina. Pärast esimese kümnendi lootusi, illusioone ja pettumusi on Putini teist aastakümmet võimul iseloomustanud kindla peale minek, mida spordis kutsutakse protsentidele mängimiseks (eelistatakse seda, mille õnnestumise tõenäosus on suurem kui muul). Nii on peastrateeg Volodin (aastani 2016 Putini lähim abi) Zõgari sõnul juhtinud aastast 2012 riiki avaliku arvamuse küsitluste abil (lk 311). Avaliku arvamuse destillatsioon ongi andnud vormeli „jumal, perekond, omandus [pro eraomand – A. L.]“ (lk 312), mille kaudu määratleb end tänapäeva Venemaa. Ajaliselt sobib siia kenasti juba mainitud keskendumine Teisele maailmasõjale, nagu ka 2013. aastal tiivad saanud institutsiooniline homofoobia.

Teatud mõttes võib öelda, et Putin on Venemaa teinud selleks, mis too oma loomuolekus on. Nagu liberalism on ühe ühiskondlik-poliitilise praktika ideoloogiline tõmmis, on Putin Venemaast välja solgutanud oma tõmmise, küll tuimalt tumma, traumeeritud ja šokeeritud ühiskonna enesekaemuse pinnalt. Huvitav on märkida, et Zõgar ei maini kordagi ei Duginit ega Solženitsõnit. Võimalik, et seda olekski palju tahta. Zõgari raamat on mahule vaatamata pigem psühholoogilis-amüsantsete vinjettide kogumik kui ajalooteos. Seda rõhutab vene kirjutajatele iseloomulik eneseteadlik irooniline stiil, kus paljud laused algavad sõnaga „muide“. Stiili värskus kaob lugemisel kiiresti, domineerima jääb autori kitsehabemega distants ja üleolek materjalist. Seda on liiast nimetada küüniliseks, kuid selles puudub ka igasugune Weltschmerz. Ausalt öeldes tuli pärast raamatu läbilugemist teatava üllatusena fakt, et Zõgar on noor mees, sündinud 1981. aastal.

Ei saa eitada, et Zõgari meetodil on oma võlu, eriti ajal ja olukorras, kui Putini režiim on enam-vähem kõigi meelest must kast (et mitte öelda must luik). Meetodil on ka ilmselgelt puudusi: tekst on hüplik ja kronoloogiat raske jälgida, palju on kordusi, puudub indeks. Kuigi raamatut on toimetatud vähemalt kaks korda (vene ja eesti keeles) elavad selle lehtedel tegelased nagu USA „asepeaminister Albert Gore“ (lk 15), „John McCaine“ (lk 214), „Hiina RV esimees“ (lk 326), „Francois“ Hollande (lk 334), „Muammar Kaddafi“ (lk 406). Afganistani õnnetu lõpuga liidri nimi on omastavas käänatud „Najibullahi“ (lk 331) ja tema tapjaiks „taliibid“. Suurem osa toimetuslapsustest on ilmselt tõlkeväljaande hingel, sellest annab muu hulgas tunnistust müriaad käände- ja ühildumisvigu. See aga ei tähenda, et tegemist poleks haarava lugemisega mõneks vaikseks nädalavahetuseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht